Reisikiri: Mõned asjad on rahast tähtsamad…

Läbi ongi need rasked ajad, selleks korraks. On aeg möödunut meenutada ja teha kokkuvõtteid. Tegin sel, 2013. aasta kevadhooajal neli võistlust: LELKV, EKV, Balti Matš ja EM.

Täna, siin Moldovas, hotellis „Vila Tulip“ kokkuvõtet kirjutades saan tagasivaadates tegelikult ainult nentida, et oli edukas hooaeg. Ja ehkki, vahetult päras EM tulemuse selgumist olid emotsioonid laes, olen kokkuvõttes ikkagi oma tulemusega rahul. Mul läks hästi!

Loomulikult, alati saaks paremini, kuid vahest tuleb ka seisatada või teinekord isegi sammuke tagasi astuda, et siis jälle kaks sammu edasi teha. Minu kategoorias oli 15 meest, 8 meest jätsin enda selja taha, kokkuvõttes 7. koht.

Mis puudutab finaali pääsemist, siis loomulikult on kahju, et sedavõrd napilt välja jäin, aga ma ei kurvasta enam. Olen teinud analüüsi, mõttetööd, järeldused ja kokkuvõtteid.

Kulturismis sõltub paremusjärjestus ikkagi sedavõrd subjektiivsetel alustel, et tihtipeale on raske mõista, mis jäi puudu, miks ei saanud edasi jne. Tuleb lihtsalt leppida ja edasi püüda. Aga usun, et tulemusega leppimine, sellest edasise motivatsiooni leidmine ja järelduste tegemine, need on ka ühed suurt sportlast iseloomustavatest tunnustest.

Pealegi, kui unustada kuue esimese mehe järgi tõmmatud tinglik kokkuleppeline „finaalijoon“ ja arvestada kategooria suurust, siis mul läks väga hästi. Näiteid sellest, kuidas MM – ide või EM – ide võitjad ja hõbedad ei saa järgneval suurvõistlusel isegi mitte finaali lähedale saab ilmselt kümnete kaupa tuua. Selge see, et vahetult pärast võistlusi on emotsioonid võimsad ja tekivad küsimused, et mis jäi puudu, mida oleks saanud paremini teha jne. See on inimlik, loogiline ja isegi elementaarne, vastasel korral mind ju ei huvitakski see, mida ma teen ning puuduks igasugune ambitsioon, mis ei ole ka kuidagi normaalne.

Kusjuures, me räägime ikkagi EM- st, neid asju peab teistele selgitama, aga kindlasti ka omale meelde tuletama. Tase oli üldiselt kõrge, eriti seesama esimene ots. Ja kui esmalt, pilte nägemata oli rohkem rahulolematust, siis pärast piltide nägemist saan tõdeda, et vorm oli korralik ja enda kodutööle midagi ette heita ei saa.

Ei salgagi, et Silvarist (Silvar Rückenberg – toim.) tundsin meeletult puudust. Need võistlusteks valmistumised on meid sedavõrd kokku kasvatanud, et tundsin ennast siin Moldovas nagu poolikuna. Väliselt on kõik justkui olemas ja meeskonna kohta ei ole mitte midagi halba öelda. Ent, on mingid nähtamatud pisidetailid, millele ainult Silvar oskab tähelepanu pöörata ja mis võivad minu enesekindlust ning seeläbi kõike muud väga olulisel määral mõjutada.

Need on ehk imeväikesed, teiste jaoks nähtamatud ja ebaolulised nüansid, kuid nende täitmisest või kõrvaldamisest piisab, et mind paremaks, enesekindlamaks ja sportlikus mõttes võimsamaks muuta. Igal juhul on selge plaan, et kui minu sügisene valmistumine tagab vähemalt samasuguse vormi ja meie koondis osaleb Austria MM – l, siis plaanin iga hinna eest leida ressursse, et Silvar kaasa võtta. Vaatame, mis siis saab…

Positiivselt mõjus 2011. aasta klassikalise kulturismi MM’i pronksmedali kättesaamine. See oli minu jaoks väga oluline ja olen selles suhtes kindlasti Otile ja alaliidule tänulik. Ott tegi omalt poolt kõik, et IFBB meestel minu medal ikka meeles püsiks. Sedavõrd suur süsteem, nagu see IFBB on ja ilmselt ühele Rakke mehele medali tagantjärgi andmine ei taha just väga hästi meeles püsida.

