Profikulturism on oma kurssi kaotamas

Profikulturism sai 8. märtsil 2015 valusa peegli ette, kui Arnold Schwarzenegger rääkis avalikult sellest, kuhu ala tema silmis triivinud on. See ei olnud lihtsalt vana tšempioni nostalgia. Jutt käis esteetikast, tervisest, kohtunikest, meediast ja süsteemist, mis premeerib üha äärmuslikumat keha.

Miks profikulturism kriitika alla sattus

Täpsemalt 8. märtsil 2015, vähem kui 24 tundi pärast seda, kui Columboses, Ohios oli õnnitletud järjekordset Arnold Classic´u võitjat, tuli Schwarzenegger oma iga-aastasele pühapäeva hommikusele seminarile kogunenud fännide ja ajakirjanike ette üsna terava sõnumiga.

Ta kritiseeris eliitkulturismi hetkeseisu ja suunas osa vastutusest IFBB peakohtunik Jim Manionile ning teistele ametnikele. Tema põhimure oli lihtne: laval ei eelistata enam esteetiliselt arendatud füüsiseid, nagu omaaegne Steeve Reevesi stiilis kehaehitus. Võitjateks saavad hoopis mehed, kelle keha näib tema sõnul pudelikujuga või kelle eelis on lihtsalt jämedam kael ja suuremad lihased.

See oli korralik peapesu. Kaja kostus veel nädalaid hiljem jututubades, foorumites ja jõusaalides. Ja ausalt öeldes oli põhjus olemas.

Schwarzenegger ei ole juhuslik viriseja. Ta on mees, kes kasvas väikesest subkultuurist ülemaailmseks kuulsuseks, oli California kubernerina ühe maailma suurima majandussüsteemi eesotsas ja on läbi aegade üks enim-müüdumaid filmistaare. Samal ajal on ta jäänud seotuks kulturismi juurtega. Kui tema räägib ala esteetikast, siis seda ei saa lihtsalt kõrvale lükata jutuna stiilis, et „meie ajal oli kõik parem“.

[pilt=12358]

Paljud kogenud vaatlejad saavad täpselt aru, mida ta silmas peab: väljavajunud punnitavad maod, süntool, akne armid, nahaalused mädapaised ja Michelini mehikese moodi tükkidest kokku pandud kehad. Mõnel võistlusel tundub, nagu seisaks laval mööblikapid, millel on pead otsas.

Mis siis kaduma on läinud? Väga lihtsustatult: joon, proportsioon ja terviklik mulje. Seda, mida tänastel tippkulturistidel sageli napib, nähti palju rohkem seitsmekümnendatel, Arnoldi kõrgaegadel. Seda perioodi nimetatakse põhjusega kulturismi „Kuldseks ajastuks“.

Profikulturism ja unustatud „Kuldne ajastu“

Frank Zane´i kehakontuuridega pilte kasutatakse ikka ja jälle näitena sellest, milline võiks olla maskuliinne esteetika. Seitsmekümnendate Schwarzenegger´i kaanefotod müüvad endiselt paremini kui paljude tänapäeva kulturismistaaride pildid. See ajastu andis alale näo, etalonid ja suure osa sellest müüdist, mille peal terve tööstus siiani seisab.

Aga kui küsimus on selles, kuidas profikulturism praegusesse seisu jõudis, lähevad arvamused lahku. Ühed süüdistavad nn. „gurusid“, kes liiguvad mustal turul, jagavad aineid ja annavad nõu ilma meditsiinilise kontrolli ning vastutuseta. See on mugav seletus, kuid mitte kogu pilt.

Tänase olukorra juured ulatuvad kaugemale. Üheksakümnendate keskel palus ajakirja „Flex“ toimetaja ühelt tippkulturistilt näidist tema treeningkavast. See mees, tuntud oma terava huumori poolest, saatis vastuseks koopia oma ainekuuridest. Poolnaljaga, aga väga valusalt. Nimekiri näitas, millist arsenali peeti eliitkulturismis läbilöömiseks vajalikuks.

Siin tuleb meelde ütlus: „See on naljakas, sellepärast, et see on tõsi.“ Ainult et tänaseks ei mõju see enam naljakalt.

[pilt=12359]

Nüüd, kakskümmend aastat hiljem, suureneb varalahkunud tippkulturistide ja amatöörkulturistide nimekiri iga aastaga. Don Youngblood, Art Atwood, Mat DuVal, Greg Kovacs, Luke Wood. Need ei ole lihtsalt nimed. Need olid inimesed.

Mike Matarazzo puudutas autorit eriti valusalt. Bostonis sündinud rõõmsameelne võitleja suri eelmisel aastal, oodates südame siirdamist. Enne lahkumist hoiatas ta teisi, et nad ei valiks sama teed, mille tema oli valinud.

See surm pani küsima ebamugavat küsimust: kes veel vastutab? Mitte ainult sportlased, mitte ainult kohtunikud ja mitte ainult „gurud“. Vastutus on ka meedial, mis vaatas seda kõike pealt ja aitas äärmust müüa.

Kuidas kohtunikud, publik ja meedia suunda muutsid

Kohtunikke on lihtne süüdistada. Schwarzenegger tegi seda samuti. Aga nende mõju ei ole absoluutne. Subjektiivselt hinnatavas spordis, kus puuduvad selged ja otseselt mõõdetavad kriteeriumid, võib publiku reaktsioon olla väga tugev jõud.

