Kriteeriumid kehalises kasvatuses: kust ja miks

Kriteeriumid kehalises kasvatuses panevad vanemaid ja õpetajaid pidevalt omavahel vaidlema. Aga need ei sünni tühjalt kohalt — õpitulemused on riiklikus õppekavas juba ette antud, ja kuskile peab piir saadud ja saavutamata tulemuse vahele tulema.

Miks kriteeriumid üldse vajalikud on

Õppimine on töö. Iga töö tulemuslikkust saab mõõta — see näitab, kuidas oleme aega kasutanud, mida tegime efektiivselt ja mida saaks paremini teha. Kui õpitulemus on lõppsiht, siis hinne ütleb, kui kaugele oleme jõudnud.

Aga milline hinnang anda õpilasele, kes jõuab lõppsihti silmas pidades poole peale? Või 75% juurde? Või 90% juurde? Just sellepärast on olemas kriteeriumid — selged piirid hinnete 1, 2, 3, 4 ja 5 vahel. Ilma nendeta jääb hindamine ähmaseks ja “nägude järgi hindamise” jutt ujub paratamatult pinnale.

Riiklik õppekava sätestab selle kohustuse otse:

Õpitulemusi hinnatakse sõnaliste hinnangute ja numbriliste hinnetega. Õpitulemuste kontrollimise vormid peavad olema mitmekesised ja vastavuses oodatavate õpitulemustega. Õpilased peavad teadma, mida ja millal hinnatakse, mis hindamisvahendeid kasutatakse ning mis on hindamise kriteeriumid.

Kuidas kriteeriumid õppekavast välja kasvavad

Ainekavad määratlevad iga õppeaine puhul valdkondade kaupa, mida õpilane peab kooliastme lõpuks saavutama. Kui kooliastme lõpus on õpitulemus paigas, peavad olema vahesihid paigas ka klasside lõpus.

Õpitulemus klassi lõpus = standard või pädevus, mille õppeaasta jooksul tuleks omandada. Kui see saavutatakse täielikult, on hinnang “eeskujulik” ehk hinne 5. Kui mitte, peab ka osalisele saavutusele hinnangu andma. Sealt tuleb kogu skaala.

Hindamissüsteem on niigi paindlik. Kui omandad ettenähtust 52% — see on praktiliselt ainult pool — ei ütle keegi, et oled läbi kukkunud. Ka 52%, 61% või 85% tähistavad tehtud tööd, aga näitavad väiksemat võimekust. Individuaalsus on kogu aeg arvestatud, lihtsalt kriteeriumide sees, mitte väljas.

Sensitiivsed perioodid ja eakohane areng

Aega ei ole lõputult. Lastel on arengus sensitiivsed perioodid — ajaaknad, mil teatud oskusi õpitakse kiiresti ja efektiivselt. Kui need mööda lasta, läheb sama asja hiljem omandada kordades raskemaks või lausa võimatuks. Hundiratast saab teoreetiliselt õppida ka neljakümneselt, aga algklassides on tõenäosus selgeks saada peaaegu 100%.

Pedagoog Jelena Sepp on selle hästi sõnastanud:

Kuigi teame, et individuaalsed arengutempod on väga erinevad ja kokkuvõtlikud andmed (õpikud, tabelid) kirjeldavad vaid üldist tendentsi, peame samas lapse arengu hindamisel ja mõjutamisel arvestama nn. sensitiivsete perioodidega, mil vastava arendava mõjutuse efekt on maksimaalne. Kui näiteks lapse kõne ei teki ega arene kõne sensitiivsel perioodil (1,5–3 a.), siis hiljem on kaotatud aega väga raske tasa teha. Kurdile lapsele kõne õpetamine on palju tulemuslikum just selle sensitiivse perioodi vältel.

Loe pikemalt: https://jmadisson.wordpress.com/2009/10/31/lapse-arengust-ja-selle-jalgimisest/

Seetõttu on eakohase keskmisega mittearvestamine ebamõistlik. Õppekavad ei ole selles osas järele andnud — finišijoon on tavakooli õpilastele ühtne, ja see on pigem õnn kui häda.

Kriteeriumid praktikas — näide kehalisest kasvatusest

Toon konkreetse näite. 6. klassi kergejõustiku õpitulemuste all on riiklikus õppekavas kirjas, et 6. klassi lõpetaja suudab järjest joosta jõukohases tempos 9 minutit. See ongi maksimaalne õpitulemus, mille puhul saab anda hinde 5.

Kuna õppekavas on tulemused antud kooliastmete kaupa, peab aineõpetaja klassi tasemele vahesammud ise lahti kirjutama. Loogiline järk-järgulisus näeks välja umbes nii:

• 4. klassi lõpetaja jookseb järjest 5 minutit
• 5. klassi lõpetaja jookseb järjest 7 minutit
• 6. klassi lõpetaja jookseb järjest 9 minutit

Pole mõistlik mängida 4. ja 5. klassis ringmänge ning siis 6. klassi lõpus järsku nõuda 9 minutit kestvat jooksu. Sihini tuleb jõuda samm-sammult.

Aga mis siis, kui 6. klassi lõpetaja jõuab joosta vaid 7 või 5 minutit? Kas õpitulemus on saavutatud? Ei ole. Just siin kohas mängu astuvad hindekriteeriumid — selged piirid, mille õpetaja paika paneb. See ei ole õpetaja tuju, see on seadusest tulenev kohustus.

KKK kriteeriumide kohta

Kas kriteeriumid ei lähe individuaalsusega vastuollu?

Ei lähe. Skaala 1–5 tähendab, et iga õpilase tase saab oma hinnangu. Individuaalsus on hindamise sees, mitte sellest väljas.

Mis saab siis, kui laps ei jõua eakohase tasemeni?

Sel juhul saab ta vastava madalama hinde. See ei tähenda läbikukkumist. Tähtis on, et õpilane ja vanem teaksid, kus laps parasjagu seisab ja kuhu järgmise sammuga pingutama peab.

Kas õpetaja saab hindekriteeriumid ise välja mõelda?

Mitte tühjast kohast. Need lähtuvad riikliku õppekava õpitulemustest ja õpetaja kohustus on need klassi tasemele lahti kirjutada. See on osa läbipaistvast hindamisest, mida õppekava otsesõnu nõuab.

Autor: Janar Rückenberg