Kehaline kasvatus ja normide segadus

Kehaline kasvatus on jälle jõudnud vaidluse keskele: kas normid peaksid kaduma või lihtsalt teise nime saama? Kui räägime õpitulemustest, eesmärkidest ja ujumisoskusest, siis ausalt öeldes ei kao norm kuhugi. Küsimus on hoopis selles, kuidas seda mõistlikult kasutada.

Arutelu sai hoo sisse pärast lugu pealkirjaga kehalise kasvatuse uus ainekava kuulutab normitäitmise tabuks. Seda lugedes tekibki tunne, et kas nutta või naerda. Kui normid on tabu, aga ainekavas on endiselt eesmärgid ja õpitulemused, siis kuidas neid kahte asja eraldi hoida?

Miks kehaline kasvatus vajab selgeid norme

Norm ei pea tähendama külma tabelit, kus lapsest saab vaid number. Norm võib olla ka lihtne kokkulepe: mida me tunni lõpuks osata tahame, kuhu liigume ja mille järgi arengut märkame. Kui õpilane peab õppima palli põrgatama, jooksutehnikat parandama või vees ohutult hakkama saama, siis on seal juba mingi mõõdupuu olemas.

Õpitulemus ongi sisuliselt oodatav tulemus. See on eesmärk, oskuse tase või kriteerium. Võime seda nimetada pehmemalt, aga sisu jääb samaks. Kui ütleme, et laps peaks kooliastme lõpuks midagi oskama, siis oleme loonud normi. Lihtne tõde: ilma sihita ei saa ka hinnata, kas liikumine on toimunud.

See ei tähenda, et kõik peavad olema ühesugused. Eesti koolitunnis on korraga väga erinevad lapsed. Üks saab harjutuse kiiresti kätte, teine vajab rohkem aega. Sellega peab õpetaja arvestama.

Kuidas kehaline kasvatus peaks hindama

Hindamine ei pea olema karistus. Hästi tehtud hindamine aitab näha, kas laps pingutas, kas ta arenes ja kas ta jõudis oskuseni, mida harjutati. Kui üks õpilane jõuab eesmärgini täielikult, teine kolmveerandi ulatuses ja kolmas poole peale, siis õpetajal peab olema mingi viis seda ausalt kirjeldada.

Kui ütleme, et kõik on ainult individuaalne, tekib kohe uus küsimus. Mille alusel kirjutame siis ainekavasse ühised õpitulemused? Kuidas saab Jaanile ja Jürile olla matemaatikas, ajaloos ja kehalises kasvatuses sama kooliastme ootus, kui objektiivne pool on täiesti kõrvale pandud?

Praktikas vajab õpetaja mõlemat. Vaja on arvestada õpilase arengut, aga vaja on ka selget sihti. Kui objektiivne mõõt kaob täiesti ära, muutub hindamine liiga uduseks. Kui individuaalsus kaob ära, muutub hindamine ebaõiglaseks. Mõistlik tee on nende kahe vahel.

Mida õpetaja tunnis tegelikult näeb

Kehalise kasvatuse tunnis ei ole probleem selles, et kõik teevad alati ühepalju. Ei tee. Hea õpetaja kohandab koormust, annab eri raskusega ülesandeid ja vaatab, kes vajab julgustust, kes pidurdust ning kes täpsemat tehnikat. See ongi individuaalsus, mitte normide täielik puudumine.

Vastuolu tuleb eriti selgelt välja ujumisõpetuse näites. Uuendatud ainekava kirjeldab oskusi, mida laps peab suutma teha: vette hüppamine, rinnuli ja selili ujumine, sukeldumine ning veest väljumine. Sama teemat selgitab ka uuendatud liikumisõpetuse ainekava rakendamise ülevaade.

Mis siis tegelikult juhtub? Ujumises on norm järsku täiesti sobiv, sest turvalisus nõuab selget oskust. Aga kui räägime hüppest, jooksust, viskest või jõuharjutusest, muutub sõna norm justkui kahtlaseks. See ongi arutelu nõrk koht. Kui oskus on oluline, peab selle kirjeldamiseks olema kriteerium.

Kehaline kasvatus vajab ausat keelt

Minu arvates ei ole vaja normidest teha vaenlast. Vaja on ausat keelt. Kui räägime õpitulemusest, siis ütlemegi, et see on oodatav oskus. Kui hindame arengut, siis ütlemegi, milles areng seisnes. Kui laps pingutas, aga eesmärgini veel ei jõudnud, saab seda samuti selgelt ja inimlikult kirjeldada.

Kehaline kasvatus peaks õpetama liikumisoskust, keha tunnetamist, pingutamist ja vastutust. Selleks ei piisa loosungist, et norme pole. Samamoodi ei piisa ainult tabelist. Õpetaja töö ongi nende vahel tasakaalu leida. Aga tasakaalu ei saa leida siis, kui ühte poolt teeseldakse olematuks.

KKK: kehaline kasvatus ja normid

Kas norm tähendab, et kõik lapsed peavad olema ühesugused?

Ei tähenda. Norm võib olla oskuse kirjeldus, mitte käsk teha kõike täpselt sama kiiruse või jõuga. Õpetaja saab hinnata nii tulemust kui arengut.

Kas individuaalne areng sobib hindamise aluseks?

Sobib, aga üksi jääb sellest väheks. Kui puudub ühine siht, muutub hindamine liiga subjektiivseks ja õpilasel on raske aru saada, mida temalt oodatakse.

Miks ujumisõpetuse näide on oluline?

Sest seal on kriteeriumid väga selged. Kui ujumises on ohutuse pärast vaja kirjeldada konkreetseid oskusi, siis ei saa väita, et liikumisõpetuses pole norme üldse vaja.

Autor: Janar Rückenberg