Kulturismi looming: kaks luuletust lavalt

Janar Rückenbergi looming sündis vormi tippu viimise rasketel viimastel nädalatel — kui keha on viidud äärmuseni ja pea hakkab otsima väljapääsu mujalt kui rauast. Need kaks luuletust on kirjutatud kulturismivõistluseks valmistumise ajal, mil distsipliin ja unetus ajavad mõtted poeesia poole. Algsed versioonid valmisid aastaid tagasi, siin on autori veidi täiendatud variant.

Miks kulturismi looming väärib lugemist

Kulturism on Eestis enamasti kõvade numbrite ja rangete dieetide maa. Treeningpäevikud, makro-arvestus, kaalumiskorrad. Aga selle taga on alati elav inimene — keegi, kes ärkab nisukliide ja kodujuustu juurde mitu kuud järjest. Mõnikord tuleb sellest pingest välja midagi muud kui lihasmass: tuleb sõna.

Need read pole õpetus ega juhend. Need on hetkeline pilt sellest, mida kulturisti pea teeb, kui keha on äärel. Sportlase looming, mis räägib spordist seestpoolt — proportsioonidest, poseerimisest, lavajulgusest ja sellest viimasest ööst enne võistlust, kui kapis ootab ikka veel kodujuust.

“Kulturism…” — esimene looming

Kulturism, huvitav millega on tegu,
ehk sindki selles valdkonnas saata võiks edu?

Loe siis hoolikalt läbi järgnevad read,
kavatsen sulle anda informatsiooni head.

Räägin teile ausalt, milles “kala”,
miks nii raske on see ala.

See sport on lugu inimkehast,
hinnatakse, kel rohkem lihast.

Algatuseks endale eesmärgid sea,
hangi trennisärk ja distsipliinist kinni pea.

Et liha saaks luudele ja kasvaks kaal,
ära tegele tühjaga, leia üles lähim jõusaal.

Jäme jalg, massiivne selg ning paisunud rind,
regulaarselt raske kang on selle hind.

Aga mitte ainult mass ei ole võit ja valgus,
see on pelgalt vundament ning kõige algus.

Ei määra üksnes suurus, kes teistest üle,
lisaks liigsest pekist vabaneda tuleb.

Milline on võidu norm ja oled endast teinud kõik,
käes on võistlusvorm ning sinu on kindel võit?

Olen kuulnud, kui treenerid targalt räägivad,
kel nahk on õhuke kui paber, need laval võitu väärivad.

See pole lihtne, kuid võimalik, kui toitumine pole laita,
ja praktika näitab, lisaks ka aeroobne aitab.

Võiksid olla kuiv kui maailmameister Koovit,
juhul muidugi kui sa tõesti võita soovid.

Rasv ei tohiks väärtuslikku lihast matta,
ja vöödid võiksid vormitud keha katta.

Reljeefsus, triibud, sooned ja võimsad veenid,
nii sa tõenäoliselt võidu välja teenid.

Üks tarkus veel, mille teieni toon,
kohtunikele meeldib ka hea proportsioon.

Võimsad käed ja olematu alakeha,
selles puudub harmoonia, midagi pole teha.

Siiski, ka heast vormist alati ei piisa,
ei pruugi olla see võidu viisa.

Trapets, triitseps, selg ja vabaseis jalad koos,
rind ja biitseps, see on võimas küljepoos.

Lõpuks oskuslik poseerimine toob sind pilti,
et saaksid särada ja kanda uhkelt võitja silti.

Kas saite aimu või ei saa ikka asjast sotti,
pagan küll, kas te siis ei ole näinud Kiivika Otti?

“Mu tund on tulnud…” — teine looming

On jäänud veeta veel üks öö,
siis selgub, kas vilja on kandnud mu raske töö.

Eks kohut mõistetakse homme rindel
ja päeva lõpuks paberil on hinded.

Kuude kaupa üks rutiin,
nisukliid ja kohupiim.

Mõte ammu unistab muust,
avan kapi, kuid ikka vastu vaatab kodujuust.

Veel on jäänud loetud tunnid,
vend mind vastu pidama sunnib.

Saab näha, millised on teiste vormid,
kas muutunud on võidunormid?

Usun, ükski osaleja ei tee laval nalja,
miks siis üldse tulla välja?

Kõiki võistlejaid konkurentideks pean,
sestap ka endale ranged nõudmised sean.

Peagi olen lahinguväljale teel,
imelik, ärev polegi veel meel.

Soeng on korras, karvad aetud,
keha grimmi kihiga on kaetud.

Kaalult läbi ja kui aeg on küps,
läheb jalga võistluspüks.

Kui algul tundus, et võistlejaid on vähe,
paistab siiski, et armutuks lahinguks läheb.

On tehtud palju tööd ja nähtud vaeva,
kas ka mõni medal kukub kaela?

Kas mind laval edu soosib,
teada saan, kui võetud poosid.

Üks on kindel ja päris selge,
kellelgi ei saa olema lihtne ja helge.

Kõik, kes suuri plaane seavad,
minuga tõsiselt arvestama peavad.

Kas olen särav või saan lüüa,
üks on kindel, varsti saab normaalselt süüa!

Mida need luuletused kulturismist räägivad

Esimene tekst on otsekui sissejuhatus alasse — humoorikas, kuid täpne kokkuvõte sellest, mis kulturismil tegelikult väärtuslik on. Mass üksi pole võit. Reljeefsus, proportsioon, poseerimine ja õhuke nahk eristavad lavalt minejaid lavaltvõitjatest. Viide “Kiivika Otile” toob sisse Eesti kulturismikultuuri — Otto Kiivikas oli pikka aega meie ala lipulaev.

Teine tekst on intiimsem. See on võistluseelse öö monoloog. Kapis on kodujuust, peas on numbrid, kõrval on vend, kes ei lase pidamast järele anda. Kõik, kes on tipuvormi ajanud, tunnevad selle ära: viimaste päevade kummaline tüünus, kus närv kaob ja asemele tuleb omamoodi rahu. “Varsti saab normaalselt süüa” — selles reas on kogu sport.

Korduma kippuvad küsimused

Kes on Janar Rückenberg?

Eesti kulturismitaustaga autor, kelle looming on sündinud isiklikust võistluskogemusest. Need luuletused valmisid tema enda vormi tippu viimise lõppfaasis.

Miks räägib esimene luuletus proportsioonidest, mitte ainult lihasmassist?

Sest kulturismil ei võida suurim, vaid tasakaalustatuim. Kohtunikud hindavad pakettide harmooniat, lihasrühmade vahekorda ja poseerimisoskust — mitte üksnes kaalu.

Kas selline sportlase looming on Eestis tavaline?

Mitte väga. Enamik võistlejaid jätab tunded jõusaali ja võistluspäevikusse. Just sellepärast on Rückenbergi luuletused haruldane sissevaade — tipuvormi ajamise psühholoogiline pool, pandud riimi.

Autor: Janar Rückenberg