Kulturismi maailmameister: Eesti ja maailma lugu
Kulturismi maailmameister: Eesti ja maailma lugu
Aasta 2006 on Eesti kulturismile juubeliaasta — esimesed meistrivõistlused peeti 1966. aastal, seega 40 aastat tagasi. Hea hetk vaadata, kuidas üldse sünnib kulturismi MM maailmameistrid tipp MM maailmameistrid tipp MM maailmameistrid tipp MM maailmameistrid tipp MM maailmameistrid tipp MM maailmameistrid tipp MM maailmameistrid maailmameister, kust ala on tulnud ja mida see tänasele harrastajale tähendab.
Kulturismi maailmameister: alguse lugu
Et raskustega harjutamine teeb tugevaks ja vormib lihaseid, teati hästi juba Vanas Kreekas. Sealsed skulptuurid on suuremal või vähemal määral jäänud ilu ideaaliks tänini.
Kulturismi kui spordiala juured ulatuvad 19. sajandi lõppu, mil nii Euroopas kui Ameerika Ühendriikides tekkisid raskejõustiku ringid. Peamiselt võisteldi maadluses ja raskuste tõstmises, ent on andmeid ka kehailu konkursside korraldamisest. Selles mõttes võib ka meie Georg Lurichit pidada kulturismi hälli juures seisjaks.
Kulturismi pioneeriks maailmas peetakse Ida-Preisimaal sündinud Eugen Sandowit. Ta töötas välja ja propageeris erinevaid raskustega harjutamise süsteeme, rakendades neid ka enda peal — tulemuseks klassikaliselt proportsionaalne lihaskond. 1903. aastal avaldas ta Londonis raamatu „Body-building”. Just see ingliskeelne nimetus annab ala olemuse kõige täpsemini edasi.
Esialgu arenes ala käsikäes tõstespordiga. Eesmärkide ja metoodika erinevuse tõttu eraldus kulturism tõstmisest 20. sajandi keskpaigas.
Kuidas sünnib kulturismi maailmameister
Rahvusvaheline Kulturistide Liit (IFBB) loodi 1946. aastal. Praegu ühendab see 173 riiki ja on suurim ning ainus ROK-i tunnustust omav kulturismiorganisatsioon maailmas. Eesti liitus IFBB-ga 1992. aastal.
IFBB jaguneb amatööride ja elukutseliste divisioniks. Amatööride MM-võistlusi korraldatakse 1959. aastast ja EM-võistlusi 1968. aastast. Profidivisioni kuulub üle 200 sportlase, kelle ihaldatuim tiitel on Mr. või Ms. Olympia. Naiste kulturismist võistlusspordi tasemel saab rääkida 1970-ndate aastate lõpust.
Mida võistlustel hinnatakse? Lihaste suurust, reljeefsust ja kuju. Lihasgruppide omavahelist proportsionaalsust, aga ka skeletiomadusi, mida inimene paraku muuta ei saa. Aja jooksul on nende komponentide kaal kohtunike silmis muutunud — teatud määral allub see moevooludele.
Viimased paarkümmend aastat on lihaste suurust peetud väga oluliseks ja see on ala arengu viinud omamoodi ummikseisu. Maailma tipptase, eriti elukutseliste osas, on jõudnud sinnamaale, kus „side reaalsusega” kipub kaduma. Tippsportlased ei ole enam otseseks eeskujuks tavalisele harjutajale ega noortele.
Lahendus on sündinud uute harude kaudu. Esmalt eraldus naiste fitness, kus lisaks kehaehitusele hinnatakse vabakava — see peab sisaldama akrobaatika, tantsu ja sportaeroobika elemente. Peagi lisandus bodyfitness, kus vabakava ei ole; hinnatakse muskulatuuri, kehaehitust ja üldist väljanägemist. See ala on kõige lähemal niinimetatud iludusvõistlusele.
Et mitte tugevamat sugupoolt diskrimineerida, anti varsti eluõigus ka meeste fitnessile. Kõige noorem haru kannab nime klassikaline kulturism — esimesed MM-medalid jagatakse välja 2006. aasta sügisel. Sisuliselt on see lihasmassi piiranguga kulturism: võistleja maksimumkehakaal on kehtestatud lähtuvalt pikkusest. Nõnda kahaneb lihasmassi tähtsus ja seda suurem kaal on proportsionaalsusel, kvaliteedil ning skeletiomadustel. Nagu nimi viitab, üritatakse läheneda kulturismi juurtele.
Eesti tee kulturismi tippu
Eestlastest on senini MM-tiitlivõiduni jõudnud Inna Uit (1996). Euroopa meistriks on tulnud Olev Annus (1985), Ain Paavo (1990) ja Inna Uit (1996). Need on numbrid, mille taga on aastatepikkune töö saalis ja köögis.
Tahan puudutada veel dopinguteemat, sest tavaarusaama kohaselt on kulturism ja doping nagu sukk ja saabas. Mida saan öelda ise ala sees olles? IFBB amatööride tiitlivõistlustel on dopingukontroll rakendatud 1986. aastast. Nõutakse ka liikmesriikide meistrivõistluste kontrollimist — Eestis toimub see 2001. aastast. Lisaks peavad riigid eelnevalt testima oma tiitlivõistlustele saadetavad sportlased. Kas seda igal pool ka tehakse, ma ei tea.
Kahjuks tuleb tunnistada, et elukutseliste võistlustel ROK-i nõuetele vastav dopingukontroll puudub. Siin vist taganevad aated ärihuvide ees. 2007. aastast on plaanis alustada IFBB sportlaste võistlusvälist testimist — see oleks suur samm õiges suunas.
KKK: kulturismi maailmameister ja harrastaja
Kes on esimene Eesti kulturismi maailmameister?
Naiste seas on MM-tiitlivõiduni jõudnud Inna Uit aastal 1996. Sama aasta tõi talle ka Euroopa meistri tiitli.
Mille poolest erineb klassikaline kulturism tavakulturismist?
Klassikalises kulturismis on kehtestatud maksimumkehakaal vastavalt pikkusele. See nihutab rõhu lihasmassilt proportsioonidele, kvaliteedile ja skeletiomadustele — lähemale ala juurtele.
Kas kulturism sobib tavaharrastajale?
Tippsport oma rõõmude ja muredega on paraku väheste jaoks. Suurimaks kulturismi väärtuseks pean tema ideaalset sobivust harrastus- või tervisespordiks, mida näitab ka jõusaalide kasvav populaarsus kogu maailmas.
Autor: Indrek Otsus, EKFL peasekretär
Allikas: WHO – kehaline aktiivsus.