Müüdid jõutõstmise kohta: sportlane valmistub kangiga kükiks

Jõutõstmise müüdid ja aus tegelikkus

Müüdid jõutõstmise kohta elavad jõusaalides üllatavalt visalt. Kui kuulad riietusruumis või foorumis juttu, siis jääb vahel mulje, et jõutõstja peab olema paks, aeglane ja ainult kolme harjutuse inimene. Tegelikult on pilt palju kirjum.

Lihtne tõde: jõutõstmine on sport, kus loevad kükk, lamades surumine ja jõutõmme. Selleks on vaja tugevat keha, head tehnikat, töökust ja üsna kainet suhtumist toitumisse. Vaatame levinud jutud ükshaaval läbi.

Müüdid jõutõstjate keha kohta

Üks levinumaid väiteid on see, et jõutõstjad on rasvased ja paksud. Seda kuuleb eriti inimestelt, kes tahaksid tugevamaks saada, aga kardavad, et jõutõstmine teeb keha kohe suureks ja pehmeks. Ausalt öeldes on see vana stereotüüp.

Arusaam tuleb suuresti ajast, kus avalikkusele jäid meelde kaheksakümnendate aastate superraskekaalu tõstjad. Nad olid tõesti suured mehed, tõstsid suuri raskusi ja püstitasid rekordeid. Aga sellest ei järeldu, et iga jõutõstja peaks ennast paksuks sööma.

Tänapäeva tipud, näiteks Scot Mendelson, Ryan Kennelly ja Sebastian Burns, näevad pigem välja nagu kulturistid massiperioodil. Nad ei ole lodevad. Tugev tulemus ei sünni laiskusest, vaid järjepidevast trennist, taastumisest ja toidust, mis toetab eesmärki.

Jõutõstja võib olla suur, aga suur ei tähenda automaatselt rasvane. Kui toitumine on paigast ära, kannatab ka sooritus. Valk, korralikud süsivesikud ja piisav energia on tähtsad ka siis, kui eesmärk ei ole lavavorm, vaid tugev kükk, surumine või jõutõmme.

Müüdid lihasmassi ja käte kohta

Teine jutt ütleb, et jõutõstjatel pole nii palju lihaseid kui kulturistidel. See kõlab veidralt juba algusest peale. Kuidas peaks inimene aastaid suurte raskustega treenima ja samal ajal üldse mitte lihast kasvatama?

Jah, jõutõstmise põhitõsted tehakse sageli lühemate seeriatena. Aga abistavad harjutused ei kao kuhugi. Paljud jõutõstjad teevad triitsepsit, selga, õlgu, reisi ja kerelihaseid suure mahuga. Mõnes Metal Militia stiilis treeningus ei ole kümned pikad seeriad õlgadele midagi erilist. Samuti ei ole haruldane, et lukustamise parandamiseks treenitakse paar tundi ainult triitsepsit.

Sama kehtib käte kohta. Väide, et jõutõstjal ei saa olla suuri käsi, on lihtsalt jama. Lamades surumine, kitsad surumised, triitsepsi sirutused, sõudmised, lõuatõmbed ja biitsepstõsted annavad aja jooksul märgatava koormuse. Kui keha saab toitu ja taastub, siis käed kasvavad.

Kuidas müüdid tekivad tehnika ümber?

Üks vana vaidlus puudutab lamades surumist. Sageli öeldakse, et lühikeste kätega sportlastel on alati suur eelis. Tegelikult ei saa seda nii lihtsalt võtta. Originaaltekstis tuuakse välja, et iga jõutõstja, kes on võistlustel surunud rohkem kui 360 kg, on olnud 180 cm pikk või pikem ning oma keha pikkusele proportsioonis kätega.

Kas kehaehitus loeb? Muidugi loeb. Aga see ei ole vabandus. Kui mõni nurk või liigutuse osa on nõrk, tuleb seda parandada. Tugev sportlane ei jää kinni mõttesse, et käed on liiga pikad või kang liigub liiga kaua. Ta otsib koha, kus saab tehnika, jõu või lihastöö paremaks teha.

Siia sobib ka jutt suurest taguotsast. Raske kükk kasvatab tuharaid, puusalihaseid, reie kakspealihast, reie nelipealihast ja sääri. See on normaalne. Kui rasvaprotsent on kontrolli all, ei tähenda see inetut keha, vaid tugevamat ja sportlikumat alumist poolt.

Tõlkijalt: õige jutt!!!

Kas müüdid aeglase jõutõstja kohta peavad?

Jõutõstja ei pea olema aeglane. See on veel üks lihtsustatud pilt, mis ei pea paljudel juhtudel vastu. Umbes 40 aastat tagasi tehtud uuringutes vaadati, millised olümpiasportlased on kõige atleetlikumad. Klassikalised tõstjad, kes olid kaalult ja suuruselt kergejõustiklastega võrreldavad, suutsid hästi sprintida ja hüpata.

Viimastel aegadel on jõutõstjad kasutanud rohkem kiiret ja plahvatuslikku treeningut. Originaaltekstis on näide 175 cm pikkusest keskkooli jõutõstjast, kes pani palli pealt korvi kahe jalaga korvi alt ja koha pealt. Ta oli ka kiire sprinter.

Teine näide on Westside`i mees Andre Henry, kes kaalub üle 180 kg ja hüppab kohapealt vertikaalselt üles 107 cm kõrgusele. See ei sobi hästi pildiga inimesest, kes on tugev, aga ei suuda kiiresti liikuda.

Paljud noored jõutõstjad teevad kõrvalt ka teisi alasid, näiteks Ameerika jalgpalli. Tugevam keha, parem plahvatus ja tugevam selg aitavad mitmes spordis. Jõutõstmise programm ei pea inimest aeglaseks tegema, kui seda targalt üles ehitada.

Praktiline vaade jõutõstmisele

Kui tahad jõutõstmisega alustada, ära tee otsust kellegi vana nalja või foorumimüüdi põhjal. Vaata, kuidas päris treenijad harjutavad. Hea kava sisaldab põhitõsteid, abiharjutusi, taastumist ja tehnikatööd. Seal ei ole midagi müstilist.

Alguses ei pea mõtlema rekorditele. Õpi kükkima, suruma ja tõmbama nii, et liikumine on kontrollitud. Filmi vahel seeriaid. Küsi nõu inimeselt, kes ise oskab tõsta. Ja ära unusta, et jõutõstmine ei vabasta sind söömisest, magamisest ega kannatlikkusest.

Kõige suurem müüt on võib-olla see, et jõutõstja on ainult üks kindel tüüp inimesi. Tegelikult leidub eri kehakaalu, eri vanuse ja eri taustaga tõstjaid. Mõni tahab võistelda, mõni tahab lihtsalt tugevam olla. Mõlemad on täiesti mõistlikud põhjused.

KKK: müüdid jõutõstmise kohta

Kas jõutõstmine teeb kindlasti paksuks?

Ei tee. Kehakaal sõltub peamiselt toitumisest, treeningu mahust ja taastumisest. Jõutõstja võib olla suur, aga ta ei pea olema rasvane.

Kas jõutõstmine kasvatab lihast?

Jah, eriti siis, kui põhitõstetele lisatakse abiharjutused ja süüakse piisavalt. Suured raskused ning korduv töö annavad lihastele tugeva kasvusignaali.