Raskuste tõstmine: kas sinust saab asja

Raskuste tõstmine on lihtne ainult kõrvalt vaadates: kang, kettad ja natuke lärmi. Tegelikult näitab jõusaal üsna kiiresti ära, kes tahab päriselt õppida ja kes otsib lihtsalt kiiret vastust küsimusele, kuidas saada suureks.

Kirjutan siin oma mõtteid, mitte ei vahenda kellegi teise tarkust. Teema on vana ja tuttav: kulturism, trenn, raskuste tõstmine. Ei midagi uut, aga just need vanad küsimused korduvad jõusaalis kõige rohkem.

Miks raskuste tõstmine paljastab suhtumise

Alates ajast, kui trenni tegema hakkasin, olen end selles valdkonnas fanaatikuks pidanud. Treeningstaazi on nüüdseks 11 aastat. Tagasi vaadates ei saa ma öelda, et olen jõusaalis alati kõige targemalt tegutsenud. Aga leebelt ei ole ma sellesse kunagi suhtunud.

Kui pean end ise hindama, siis kõlab see paratamatult natuke kiidulauluna. Ometi julgen öelda, et minust on raskuste tõstmise maailmas asja saanud. Mitte sellepärast, et kõik oleks kohe õnnestunud, vaid sellepärast, et huvi oli päris. Just see huvi hoidis mind saalis ka siis, kui tulemus ei tulnud üleöö.

Siit jõuamegi põhiküsimuseni: mis peab inimeses olema, et temast saaks asja? Et ta jõuaks kuhugi, tunneks oma tulemuste üle uhkust ja teeks treeningust meeldiva osa oma elust?

Jõusaal, suured lihased, head jõunäitajad, lamades surumise rekord, biitseps ja kõik muu selline hakkab paljusid huvitama teismelise eas. See on loogiline. Poisist saab noor mees, keha muutub ja tahaks teada, milleks see keha võimeline on.

Kuna olen ise kehalise kasvatuse õpetaja, annan trenni ja suhtlen poistega palju, on seda kõrvalt huvitav vaadata. Mõne puhul näed üsna kiiresti, et tal on säde silmis. Teine küsib kolm küsimust, kaob ära ja tuleb kuu aja pärast tagasi täpselt sama jutuga.

Ausalt öeldes olen ma väsinud oma aja ja energia panemisest nendesse, kes tulevad ja lähevad. Mitte sellepärast, et algaja ei tohiks küsida. Vastupidi. Ma aitan hea meelega. Aga kui inimene ei tea, mida ta tahab, ei viitsi ise mõelda ja otsib trenni kaudu ainult mingit lühikest teed, siis on raske teda tõsiselt võtta.

Raskuste tõstmine algab eeltööst

Hakkaja algaja tunneb sageli ära küsimuste järgi. Ta on juba midagi lugenud, foorumeid sirvinud, põhitõed läbi mõelnud. Ta ei pruugi kõike õigesti aru saada, aga näha on, et ta on proovinud.

Amazonis ja vanades foorumites nägi tihti küsimusi stiilis: „Kuidas saada võimalikult kiiresti suuri piitepsit?” Just selline sõnastus ja õigekiri. Või siis: „Kui palju ma peaks 15 aastaselt tõstma?” Veel parem: „Kuidas oleks võimalik saada võimalikult lühikese ajaga võimalikult lihastesse?”

On küsitud ka: „Mille poolest valk on parem kui proteiin?” ja „Kui palju ma peaks treenima et saaks normaalse keha endale ja suruks rinnalt 120kg?” Ning muidugi klassika: „Mitu või palju kõhulihaseid ma peaks tegema, et kõhu sixpack tuleks ilusti välja?”

Sellised küsimused ei ole lihtsalt naljakad. Need näitavad, et inimene pole veel aru saanud, millest treening üldse koosneb. Seeria, kordus, tehnika, taastumine, koormuse tõstmine, järjepidevus – need on väikesed sõnad, aga väga tähtsad asjad.

Kui keegi küsib, kuidas saada kiiresti suurt biitsepsit, võib sama inimene arvata, et 3 x 8 12 tähendab raskust, mida peab tõstma. Jah, ka nii on juhtunud. Ja see ei ole tragöödia, kui inimene õpib. Probleem tekib siis, kui ta ei taha õppida.

Kõik „kui kiiresti” küsimused on treeningu juures kõige libedamad. Kui pikk aeg on kiiresti? Ühe jaoks on 8 kuud pikk aeg, teise jaoks alles algus. Kui suur on suur biitseps – 50 cm, 38 cm või 46 cm? Ja miks peaks kogu mäng üldse kiiruse peale käima?

Lihtne tõde: areng ei tule kõigil sama tempoga. Põhjuseid on „54 erinevat”, nagu rahvasuus öeldakse. Geneetika, uni, toitumine, treeningu kvaliteet, järjepidevus ja veel palju muud mõjutavad tulemust. Tasuta lõunaid ei ole olemas.