Samuti olen loomulikult tänulik sellise vastuvõtu ja meelespidamise eest, isegi kohmetuma paneb selline tunnustus ja soe vastuvõtt, aitäh selle eest! Nagu Silvargi kirjutas, ehkki tegemist on pisikese metallist kettakesega, ent siiski markeerib ja sümboliseerib see pikka, tõsise töö ning vaevaga täidetud perioodi (18 aastat) minu elust.

Mis seal salata, kuna jäin esimesena ja nii napilt finaali ukse taha, siis esmane emotsioon ei olnud kerge, seda enam, et ülejäänud meie mehed said finaali. Selge see, et finaali pääsemine teeb head meelt, meeleolu on ülev, motivatsiooni on järgmiseks päevaks veelgi enam, sest algab võistlus ju praktiliselt otsast peale. Samas ise, väljajäänuna, tundsin ennast väga kehvasti, üleliigsena ja tarbetuna. Umbes nii, nagu oleksime neljakesti jaamas rongi oodanud, Ott, Raigo ja Rain said peale, aga mina jäin maha. Olete bussist või rongist maha jäänud, mis tunne teil on? Ja „rongi“ tuli ennem oodata 4 tundi ja järgmine tuleb alles 6 tunni pärast, mõistate?

Aga, on ka öeldud, et „selleks, et oma alal või spordis üldse paremaks saada, selleks tuleb vahepeal ka kaotada ja mitte alati saada seda, mida võib – olla tahaks“.

Moldova poes on asjad suhteliselt sarnased. Olingi kerge probleemi ees, et lastele tuua mingeid kohalikke maiusi, aga esmapilgul tundus, et ega seal ka suurt palju erinevaid asju polegi, kui ka ikka „Snickers´id“, „Milka´d“ ja „Mars´id“. Mis sa sellest „Snickers´ist“ ikka siis Moldovast Eestisse vedama hakkad. Aga, üht teist erinevaid asju ikkagi leidsin ka, erinevaid lahustuvaid kohvisid, mõne lõhnaõli ja Moldova komme. Huvitav „asi“ oli kohalik kohuke, 100 grammine, kandilise paki sees, väga maitsev ja maksis 4.20, umbes nagu 4 krooni ja 20 senti, kui meil veel kroonid olid.

Ragasilend Eestisse

Tagasilennul mängisime Chişinău lennujaamas mõne mängu „Turakat“, paar mängu saime teha ja siis astus juurde lennujaama turvamees, kes keelas kaardimängu, vot selline lugu. Tagasilend ja ümberistumised sujusid ka kenasti. Meeldiv üllatus oli see, kui kuulsin Silvarilt, et ta on otsustanud mulle Tartust Tallinnasse spetsiaalselt vastu sõita. Selle peale, kui juhtisin tähelepanu, et ei ole tarvidust, vaata, mis see maksma läheb, kostis mees vaid, et „Mõned asjad siin elus on rahast tähtsamad…”.

Kodus on hea olla, hetkel kulgeb endiselt kõik korralikuma söömise tähe all. Mis seal ikka, päris lolliks ei lähe, samas, midagi väga ei piira ka ja toitu läheb sisse ikka kenasti. Kolmapäeval tegin juba 2 x 20 km ratast looduses. Neljapäeval 25 minutit veloergomeetril ja 2 km kelguvedu 50 kg – ga. Kaal kolmapäeva hommikul peale esimest 20 km – st ringi ja peale WC – d oli juba kenasti 96.8 kg (+5 kg nelja päevaga). Neljapäeva hommikul 96.0 kg. Eks näis, kuhu see asi välja jõuab, loodan, et varsti isud ehk taanduvad. Juba Moldovas olles mõlkusid peas uue jõutreeningu tsükli trenniplaanid. Kuidas uuesti alustan, mõtteid on mitmeid, kuid 1 – 2 nädalat tuleb asja kindlasti rahulikult võtta.