Autor on näinud võistlusi, kus kohtunikud jätsid ilmsed steroidimonstrumid konkurentsist välja. Publik reageeris sellele valju põlgusega. Selline surve ei jää õhku rippuma. See jõuab lõpuks lavale, ajakirjade kaantele ja standarditesse.

Hea näide on 1992. aastal inglane Paula Bircumshaw, kes võistles „Ms. Internationalil“ selle aja kohta erakordselt massiivsena. Kohtunikud välistasid ta kõrgest konkurentsist, eelistades esteetilisemaid ja reljeefsemaid võistlejaid. Ta ei jõudnud isegi kuue parima hulka.

Ta oli juba lava taga ja riides, kuid saalis hüüdis publik järjekindlalt tema nime. Bircumshaw tuli tagasi lavale ja seisis väiksemate kaasvõistlejate kõrvale, kes olid temast ettepoole pandud. Rahvas läks pöördesse.

[pilt=12360]

Bircumshaw sai lavale naasmise eest kuuekuulise võistluskeelu, kuid publiku silmis sai temast kangelane. Kohtunikud said sõnumi. Sama sõnumi sai ka kulturismiajakirjandus.

Üheksakümnendatel, enne internetiajastu suurt algust, näitasid suunda „Flex“, „Muscle & Fitness“, „MuscleMag“ ja „Muscular Development“. Paula oli müügiks hea nägu ja tugev lugu. Tulemus? Naiste kulturismis nihkus standard järjest suurema massi poole.

Hiljem hakati samas süsteemis hädaldama, et ebaloomulikult lihastes ja mehistunud naised mõjuvad ala mainele halvasti. Tänaseks on naiste kulturism profitasemel hääbumas ja teed on sillutanud väiksema lihasmassiga naiste füüsise ehk women´s physique kategooria. „Ms. International“, mis oli Bircumshaw show, on lõpetanud ja asendunud „Physique International´iga“. Olgu öeldud: Bircumshaw´d ei saanudki veel mingiks keemiamonstrumiks pidada. Tänaste standardite järgi sobitunuks ta pigem physique´i kategooriasse.

Profikulturism kui ühekordsete tööriistade süsteem

IFBB strateegia paistab väljast vaadates üsna karm: luuakse uus kategooria uute soovitud standarditega ja vana lastakse vaikselt hääbuda. Sarnast liikumist on näha meeste füüsise ehk men´s physique kategooriaga. Ja lõppenud suvel, justkui vastusena Schwarzenegger´ile, teatas Manion uue klassikalise füüsise ehk classic physique kategooria loomisest.

See kõlab nagu lahendus. Aga kas see parandab põhiprobleemi? Mitte tingimata. Kui fännid ja meedia nõuavad aina suuremat vaatemängu, siis sportlane muutub kergesti kasutatavaks tööriistaks. Kui „laipade hunnik“ liiga kõrgeks kasvab, väljendatakse pahameelt, kuid masin liigub edasi.

Sama mustrit on nähtud mujalgi. Wrestling on täis näiteid noorelt surnud tegijatest, põhjuseks üledoosid, suitsiidid ja südameatakid. Ameerika jalgpall ning The National Football League seisavad omal moel silmitsi traumade ja põrutuste tagajärgedega. Ometi ei paista need hädad populaarsust kuigi tugevalt vähendavat.

Lihtne tõde: probleem ei ole ainult ainete kasutamises. Probleem on ka selles, kuidas süsteem profisportlasi kohtleb. Kui inimene on väärtuslik ainult seni, kuni ta müüb pileteid, ajakirju ja reklaami, siis tema tervis jääb liiga kergesti tagaplaanile.

Mõni ütleb vastu, et see on vahetuskaup. Sportlane saab tuntuse, tšeki kopsaka summaga ja võtab teadlikult riski. Võib-olla on selles tõetera. Aga seda mõtet on raske rahulikult alla neelata, kui meenub Mike Matarazzo: isa, abikaasa ja sõber, kes peaks tegelikult praegu olema elus, naerma, nalja tegema ja lihtsalt elama.

Muide, kulturist, kes saatis poolnaljatledes „Flex´i“ toimetajale oma „treeningkava“, oli Nasser El Sonbaty. Ta suri 47 aastaselt südame ja neerupuudulikkusesse.

KKK: profikulturism ja selle suund

Kas Arnold Schwarzenegger kritiseeris ainult kohtunikke?

Ei. Tema kriitika puudutas küll IFBB peakohtunik Jim Manioni ja kohtunike eelistusi, kuid laiem probleem on suurem: publik, meedia, kategooriate loomine ja äärmusliku kehaehituse müümine mõjutavad samuti seda, mida laval premeeritakse.

Miks „Kuldne ajastu“ siiani nii tähtis on?

Seitsmekümnendate ideaal rõhutas proportsiooni, joont ja lavalist tervikut. Paljude fännide jaoks on see siiani kulturismi nägu. Just selle taustaga võrreldes tundub tänane äärmuslik mass paljudele võõras.

Kas uued kategooriad lahendavad probleemi?

Need võivad anda esteetilisemale füüsisele uue lava, kuid ei lahenda automaatselt tervise, ainete kasutamise ja süsteemi surve küsimust. Kui vaatemäng jääb tähtsamaks kui sportlane, kordub sama muster uues vormis.

Allikas: www.bodybuilding.com

Autor: Tõlkinud Janar Rückenberg