Arnold kulturismilaval: võitja hoiak

„Arnold Schwarzenegger Education of a Bodybuilder by Arnold Schwarzenegger and Douglas Kent Hall

Arnold ei rääkinud lavast kui kohast, kus lihtsalt lihaseid näidata. Tema jaoks oli kulturismilava koht, kus hoiak, rahu ja täpne poseerimine võisid otsustada sama palju kui biitsepsi suurus. Selles sarja osas 26 on fookuses võitja olek, keha eripärad ja töö detailidega, mida publik tihti ei näe.

Miks Arnold lavahoiakut nii tähtsaks pidas

Võistlustel ei vaata kohtunik ainult lihast. Ta vaatab ka seda, kuidas võistleja ennast kannab. Kas ta seisab laval nagu inimene, kes loodab märkamata jääda, või nagu inimene, kes teab, miks ta seal on?

Arnold kirjeldas seda väga otse: poseerida võib nagu kaotaja ja poseerida võib nagu võitja. Vahe ei ole ainult poosis. Vahe on selles, mida keha ja pilk samal hetkel ütlevad. Kui võistleja teeb topeltbiitsepsi, aga tema liikumine on kõhklev, kaob efekt ära. Kui sama poos tuleb julgelt, avaneb keha hoopis teistmoodi.

Lihtne tõde: laval peab lihas olema nähtav, aga inimene ei tohi lihase taha ära kaduda. Kulturism on sport, kuid laval on selles ka esinemise osa. See ei tähenda näitlemist. See tähendab, et oled oma tööga nii tuttav, et ei pea enam iga liigutust kartma.

Arnold ja võistluspäeva mõtteviis

Üks huvitav tähelepanek oli tema suhtumine võistluspäeva. Paljud kaasvõistlejad olid sel päeval täielikult kinni oma kehas: kas vorm on piisav, kas lihas paistab, kas kõik näeb hea välja. Arnold pidas seda hiliseks muretsemiseks.

Kui keha pärast hakata muretsema alles võistluspäeval, on suur töö juba tehtud või tegemata. Enne lavale minekut tasub pigem vaadata, milline on teiste vorm, kus on nende tugevused ja kuidas oma esinemine nende kõrval välja mängida. See on strateegia, mitte paanika.

Ausalt öeldes sobib see mõte ka tavalisele harrastajale. Kui eesmärk on suvine vorm, ei alga töö juunis. Kui eesmärk on tugevam kükk või parem kehahoid, ei lahenda seda üks närviline nädal. Tulemus sünnib varem, rahulikumalt ja korduste kaupa.

Kuidas poseerimine keha nähtavaks teeb

Arnold rõhutas, et tema keha ei olnud vabalt seistes tingimata tüüpilise kulturisti keha moodi. Ta ei näinud välja nagu Reg Park. Tal ei olnud samasugust laia, nurgelist õlajoont ega käte asendit, mida paljudel võistlejatel märgata võis.

See ei häirinud teda, sest poseerides muutus pilt järsult. Ta kirjeldas, kuidas keha nagu avanes. Vabalt rippudes võis õlavarre ümbermõõt olla 19 tolli (u.48cm), pingutades aga 22 tollini (u.55cm). Sama efekt tuli rinnaga: pingutades muutus rind nii suureks, et see üllatas vaatajaid.

Mis siis tegelikult juhtub? Hea poseerimine ei tee lihast maagiliselt suuremaks, aga see toob esile nurga, pinge ja joone. Lihas, mida oskad õigel hetkel pingutada, näeb laval teistsugune välja kui lihas, mis lihtsalt olemas on.

Ta võrdles seda Franco Columbu tüüpi kehaga, kus lihas oli kogu aeg punnis ja väga massiivne. Sellisel kehal on oma tugevus, kuid Arnold eelistas mängulisemat ja üllatavamat vormi. Tema ideaal oli showman: inimene, kes suudab laval keha muuta, mitte ainult seda näidata.

Arnold, sääred ja lihaste eraldatus

Kui eesmärk muutus täpsemaks, tegi ta nimekirja asjadest, millele tuli iga päev tähelepanu pöörata. Enne treeningut luges ta selle läbi. Päevad kujunesid 24 h tööpäevadeks, sest puudused ei parane juhuslikult.

Üks suuremaid muutusi oli suhtumine säärtesse. Varem olid biitsepsid tema jaoks kulturismi kõige tähtsam lihas. Nüüd tuli endale selgeks teha, et sääred on sama tähtsad. See on hea õppetund ka tänapäeva treenijale: keha nõrgad kohad ei kao ära sellepärast, et tugevad kohad rohkem tähelepanu saavad.

Ta kasutas säärte treenimisel suuri raskusi ja püüdis need igas treeningus lõpuni läbi kurnata. Kui säärepingile ei leidunud piisavalt kettaid, palus ta mõnel kõige raskemal poisil raskuseks istuda. See kõlab karmilt, aga mõte on lihtne: nõrk koht vajab ausat tööd, mitte viisakat vabandust.

Teine suur teema oli lihaste eraldatus ehk separatsioon. Massist üksi ei piisanud. Deltalihas pidi eristuma trapetsist, rind deltalihasest ja kõhulihased rinnast. Lihased pidid moodustama terviku, kuid nende piirid pidid olema laval selged.

Praktilised õppetunnid treenijale

Esimene õppetund on lihtne: ära jäta vormi hindamist viimasele päevale. Kui võistlus, pildistamine või isiklik eesmärk on kalendris, alusta varakult. Keha muutub aeglaselt, eriti siis, kui tahad säilitada lihast ja samal ajal rasva vähendada.

Teine õppetund: treeni seda, mida sa ei taha treenida. Sageli on just see koht kõige olulisem. Sääred, selja ülaosa, tagumine õlg või kõhulihaste kontroll võivad kogu üldmuljet muuta.

Kolmas õppetund puudutab poseerimist. Kui keha on treenitud, aga sa ei oska seda näidata, jääb osa tööst peitu. Harjuta peegli ees rahulikult. Õpi, kuidas rind avaneb, kuidas õlad püsivad, kuidas jalg pingesse läheb ja kuidas hingamine poosi ajal kontrolli all püsib.

Lõpuks loeb tervik. Mitte ainult suur biitseps, mitte ainult kuiv kõht, mitte ainult lai rind. Kulturismilaval võidab sageli see, kes suudab oma tugevused esile tuua ja nõrkused võimalikult vaikselt ära peita.

KKK

Kas poseerimine on päriselt sama tähtis kui lihasmass?

Võistlustel on mõlemat vaja. Lihasmass annab materjali, aga poseerimine näitab selle materjali välja. Halb poos võib hea vormi väiksemaks teha.

Miks Arnold säärtele nii palju tähelepanu pööras?

Sest nõrk sääreosa lõhub kogu keha proportsiooni. Kui ülakeha on võimas, aga jalad jäävad maha, märkavad kohtunikud seda kiiresti.

Kas harrastaja peaks samuti poseerimist harjutama?

Kui eesmärk on võistlus või parem kehakontroll, siis jah. Isegi ilma lavata aitab poseerimine aru saada, milliseid lihaseid sa päriselt pingutada oskad.

Järgneb …

Autor: joker

Allikas: WHO – kehaline aktiivsus.