Dieedist ja treeningust. Viimase 35 päeva numbrid enne EM’i räägivad järgmist:

Valgud: 327 grammi päevas = 1308 kcal (41%)
Süsivesikud: 257 grammi päevas = 1028 kcal (33%)
Rasvad: 91 grammi päevas = 819 kcal (26%)
Keskmine päevane kaloraaž: 3155 kcal

Selline oli selle valmistumise toitainete proportsionaalne jagunemine. Mõttekohti nende numbrite valguses on mitmeid. Kaloraaži koha pealt on asi ilmselt paigas, kui kulutused saavad järgmisel valmistumisel olema enam – vähem samasugused, siis kaloraaži jätan ilmselt ikka sinna keskmiselt 3000 kcal kanti. Mida ma kindlasti järgmisel valmistumisel katsetan on süsivesikute proportsiooni suurendamine ja seda just valkude arvelt. Teen seda ühel eesmärgil, tahan proovida teha järgmist dieeti oluliselt parema enesetundega, kui eelmised on olnud. Seoses sellega on ainult üks küsimus: kuidas valguratsiooni alandamine mõjutab lihasmassi ja selle säilimist? Aga, ma usun, et miinus 50 – 75 grammi valkude arvelt süsivesikute arvele ei tohiks suurt kahju teha, küll oleks + (50 – 75 grammil) lisasüsivesikutel enesetunde kvaliteedile ilmselt märkimisväärne mõju. Pigem võimaldab lisasüsivesikutest tulenev parem enesetunne kokkuvõttes päevakaloraaži isegi mõnevõrra vähendada. Väike varu oleks vähendada ka päevast rasvaratsiooni, nii 20 – 30 grammi jagu, mis tähendaks ka mõningast üldkaloraaži vähenemist. Aga, kui enesetunne on talutav, kaalu langus kulgeb soovitud tempos, siis ei oleks ju vahet, millise kaloraažiga dieedil olla. Rääkisime nendest asjadest päris palju ka Otiga. Üritan teha mõningad muudatused järgmisel korral, näis, mis hakkab saama. See on vajalik ennekõike ka juba seetõttu, et sedavõrd raske ja tühja enesetundega ei jõua neid dieete lihtsalt nii sagedasti teha. Igapäeva elu kvaliteet ja ümbritsevad inimesed kannatavad seeläbi meeletult. Aga näeb siis, kas ja kuidas selliselt see vorm tulema hakkab.

Arvan, et järgmise valmistumise keskmised numbrid võiksid olla midagi sellist. Võrreldes selle, 2013. Aasta kevadhooaja numbritega on süsivesikute lisa + 12%, mis võiks juba oluliselt talutavamas enesetundes väljenduda.

Valgud: 250 grammi päevas =1000 kcal (35%)
Süsivesikud: 325 grammi päevas = 1300 kcal (45%)
Rasvad: 65 grammi päevas = 585 kcal (20%)
Keskmine päevane kaloraaž: 2885 kcal

Jõutreeninguid tuli nädalas keskmiselt 5, aeroobset tegin kokkuvõttes keskmiselt vähe. Viimased 3 nädalat tegin väga minimaalselt, vahepeal, enne EKV – d oli aeroobne üleval ka. Seda selleks, et kaalu langema saada. Samas, aeroobse tegemisel üritasin arvestada ja jälgida koguaeg sellega, et selle liigne maht ei hakkaks jõunäitajaid alla kiskuma. Jõunäitajad praktiliselt siiski ei langenudki, lõpus, viimasel paaril nädalal ehk mingi 5%.

Meeskond. Töötas, toimis ja aitas üksteist. Ott seisis kõigi meie eest, alates sellest, kui oli vaja poes küsida mõne kauba kohta, lõpetades sellega, et võitles minu medali kenasti tagasi. Viimasel hommikul enne Eestisse tagasilendamist hellitas ta meid vägeva hommikusöögiga, aitäh selle eest. Mehel on aukartust äratav võistluskogemus, täitus ju Moldovas sajas võistlus. Sellest pikast kogemusest loodan endiselt läbilõikelist ja kokkuvõtvat artiklit lugeda.

Kokkuvõttes saavutas meie väikese Eesti riigi kulturismi koondis 28 riigi seast 12. koha, mis riikide rahva arvusid ja koondiste suurusi arvestades on ikka ülikorralik tulemus, ülikorralik!

Kohtumiseni ja tänud sportlaste peredele, kaasaelajatele ja toetajatele…

Autor: Janar Rückenberg