Arnold Schwarzeneggeri sõjaväeaasta

Arnold nägi sõjaväeteenistust mitte pausina, vaid võimalusena ehitada keha tugevamaks. See lugu räägib sellest, kuidas kasarmu jõusaal, karm kord ja väga selge eesmärk aitasid tal astuda järgmise sammu kulturismis.

Miks Arnold sõjaväes edasi arenes?

„Arnold Schwarzenegger Education of a Bodybuilder by Arnold Schwarzenegger and Douglas Kent Hall” annab sellest ajast üsna otse pildi. Meil oli sisustatud jõusaal ja mul tuli hakata seal harjutama iga päev peale lõunat. See ei olnud mugav spordiklubi peeglite ja masinatega. Tõstesaalis olid peamiselt kangid ja kettad, nii et kodust tuli kaasa tuua veel mõned hantlid ja endavalmistatud masinad.

Samas oli selles kõiges üks suur pluss: treening ei olnud enam lihtsalt hobi. Juhtkond suhtus minu treeningutesse täie tõsiduse ja rangusega. Kui korrapidajaohvitser juhtus saali akna alt mööda minema ja leidis mu tegevusetult istumas, ähvardas ta mind alati aresti pista. Tänapäeva mõistes kõlab see karmilt, aga noore kulturisti jaoks tähendas see üht: keegi ei lubanud laisaks minna.

Igapäevane tankide hooldus oli töö, millest kõrvalehiilijaid ootas karistus. Kuigi minu tegevuseks oli nüüd treening, polnud suhtumisel vahet. See oli korraldus nagu iga teinegi, mida tuli lihtsalt täita. Ausalt öeldes on siin lihtne õppetund ka tänasele treenijale: kui trenn on kalendris sama kindlalt nagu töö või kool, siis tulemused tulevad palju suurema tõenäosusega.

Kuidas Arnold oma treeningu üles ehitas?

Ma olin rahul ja kasutasin seda kui võimalust jätkata kolm aastat tagasi alustatut: oma muskulatuurse baasi loomist. Baas ei tähendanud ainult suuremaid käsi või laiemat selga. See tähendas jõudu, harjumust, söömist ja kordustest üles ehitatud kindlust. Sõin neli-viis korda päevas. Mul lubati süüa kõike, mida tahtsin ja vajasin.

Kogu selle aja, mil sõjaväes teenisin, jagasin oma treeningu kaheks: kulturismiks ja klassikaliseks jõutõstmiseks. See on tähtis vahe. Kulturismis loeb keha kuju, proportsioon ja lihase nähtav areng. Jõutõstmises loeb raskus, mille sa päriselt üles tõstad. Need kaks poolt toetasid teineteist.

Jõutõstmisel oli minu silmis väga tähelepanuväärne imidz. Sageli kujutasin end tugeva mehena, kes on võimeline üles tõstma suuri raskusi. See tunne saatis mind veel kaua. Enne 18-ks saamist olin isegi võistelnud Austrias raskekaalus ja saavutanud esimese koha. See ei olnud lihtsalt näitemäng laval. Jõud oli päris.

Pärast Mr. Euroopa jun. tiitlit tegin jõutõstmisega lõpu. Mitte sellepärast, et see oleks halb olnud. See polnud lihtsalt enam peamine suund. Tahtsin tõestada, et kulturistid mitte ainult ei paista tugevad välja, vaid ka on tugevad. Nende lihased ei ole üksnes butafooria.

Arnold ja 101 kg: mida sellest õppida?

Paljud kahetsevad armees oldud aega, kuid minu jaoks polnud see raisatud aeg. Sõjaväest saabudes kaalusin 101 kg. Olin juurde võtnud 11kg. See oli läbi aegade mu suurim arenguperiood, mille saavutamiseks oli kulunud kõigest aasta.

Mis siis tegelikult juhtus? Ei olnud ühte salanippi. Oli kindel treeningukoht, igapäevane kord, piisav toit ja suur tahtmine. Just see kombinatsioon teebki vahe sisse. Kui inimene sööb juhuslikult, treenib juhuslikult ja magab juhuslikult, siis ei saa ta oodata väga kindlat tulemust.

Tänase harrastaja jaoks ei tähenda see, et peaks kopeerima Arnold Schwarzenegger rutiini üks ühele. Pigem tasub vaadata põhimõtet. Kas sul on paigas trennipäevad? Kas sa tead, miks sa mingit harjutust teed? Kas sööd nii, et kehal on millest taastuda? Lihtne tõde: keha muutub siis, kui korduv käitumine toetab sama eesmärki.

Arnold, Schneck ja Londonisse minek

Pärast võitu Mr. Euroopa jun. valimistel astus minu juurde üks kohtunik, mees, keda ma edaspidi nimetan Schneckiks. Tal oli Münchenis oma saal ja ajakirja toimetus. Ta ütles: „Schwarzenegger, te olete kulturismis tõeline leid. Teid võiks Saksamaal oodata suur tulevik.”

Pakkumine kõlas ahvatlevalt. Kui armeest vabanen, võiksin minna Münchenisse, hakata juhtima tema tervise- ja kulturismiklubi ning treenida nii palju, kui tahan. Järgmisel sügisel lubas ta kinni maksta isegi sõidu Londonisse, et saaksin vaadata Mr. Universumi valimisi.

Siin tuleb välja Arnoldi mõtteviis. „Mis mõttes vaadata? Mis te sellega mõtlete?” küsisin. Schneck seletas, et seal saaks näha suuri mehi, koguda inspiratsiooni ja tulla tagasi uue jõuga. Aga sõna „vaatama” lõikas hinge. Ma ei tahtnud minna kõrvalt jälgima. Tahtsin minna lavale.

„Just nimelt,” vastasin ma. „Ma kavatsen võistelda.” Schneck ei uskunud seda. Tema meelest olid Mr. Universumi mehed liiga suured ja liiga kaugel ees. Aga minu jaoks oli otsus juba tehtud. Kui ma sinna sõidan, siis võistlema, mitte vaatama.

KKK

Kas Arnold keskendus sõjaväes ainult kulturismile?

Ei. Ta jagas treeningu kaheks: kulturismiks ja klassikaliseks jõutõstmiseks. Kulturism andis kuju, jõutõstmine ehitas päris jõudu.

Kui palju Arnold sõjaväes juurde võttis?

Sõjaväest saabudes kaalusin 101 kg ja olin juurde võtnud 11kg. See areng toimus kõigest aasta jooksul.

Mida tänane treenija sellest loost õppida saab?

Kõige rohkem loeb järjepidevus. Kindel trenn, piisav söömine ja selge eesmärk annavad parema tulemuse kui juhuslik pingutamine.

Autor: joker

Allikas: WHO – kehaline aktiivsus.