Meistrid peale vigastusi: tagasitulek

Meistrid peale vigastusi ei kao lavalt lihtsalt ära. See vana IFBB uudis tuletab hästi meelde, kui habras võib tippsport olla: üks hüpe, üks vale maandumine või üks ülekoormatud liiges võib muuta terve hooaja plaani.

Miks meistrid peale vigastusi üldse pausile jäävad?

Võistlussport käib alati suurema riskiga käsikäes. Fitnessis tuleb see eriti selgelt välja, sest laval ei piisa ainult lihasest. Vabakavad vajavad painduvust, koordinatsiooni, kiireid pöördeid ja suuri hüppeid. Kui sinna lisada jõusaalis tehtavad rasked treeningud, saavad kõõlused, põlved, hüppeliigesed ja alaselg pidevalt koormust.

Lihtne tõde: mida kõrgem tase, seda väiksem on eksimisruum. Harrastaja võib ühe halva treeningu järel paar päeva rahulikumalt võtta. Tippvormi ajav sportlane liigub aga tihti piiri peal. Seal ei teki vigastus alati ühest suurest veast. Mõnikord koguneb väsimus vaikselt, kuni keha annab lõpuks järele.

Algne lühike teade tõi välja mitu tuntud nime eri riikidest. Mõni oli juba operatsioonil käinud, mõni alles kaalus seda. Mõni alustas uuesti treeningutega. Ühine joon oli sama: tagasitulek ei sünni ainult tahtejõust. See vajab aega, ravi, ettevaatlikku koormuse tõstmist ja vahel ka ausat otsust, et vana plaan enam ei tööta.

Ukraina fitnessisportlane Tetiana Savytska, Euroopa MV medaliomanik, läbis põlveoperatsiooni ja oli taastumas. Selline vigastus on fitnessis eriti keeruline, sest põlv peab taluma nii jõutreeningut, hüppeid kui ka lavakava kiireid suunamuutusi.

Kuidas meistrid pärast vigastust tagasi tulevad?

Tagasitulek algab tavaliselt igavalt. Ja see on hea märk. Enne suuri raskusi ja hüppeid tuleb taastada liigesliikuvus, kontroll ja valuvaba liikumine. Kui sportlane kiirustab, võib vana vigastus uuesti avaneda või tekib kompensatsioon: keha hoiab üht kohta ja koormab üle teise.

Mis siis tegelikult juhtub? Treeningplaan muutub kitsamaks. Harjutusi valitakse selle järgi, mida keha talub. Raskus ei ole enam ainus mõõdupuu. Sama tähtis on see, kas liigutus on puhas, kas hommikul on turset, kas kõõlus annab märku ja kas järgmine trenn on üldse mõistlik.

Poola fitnessisportlane Andrzej Baczynski rebestas külalisesinemise ajal Achillese kõõlust. Achilleuse vigastus on karm just plahvatuslike liigutuste puhul. Varvastele tõus, hüpe, maandumine ja kiire samm võivad kõik muutuda riskiks, kui kõõlus pole veel valmis.

Valgevene raskekaalu kulturist Aliaxey Shabunia, mitme Elite Touri võitja, läbis samuti põlveoperatsiooni. Tema puhul oli oluline uudis see, et taastumine oli jõudnud nii kaugele, et ta alustas taas treeningutega. Kulturismis ei tähenda see kohe täisgaasi. Sageli tähendab see kontrollitud algust: masinad, lühem liikumisulatus, mõõdukas raskus ja palju tähelepanu tehnikale.

Mida harrastaja saab sellest õppida?

Ausalt öeldes on siin õppida rohkem kui ühest vanast vigastuste nimekirjast. Kui tippsportlane peab põlve või kõõluse pärast hoo maha võtma, siis harrastaja ei peaks oma valu kangelaslikkuseks pidama. Valu, mis süveneb, muudab tehnikat või püsib pärast trenni, väärib tähelepanu.

Hea reegel on lihtne: ära testi vigastust iga päev uuesti. Kui keha annab märku, tee treening ümber. Jalapäeva saab vahel asendada ülakehaga, hüpped rahulikuma jõutööga ja raske kangi masinaga. See ei ole allaandmine. See on treeningtarkus.

Andrej Mozolani Slovakkiast, maailmameister ja väga suure potentsiaaliga sportlane, maadles põlveprobleemidega ning vajas operatsiooni, kuigi kõhkles. See kõhklus on inimlik. Operatsioon ei ole väike otsus. Samas võib pidev edasi lükkamine hoida sportlast kuude kaupa poolikus seisus, kus trenni teha ei saa, aga päriselt paraneda ka mitte.

Poola kulturist Grzegorz Ozga, 2005 Euroopa meister, rebestas mõlemat hamstringi, kui hüppas pärast suurt vihma üle lombi. See näide on peaaegu liiga argine. Vigastus ei tule alati laval või rekordkatsel. Mõnikord tuleb see hetkel, kus tähelepanu on mujal ja keha on juba väsinud.

Meistrid ja vigastused: mida jälgida?

Kui eesmärk on lavale naasta, peab sportlane jälgima kolme asja: kas valu väheneb, kas jõud tuleb tagasi ja kas liigutus näeb jälle loomulik välja. Ainult üks neist ei piisa. Võid olla tugev, aga kui tehnika on lonkav, maksab keha selle hiljem kinni.

Harrastaja jaoks on sama mõte veel tähtsam. Soojendus ei ole tühi rituaal. Uni, koormuse tõstmine sammhaaval ja aus tagasiside treenerile võivad ära hoida palju jama. Eriti siis, kui treeningutes on hüpped, sügavad kükid, rasked tõmbed või pikad dieediperioodid.

Allikas: www.ifbb.com, Andrew Michalak

KKK

Kas vigastuse järel võib kohe trenni tagasi minna?

Ei tasu kiirustada. Tagasitulek peaks algama valuvabast liikumisest ja kergetest koormustest. Kui valu muudab tehnikat, on koormus tõenäoliselt liiga suur.

Millal on operatsioon sportlasele vajalik?

Seda otsustab arst koos sportlasega. Mõne vigastuse puhul piisab taastusravist, mõne puhul ei saa stabiilsust või kõõluse tööd ilma operatsioonita tagasi.

Mida teha, kui vana vigastus annab trennis tunda?

Vähenda koormust, muuda harjutust ja jälgi, kas sümptom taandub. Kui valu püsib või süveneb, tasub pöörduda füsioterapeudi või arsti poole.

Autor: Joker