Kehaliste võimete arendamine: kus alustada?

Kehaliste võimete arendamine ei käi üleöö. Olen kehalise kasvatuse õpetajana näinud sadu õpilasi, kes loodavad testipäeval imele — ja saavad iga kord aru, et regulaarne harjutamine on ainus tee. Selles loos räägin lihtsalt: mis kuus võimet meil tegelikult on, kuidas need oskustest erinevad ja miks 6–8 nädalat järjepidevat tööd kaalub üles ühe pingutusehoo.

Kehaliste võimete arendamine algab kuuest võimest

Kehalisi võimeid on kuus: kiirus, jõud, vastupidavus, tasakaal, koordinatsioon ja painduvus. Iga füüsiline tegevus nõuab neid kombineeritult, kuid osakaal on erinev. Kõndimine poomil paneb proovile peamiselt tasakaalu, koordinatsiooni ja painduvuse, samas kui jõudu ja kiirust on seal vähe. Jooksmisel domineerib vastupidavus ja koordinatsioon.

Kui kiiresti me jookseme, sõltub kiirusest. Kui palju me tõstame, tuleneb jõust. Kui pika maa rattaga läbime, määrab vastupidavus. Ja kõige meeldivam tõde: kõik kuus võimet on igal inimesel arendatavad. Vanus, varasem treeningtaust ega kogemus ei sulge ühtegi ust — küsimus on ainult selles, kui palju aega ja kordusi oled valmis investeerima.

Võimed ja oskused: kehaliste võimete arendamine ühendab mõlemad

Võime ja oskus pole sama asi. Oskuse all mõistame mingi tegevuse tehnikat — kuidas täpselt kätekõverdust teha, palli põrgatada või kangi tõsta. Võime on aga see füüsiline alus, mis tehnikale jala alla annab. Need kaks on tihedalt põimunud.

Kolme palliga žongleerimine on oskus, mille eelduseks on koordinatsiooni kinnistamine. Sörkjooks vastupidavuse arendamiseks eeldab oskust seista, kõndida ja joosta. Aga seismine ja kõndimine omakorda toetuvad jõule, koordinatsioonile ja tasakaalule. Klassikaline muna-ja-kana küsimus — kumb tuli enne?

Praktikas tähendab see järgmist. Kui õpilane ütleb “ma ei oska kätekõverdusi teha”, ei ole küsimus enamasti tehnikas. Õpetaja on tehnikat näidanud ja seletanud, korduvalt. Probleem on jõudmises — ja jõudmine sõltub kehalistest võimetest, mis on omakorda arendatavad. See pole takistus, see on töömaht.

Kehaliste võimete arendamine nõuab regulaarsust

Võtmesõna on regulaarsus. Mitte ühekordne pingutus testi eelõhtul, vaid järjepidev rütm nädalate viisi.

Kui kooliaasta trimester algab teadmisega, et 6, 8 või 10 nädala pärast on hüpitsate, istesse tõusude või kätekõverduste arvestus, siis on plaan paigas. Õpetaja annab näitlikud harjutamiskavad. Aega on piisavalt. Võimalusi on piisavalt. Mis siis tegelikult juhtub testipäeval? Liiga tihti kuuleb lauset “ma paar korda proovisin”.

Lihtne tõde: kui aega on 6–8 nädalat ja teada on, et iga nädala 3–4 päeval tuleks kätekõverdustele leida 5–10 minutit, siis tuleb seda rütmi ka pidada. Vastasel korral on testipäeval rong läinud.

See kehtib iga oskuse kohta, mis kehalistele võimetele toetub — korvpalli põrgatamine, elemendid rööbaspuudel, tiritamm, kätelseis, istesse tõusud, võrkpalli ülaltsööt. Paljudel õpilastel hakkab tiritamm õnnestuma alles pärast sadu kordi, õhtust õhtusse, nädalate kaupa. Mitte üleöö. Järjepidevus on aeglane, aga see on ainus, mis töötab.

Kool ei ole esmajärgus koht, kus näidata juba selgeks õpitut. See on koht, kus avastame ennast, kasvame ja areneme igakülgselt. Uute oskuste ja teadmiste omandamine ongi vaevaline — ja lihtsalt tulevad asjad välja ainult neil, kes on palju harjutanud.

Korduma kippuvad küsimused

Kas täiskasvanuna saab kehalisi võimeid sama hästi arendada kui koolieas?

Jah. Areng on aeglasem ja nõuab teadlikumat lähenemist, aga kõik kuus võimet — kiirus, jõud, vastupidavus, tasakaal, koordinatsioon ja painduvus — alluvad treeningule igas vanuses. Vahe on selles, et täiskasvanu peab regulaarsust ise hoidma, koolis aitab tunniplaan.

Kui palju aega päevas peaks regulaarne harjutamine võtma?

Üllatavalt vähe. 5–10 minutit 3–4 päeval nädalas piisab, kui sama harjutust korrata järjepidevalt 6–8 nädalat. Lühikesed sessioonid töötavad paremini kui üks pikk, mille järel pole nädal aega midagi.

Mis vahe on võimel ja oskusel?

Võime on füüsiline baas (näiteks jõud või koordinatsioon), oskus on selle baasi peal sooritatav tehnika (näiteks kätelseis või žongleerimine). Oskus eeldab võimet, võime tõuseb oskuse harjutamisest.

Autor: Janar Rückenberg

Allikas: WHO – kehaline aktiivsus.