Kuidas küsida nii, et vastusest oleks kasu

Küsimus „Kui palju ma peaks tõstma?” on liiga udune. Mida tõstma? Kükki, jõutõmmet, rinnalt surumist, rebimist, tõukamist, biitsepstõstet või jalgadega surumist? Enamasti mõeldakse muidugi lamades surumist, aga küsija peaks selle ise selgelt ütlema.

Palju parem oleks küsida nii: „Olen 15 aastane ja treeninud 8 kuud ning surun lamades rinnalt 70 kg – kas see on hea tulemus?” Veel parem, kui lisad, kui palju surusid trenni alguses, kui palju kaalusid siis ja kui palju kaalud praegu.

Sellise küsimuse peale on juba võimalik vastata. Siis saab aru, milline on taust, kui kaua inimene on tegutsenud ja kas areng on olnud mõistlik. Küsimus ise näitab, et küsija on natuke mõelnud.

Ma ei ütle, et algaja ei tohi rumalaid küsimusi küsida. Kõik alustavad kuskilt. Aga mingit eeltööd võiks teha. Kui olen MSN s 2 3 tundi sama asja seletanud ja järgmisel päeval küsitakse täpselt sama uuesti, siis on selge, et jutt ei jõudnud kohale.

Asjalikult alustajalt tulevad tavaliselt teistsugused küsimused. Ta uurib treeningkavade kohta, küsib jaotuste kohta, tahab teada, mitu korda nädalas võiks lihasmassi jaoks ühte kehaosa treenida, ja mis asi on periodiseerimine. Ta ei tea kõike, aga ta liigub õiges suunas.

Eesmärk määrab, kas raskuste tõstmine jääb püsima

Üks tähtis asi on põhjus, miks inimene üldse saali tuleb. Arutasin seda artiklit kirjutades oma hea sõbra Norman Kipliga, keda võib kohata Revalis. Tema mõte oli lihtne: algaja puhul on väga hästi näha, kas teda veab päris huvi või ainult soov väliselt kõva mees olla.

Kui eesmärk on ainult baaris paremini isaseid peksta ja emaseid paremini voodisse saada, siis ei vii see kaugele. See, et treenitud keha annab enesekindlust ja võib teistele meeldida, on lisaboonus. See ei tohiks olla kogu asja tuum.

Päris alus on sügavam huvi. Meeldib treening ise. Meeldib pingutus. Meeldib õppida, miks üks harjutus töötab ja teine mitte. Kui silmis sädet ei ole, siis on raske uskuda, et inimene jääb selle juurde aastateks.

Mida ma üldse mõtlen, kui ütlen, et kellestki „saab asja”? Esiteks seda, et inimene teeb jõusaalist endale meeldiva hobi aastateks, võib-olla terveks eluks. Ta ei käi seal lihtsalt aega surnuks löömas ega juttu puhumas.

Ta treenib 3 4 korda nädalas, pingutab, püüab jõunäitajates edasi liikuda ja saab trennist hea tunde. Ta ei pea olema lavakulturist ega rekordimees. Aga tal on suhtumine, mille pealt saab midagi ehitada.

Teiseks võib asja saamist vaadata ka jõunäitajate järgi. See on minu subjektiivne arvamus, aga kui mees kükib 200 kg, tõmbab 250 kg ja surub 150 kg, siis ei pea ta oma jõunäitajaid häbenema. Naturaalselt, ilma surumissärkide ja trikoodeta, nõuab sellise tasemeni jõudmine tõsist pühendumist.

Kahjuks on alguses eeltöö tegijaid vähe. Paljudel on eesmärgid valed. Samas ei taha ma seda lugu lõpetada ainult negatiivselt. Üldine fitkultuur on paremaks läinud. Üha rohkem noori saab aru, et treening ei ole ainult suur rind ja biitseps, vaid pikem töö iseendaga.

Lõpetuseks: kas saab asja? Saab küll. Aga nendest, kes tahavad, kelle eesmärgid on õiged, kes teevad ise tööd ja kes saavad aru, et midagi väärtuslikku ei tule kiiresti.

Noored ja vanad alustajad – suhtumine tõsiseks ja julgelt abi küsima. Ainult et ABC tehke endale enne ikkagi ise selgeks.

KKK

Kas algaja peaks üldse nõu küsima?

Jah, kindlasti. Küsimine on hea märk, kui enne on natuke ise uuritud. Mida täpsem küsimus, seda parem vastus.

Miks ei tasu küsida, kui kiiresti lihas kasvab?

Sest „kiiresti” tähendab igaühele eri asja. Lihas kasvab järjepideva treeningu, söömise ja taastumise koosmõjul, mitte ühe nipi pärast.

Millal võib öelda, et treenijast on asja saanud?

Siis, kui jõusaal ei ole enam lühike tuhin, vaid püsiv osa elust. Tulemus loeb, aga suhtumine loeb veel rohkem.

Autor: Autor Janar Rückenberg

Allikas: WHO – kehaline aktiivsus.