Miks kulturistid kasvatavad rohkem lihast

Kulturistid näevad sageli lihaselisemad välja kui jõutõstjad, kuigi mõlemad treenivad raskustega ja kasutavad samu baasharjutusi. Lihtne tõde: üks ala hindab keha välimust, teine maksimaalset jõudu. Sealt tulebki suur osa erinevusest.

Miks kulturistid näevad suuremad välja

Jõusaalis võib see alguses segadusse ajada. Mõni jõutõstja kükitab, surub või tõmbab numbreid, mis panevad saali vaikseks, aga lavakulturisti kõrval ei pruugi ta näida sama reljeefne ega sama lai. See ei tähenda, et jõutõstjal pole lihast. Tal on. Küsimus on selles, mille jaoks see lihas on ehitatud ja millise rasvaprotsendi all see peidus on.

Originaalne võrdlus tõi näiteks Donnie Thompson, Ryan Kennelly ja Benedikt Magnusson. Aasta 2011 seisuga seostati neid vastavalt küki, lamades surumise ja jõutõmbe väga kõrgete tulemustega. Need mehed on suured ja võimsad. Ometi ei ole nende keha eesmärk sama, mis kulturismis: võimalikult suur, sümmeetriline ja kuiv lihasmass lavavalguses.

Jõutõstja võib olla raskem, paksem ja väga tugev, sest suurem kehakaal aitab sageli kangi liigutada. Kulturist peab aga lihase välja tooma. Kui rasvaprotsent langeb, muutuvad õlad, selg, reied ja käed selgemaks. Sellepärast võib visuaalne mulje olla täiesti teine, isegi kui jõutõstja absoluutne jõud on suurem.

Kulturistid ja jõutõstjad treenivad eri eesmärgiga

Jõutõstmises loeb üks asi: kui palju sa küki, lamades surumise ja jõutõmbega üles saad. Seeria võib olla lühike, tempo plahvatuslik ja kogu kava ehitatud selle ümber, et närvisüsteem suudaks ühel katsel maksimaalselt tööle hakata. See on väga spetsiifiline oskus.

Kulturismis on rõhk teistsugune. Seal loeb lihase töömaht, kontrollitud liigutus, pinges püsimine ja see, kui hästi eri lihasgrupid arenevad. Kulturist võib kasutada suurt raskust, aga ta ei treeni ainult selleks, et teha üks kordus. Ta tahab, et lihas saaks piisavalt tööd ja taastuks järgmise treeningu jaoks suuremana.

Hea näide on Konstantin Konstantinovs. Ta oli suur ja lihaseline jõutõmbaja. Aga kui panna tema kõrvale Ronnie Coleman, muutub pilt kohe teiseks. Ronnie Coleman oli kulturist, kelle keha oli ehitatud laval hindamiseks: ümarad lihased, detailid ja kogu keha proportsioonid.

Stan Efferding on huvitav piiripealne näide. 2010. aastal võitis ta „Maailma Tugevaima Kulturisti“ võistluse ning oli kulturistide seas varustuseta jõutõstmises väga tugev. Samas ei olnud ta laval kõige massiivsema kehaehitusega kulturist. Kui võrrelda teda Johnnie Jackson ja Ben White nimedega, paistab eriti alakeha puhul välja, et maksimaalne jõud ja kulturismi jaoks ideaalne lihasmass ei kattu alati üks ühele.

Mida näitab Tom Platz ja Fred Hatfield võrdlus

1993. aastal võistles Tom Platz koos Fred Hatfield nimelise mehega jõutõstmise võistlusel. Hatfield oli esimene mees, kes kükkis 1000 naela, 455 kg. Tom Platz oli samal ajal kulturismiajaloo üks kuulsamaid jalgade poolest. Tema reied olid legendaarsed, aga see ei tähendanud, et ta oleks ühes maksimaalses katses tingimata tugevam.

1 KM ehk kordusmaksimumi võistluses võitis Hatfield. Hatfield kükkis 1 korduse 388.5 kg raskusega, Platz tegi ühe küki 347.5 kg raskusega. Pilt muutus aga siis, kui kangile pandi 238.5 kg ja testiti jõuvastupidavust. Platz tegi selle raskusega 23 kükki, Hatfield vaid 11 kükki.

Mis siis tegelikult juhtub? Hatfield oli parem ühes plahvatuslikus maksimaalkatses. Platz oli parem pikemas seerias, kus lihas pidi kauem tööd tegema. See seletab hästi, miks kulturistide treening kasvatab tihti rohkem nähtavat lihasmahtu. Lihas saab rohkem kordusi, rohkem aega pinge all ja rohkem mahtu.

Mida kulturistid õpetavad tavatreenijale

Kui sinu eesmärk on ainult rekord, siis tuleb treenida nagu jõutõstja: tehnika, närvisüsteem, lühikesed seeriad ja kindel tõstevalik. Kui eesmärk on rohkem lihast, pead mõtlema nagu kulturist. See ei tähenda peegli ees poseerimist iga seeria järel. See tähendab, et lihas peab päriselt tööd tegema.

Jay Cutler kirjutas 2010. aastal „Muscular Development“ ajakirjas, et ta oli varem mõnes baastõstes tugevam kui tippkulturistina. Ometi kasvas tema keha kulturismi mõttes paremaks siis, kui rõhk liikus rohkem mahule, kontrollile ja lihase tunnetusele. See on oluline mõte: suurem kang ei ole alati suurem lihas.

Praktiliselt tähendab see, et ära jälita iga nädal ainult uut rekordit. Tee baasharjutusi, aga lisa ka harjutusi, mis aitavad nõrgemaid lihasgruppe järele. Hoia tehnika puhas. Lase lihasel töötada, mitte ainult liigesel ja egol. Ja kui seeria lõpus on tunne, et sihtlihas tegi päriselt töö ära, oled õigel teel.

KKK: kulturistid ja jõutõstjad

Kas jõutõstjad on tegelikult vähem lihaselised?

Mitte alati. Paljud jõutõstjad on väga lihaselised, aga kõrgem rasvaprotsent ja teistsugune treeningueesmärk peidavad osa lihasest ära. Kulturistid treenivad ning toituvad nii, et lihas paistaks paremini välja.

Kas lihasmassi jaoks peab treenima nagu kulturist?

Kui peamine eesmärk on välimus ja lihasmaht, siis jah, kulturismi põhimõtted aitavad. See tähendab piisavat treeningmahtu, kontrollitud kordusi ja lihasgruppide tasakaalustatud arendamist.

Kas suur jõud tähendab alati suurt lihast?

Ei tähenda. Jõud sõltub ka tehnikast, närvisüsteemist, kehakaalust ja harjutuse spetsiifikast. Suur lihas aitab jõule kaasa, kuid üks maksimaalne tõste ei näita kogu keha lihaselist arengut.

Järgneb…

Autor: Janar Rückenberg (tõlge)

Allikas: WHO – kehaline aktiivsus.