Pühendumine trennis: kus läheb piir?
Pühendumine on see hetk, kui trenn ei ole enam lihtsalt punkt päevakavas, vaid asi, mille ümber sa oma päeva päriselt korraldad. See ei tähenda, et peaksid elu ära rikkuma, aga tähendab ausat küsimust: kas sa liigud eesmärgi poole või otsid vabandust?
Miks pühendumine treeningus loeb
Kas ma olen omadega sassis? See küsimus tuleb paljudel pähe siis, kui mõtted lähevad juba hommikul õhtuse trenni peale. Ärkad üles ja tead, et ees ootab 5 x 5. Päeva jooksul käid peas läbi tööseeriad, söögikorrad ja selle, kui kiiresti pärast tööd saali jõuad.
Ausalt öeldes on see paljudele tuttav. Lõunapausil vaatad, kas mõnes lemmikportaalis on uus treeningu artikkel. Või otsid harjutust, mida õhtul proovida. Kõrvalt paistab see vahel veider. Seestpoolt on see lihtsalt märk, et eesmärk on päriselt tähtis.
Originaalne mõte tuli Stronglift’i portaalist: kui sul on pühendumist ja sihikindlust, siis ei ole eesmärgini jõudmine juhus. See kehtib trennis ja üsna tihti ka elus. Tulemus ei tule ühest suurest otsusest. Tulemus tuleb sellest, et sa ilmud kohale ka siis, kui mugavam oleks koju jääda.
Kuidas pühendumine päriselt välja näeb
2011. a. detsembris oli Inglismaal korralik talv. Üks mees otsustas minna ka lumetormiga harjutama. Jõusaali parklas jäi auto kinni ja mitu jõmmi kaevasid tükk aega, enne kui masin liikuma sai. Eelmisel nädalal puudus tal auto kasutamise võimalus, nii et ta käis jala kaks ja pool miili ning tegi ikka oma trennid ära.
Ka Belgias oli eelmisel aastal, detsembris, karm talv. Tee vanemate garaažis asuvasse jõusaali oli 5 km pikk. Kahel korral läks auto teelt välja, sest BMW-l ei olnud talverehve. Lõpuks jäi auto tänava otsas hange kinni, tuli kõndida 200 m, kutsuda isa appi ja masin suure vaevaga õuele saada.
Ja siis tuli trenn garaažis, kus oli -13°C. Jah, kodus oleks saanud soojas istuda, juua piima ja vaadata filmi. Aga eesmärgini ei jõua inimene, kes jätab iga ebamugava ilma pärast trenni ära. See ei tähenda, et peab rumalalt riskima. See tähendab, et mugavus ei saa alati otsustada.
Muide, Arnold treenis noorena kütmata ruumis, kus temperatuur oli tihti null kraadi ringis. Lisage sinna veel 8 miili jalutuskäiku või rattasõitu koju. Sellised tingimused ei tee kedagi automaatselt suureks sportlaseks, aga need kasvatavad hoiakut: ma teen töö ära ka siis, kui kõik ei ole ideaalne.
Mida teha, kui trenn võtab pea enda alla
On täiesti normaalne mõelda oma treeningust hommikul ja õhtul. Kui lähed magama ning hakkad une piiril mõtlema järgmise päeva küki raskustele, näitab see, et oled asjas sees. Mõni hüppab isegi voodist välja, et tööseeriad üle kontrollida. Naljakas? Natuke. Kasutu? Mitte tingimata.
Hea treenija teab enne saali minekut, mida ta teeb. Mis kell ta treenib. Mis raskused on plaanis. Millal ta sööb ja mida ta sööb. Kord nädalas tasub treeningpäevik lahti võtta, vaadata üle eelmised trennid ja teha plaan järgmiseks nädalaks. Lihtne tõde: kui sa ei plaani, hakkab päev sinu eest otsustama.
Samas ei pea pühendumine tähendama seda, et pere, töö ja tervis lükatakse kõrvale. Kui valu läheb teravaks, uni on halb või ärritud iga vahelejäänud trenni pärast, tasub korraks pidurit tõmmata. Eesmärk peab sind ehitama, mitte tükkideks võtma.
Pühendumine või hullumeelsus: kust jookseb piir?
Piir ei jookse selle järgi, mida teised ütlevad. Mõni nimetab sind fanaatikuks juba siis, kui sa ei taha reede õhtul trenni vahele jätta. Mõni peab sind haigeks, kui kaalud toitu või kirjutad harjutused üles. See on nende vaade.
Olulisem küsimus on teine: kas sinu valikud viivad sind paremasse kohta? Kui regulaarsus teeb tugevamaks, rahulikumaks ja enesekindlamaks, on see pühendumine. Kui kogu elu tõmbub kokku ainult ühe numbri, ühe kangi või ühe peegelpildi ümber, vajab plaan ülevaatamist.
Neid, kes plaanivad oma trenne ja toitumist piinliku täpsusega, ei ole palju. Seepärast ei ole palju ka neid, kellel on tulemuste osas midagi märkimisväärset ette näidata. Kui tead, mida tahad saavutada, tee oma asja edasi. Tee seda targalt, järjepidevalt ja nii, et elu tervikuna püsib koos.
Teretulemast klubisse!
KKK
Kas trennist pidevalt mõtlemine on halb märk?
Mitte alati. Kui mõtlemine aitab sul plaanida ja järjepidev olla, on see normaalne. Halb märk on see siis, kui trenn hakkab rikkuma und, suhteid või tervist.
Kas trenni peaks tegema ka väga halva ilmaga?
Kui liikumine on ohutu, võib plaanist kinni hoida. Kui teeolud, külm või vigastuse risk on selgelt liiga suur, ei ole üks vahelejäänud trenn katastroof.
Kuidas hoida pühendumine tervena?
Pane trenn kirja, jälgi arengut ja vaata kord nädalas plaan üle. Samal ajal jäta ruumi taastumiseks, pereks ja tööks. Tugev keha vajab ka kainet pead.
Originaalartikkel: Kliki siia…
Autor: Janar Rückenberg (tõlge)
Allikas:Turg.Fitness.ee
Tule trenni! ArtGym
