Kätekõverdused kehalises kasvatuses

Kätekõverdused ei ole ainult kaitseväe harjutus ega poiste teema. Koolis on need üks lihtsamaid viise, kuidas ehitada ülakeha jõudu, mis aitab akrobaatikas, rööbaspuudel ja paarisharjutustes paremini hakkama saada.

Miks kätekõverdused koolis üldse tähtsad on?

Kätekõverduste kohta kuuleb kehalise kasvatuse tunnis tihti sama juttu: „See on mingi sõjaväe asi“ või „Tüdrukud ei peagi neid tegema“. Ausalt öeldes on mõlemad mõtted viltu. Kätekõverdused on tavaline oma keharaskusega harjutus, mille saab selgeks harjutamisega. Mitte sooga.

Sama imelik on mõte, et hüppenöör sobib justkui rohkem tüdrukutele ja jõuharjutused poistele. Või et poomiharjutused on ainult tüdrukute ala. Praktikas võib näha väga ilusaid poomikavasid ka treenitud gümnaasiumi poiste esituses. Keha ei küsi, kas harjutus on „poiste“ või „tüdrukute“ oma. Keha küsib, kas jõudu, tasakaalu ja tehnikat on piisavalt.

Kätekõverdused annavad tuge just sinna, kus koolivõimlemine seda vajab. Juba teise kooliastme lõpu ehk 6. klass õpitulemustes on kirjas, et õpilane sooritab harjutuskombinatsiooni akrobaatikas: tirel ette, taha, turiseis, tiritamm, kätelseis ja ratas kõrvale. Lisaks tulevad mängu rööbaspuud.

Need ei ole juhuslikud elemendid. Kätelseis, tiritamm, ratas kõrvale ehk „hundiratas“, rööbaspuude kombinatsioonid ning püramiidide ja paarisharjutuste toengpõlvitus nõuavad kõik tugevat toengut. Teisisõnu: õpilane peab suutma oma keha käte abil kontrollida.

Kätekõverdused kui vundament akrobaatikale

Mis siis tegelikult juhtub, kui laps teeb korraliku kätekõverduse? Töös ei ole ainult käed. Põhikoormust kannavad rinnalihased, õlavarre-kolmpealihased ehk triitsepsid ja deltalihased ehk õlalihased. Samal ajal peab kere püsima sirge. See tähendab, et kaasa töötavad kõhu- ja seljalihased.

Just need samad lihased aitavad hiljem siis, kui õpilane teeb tiritamme, kätelseisu, „hundiratast“, püsib või hoogutseb rööbaspuudel või hoiab paarisharjutuses toengpõlvitust. Hea tehnika on tähtis, aga ilma jõuta on tehnikat raske õppida. Kui toenglamangus püsiminegi on vaev, muutub iga järgmine element palju keerulisemaks.

Seepärast võiks kätekõverdustega alustada juba maast madalast. 2. kooliaste, eriti 4.-5. klass, on hea aeg, kus neile saab teadlikumalt tähelepanu pöörata. Mitte karistuse või hirmutava kontrollharjutusena, vaid oskusena, mis aitab lapsel oma keha paremini valitseda.

Kätekõverdused

Kätelseis

Toengud ja hooglemised rööbaspuudel

Tiritamm

Toengpõlvitused püramiidides ja paarisharjutustes

Kuidas kätekõverdusi mõistlikult harjutada?

Lihtne tõde: kätekõverdus ei pea alguses olema ilus ja sügav, aga kehaasend peab olema kontrolli all. Käed toetuvad kindlalt maha, keha püsib sirge ning puus ei vaju läbi. Kui täisvariant ei õnnestu, saab alustada kergemalt: lühema liikumisulatusega, kõrgema toe najal või aeglaselt laskumist harjutades.

Oluline on mitte teha kätekõverdustest häbiharjutust. Kui õpilane tunneb, et ta niikuinii ei suuda, siis ta väldib proovimist. Parem on anda talle aste, millega ta päriselt hakkama saab. Sealt saab edasi liikuda. Üks korralik kordus on parem kui kümme poolikut, kus keha vajub ja õlad kaovad kõrvade vahele.

Kätekõverdustel on kasu ka väljaspool võimlemist. Suruvad lihased osalevad heidetel ja visetel. Treenitud ülakeha aitab hoida rühti ning annab liikumises enesekindlust. Noormeestel tuleb kätekõverdustega tutvust teha kaitseväes, aga tegelikult ei ole see ainult nende teema.

Gümnaasiumiosa ametlikus ainekavas on kirjas ka üldfüüsiline ettevalmistus, sh kätekõverdused toenglamangus 2 minuti vältel, selililamangust istesse tõus 2 minuti vältel ja 3200 m jooks. Põhikoolis kasutatakse kätekõverdusi paljudes koolides kontrollharjutusena. See tähendab, et nendega tuleb nagunii kokku puutuda.

Mida kätekõverdused õpilase kohta näitavad?

Kätekõverdused ei näita kõike. Need ei ütle, kas õpilane on hea jooksja, painduv või osav pallimängija. Aga need annavad üsna selge pildi ühest tähtsast asjast: kas õpilasel on piisavalt jõudu, et oma keha toengus hoida ja kontrollida.

Ka sisekaitseakadeemias on teatud erialade puhul vaja sooritada korraliku tehnikaga täisväärtuslikke kätekõverdusi. See kinnitab lihtsat mõtet: ei ole olemas eraldi meeste ja naiste kätekõverdust. On harjutus, tehnika ja jõutase. Kõik kolm on arendatavad.

Ma ei ütle, et iga poiss või tüdruk, kes suudab teha kätekõverdusi, viskab kohe ilma harjutamata kätelseisu või tiritamme. Koordinatsioon ja tehnika õppimine on endiselt üliolulised. Aga akrobaatikas saab lihtsama vaevaga edasi see, kellel on juba vundament all.

Selleks, et majale saaks seinu ehitama hakata, tuleb esmalt tugev vundament püstitada.

KKK

Kas tüdrukud peaksid kätekõverdusi tegema?

Jah. Kätekõverdused ei ole poiste harjutus. Need arendavad ülakeha ja kehatüve jõudu, mida on vaja paljudes kooli võimlemisharjutustes.

Mida teha, kui täis kätekõverdus ei õnnestu?

Alustada tasub lihtsamast variandist. Näiteks võib teha harjutust kõrgema toe najal või keskenduda sirgele kehaasendile ja kontrollitud liikumisele.

Kas kätekõverdused aitavad kätelseisu õppida?

Aitavad küll, aga ainult jõust ei piisa. Kätelseisu jaoks on vaja ka tasakaalu, koordinatsiooni ja järjepidevat tehnikaharjutust.

Autor: Janar Rückenberg