Steroidisõprade treener: II osa riskid

Steroidisõprade treener on teema, kus lihtsad vastused võivad olla ohtlikud. See lugu vaatab võistluskulturismi varjupoolt: kasvuhormoon, insuliin, IGF-1, põrandaalune kraam ja diureetikumid. Mõte ei ole anda juhendit, vaid näidata, miks selliste ainetega mängimine võib lõppeda väga halvasti.

Miks steroidisõprade treener üldse oluline on?

Algne intervjuu keerleb ühe karmi tõe ümber: mida lähemale liigub kulturist võistluslavale, seda suuremaks kasvab kiusatus kehaga manipuleerida. Kaloraaž langeb, vormi tahetakse teravamaks, lihas peaks jääma täidlane ja peegelpilt peab õigel päeval töötama.

Just seal tulevad jutuks kasvuhormoon, insuliin ja diureetikumid. Treeneri vaade oli otsekohene: kasvuhormooni nähakse pigem võistluseelses faasis, mitte võistlustevahelisel ajal. Mõni kasutab seda massiperioodil koos insuliiniga, aga see ei tee valikut targaks ega ohutuks.

Insuliini puhul läheb toon veel tõsisemaks. Kiire ainevahetusega sportlane võib loota mingit kasu, kuid endomorfne tüüp võib lihtsalt rasva koguda. Valesti kasutades on mängus suhkruhaigus, kooma või surm. See ei ole koht, kus “proovin ja vaatan” oleks mõistlik lause.

Steroidisõprade treener ja ohtlikud valikud

Kasvuhormooni ja insuliini kõrval küsiti ka IGF-1 kohta. Vastus oli järsk: täielik ajaraiskamine. Mõte oli selles, et kui sportlane peab juba selliste hämarate vahenditeni minema, siis võib-olla on valitud vale tee. Kasvuhormooni ja steroide on tavameditsiinis aastaid kasutatud, aga põrandaalune peptiidikraam on hoopis teine maailm.

Profikultuuri puhul mainiti vanu nimesid: Testosteroon, Deca, Dianabol, insuliin massiperioodil ja kasvuhormoon enne võistlusi. Aga oluline lause oli teine: profid ei ole profid ainult ainete pärast. Geneetika, aastatepikkune töö, distsipliin ja treening jäävad ikka pildi keskele.

Siin tekibki suur probleem. Mõni noorem või madalama taseme kulturist vaatab tippude poole ja näeb ainult “keemiat”. Ta ei näe aastaid, und, toitu, vigastusi ega rutiini. Kui tähelepanu läheb ainult ampullile ja tabletile, kaob kõige tähtsam: treening ja pikaajaline tervis.

Põrandaalused steroidivabrikud

Intervjuus kõlas ka väga selge hoiatus “underground laborite” kohta. Sellistest kohtadest tulnud kraami ei puudutaks treener isegi tasuta. Põhjus on lihtne: sa ei tea, mida saad. Puhtus, toimeaine kogus ja tootmise tingimused võivad kõik olla kahtlased.

Kui toimeainet on vähem kui lubatud, hakkab sportlane doose tõstma. Paberil võib kuur paista meeletu, aga tulemus jääb lahjaks. Siis tehakse vale järeldus: “Ma vist ei reageeri normaalselt.” Tegelik probleem võib olla hoopis kehv või võlts kraam.

Kaheksakümnendatel olid megadoosid haruldasem teema, sest kasutati rohkem originaalset kraami. Nüüd võib mõni mees uhkustada lausega: “Ma panen 2 grammi Testo´t nädalas.” See ei ole tugevuse märk. See on riskikäitumine.

Ühes näites mainiti sportlast, kes võttis kaheksa Anadrol 50 tabletti päevas. Ta lõpetas alles siis, kui hakkas verd kusema. Ausalt öeldes ei vaja see palju lisakommentaari. Selline kõrvaltoime on juba häirekell, mitte väike ebamugavus.

Steroidisõprade treener: mida jälgida?

Kui meenutada aega viisteist aastat tagasi, siis kulturismis oli periood, kus lava taga ja hiljem haiglas suri mitu tipptegijat. Üheks suureks riskikohaks peeti diureetikume. Keha on enne võistlust niigi stressis: dieet, trenn, madal rasvaprotsent, vähe vedelikku ja lisaks ravimid. See segu võib minna kiiresti käest.

Lasix tuli jutuks eraldi. Treener ütles, et tema juhendatavad seda ei kasuta, sest Lasix´i diureetiline efekt kestab kuus tundi. Tema hinnangul on see liiga pikk aeg ning ta eelistaks leebemat või lühema toimeajaga varianti, näiteks kaaliumi säästvat Aldactoon´i. See ei ole soovitus lugejale, vaid kirjeldus sellest, kuidas algses intervjuus riske avati.

Võistluspäeva paanika on eriti halb nõuandja. Kui vorm ei ole peeglis selline, nagu loodeti, hakatakse otsima viimase hetke lahendusi. Lihtne tõde: kui sa ei ole nädal enne võistlust sealmaal, kus tahad võistluspäeval olla, siis on ajastus juba viltu. Ükski viimane manipulatsioon ei paranda kehva plaani.

Veel hullem on see, kui sportlane võtab Lasix´it juba kolm päeva enne võistlusi ja praktiliselt ei joo üldse. Laval võivad tulemuseks olla valud, krambid ja tõsised terviseriskid. Treeneri roll peaks olema selliseid ekstreemsusi vältida, mitte neid normaalseks rääkida.

Steroidisõprade treener ja halvad märgid

Millal peaks võistlejal häirekell tööle minema? Esiteks siis, kui treener ajab kõik põhjendamatult keeruliseks. Mõni kuur meenutab rohkem “tuumafüüsikat” kui läbimõeldud ettevalmistust. Kui sportlane ei saa enam ise aru, mida ja miks ta teeb, on sõltuvus treenerist liiga suur.

Teine halb märk on suurte dooside soovitamine. Üledoseerimine tekitab lumepalli efekti. Üks aine annab kõrvaltoimed, siis lisatakse teine aine nende varjamiseks, siis tuleb ka teist rohkem võtta ja lõpuks on kogu süsteem hapram kui enne.

Hea treener ei müü hirmu ega segadust. Ta oskab öelda, kus on piir, millal tuleb hoog maha võtta ja miks tervis ei ole vahetuskaup. Võistlusvorm on ajutine. Kahju, mis kehale tehakse, võib jääda palju kauemaks.

KKK steroidisõprade treener kohta

Kas kasvuhormoon teeb kulturisti automaatselt paremaks?

Ei. Algne mõte oli, et kasvuhormoon võib mõnes võistluseelses skeemis rolli mängida, kuid profitaseme määravad ka geneetika, töö, aastatepikkune rutiin ja treening. Aine ei asenda neid.

Miks peetakse insuliini eriti ohtlikuks?

Sest vale kasutus võib lõppeda väga raskelt. Intervjuus öeldi otse: heal juhul võib tagajärjeks olla suhkruhaigus, halvimal juhul surm. See on meditsiiniline risk, mitte tavaline toidulisandi valik.

Mis on halb märk võistluseelses juhendamises?

Halb märk on see, kui plaan on arusaamatult keeruline, doosid lähevad suureks ja iga kõrvaltoime jaoks lisatakse uus aine. Mõistlik juhendamine peaks vähendama riske, mitte kasvatama neid.

Järgneb…

NB!!! Kolmas osa käsitleb naiste tegemisi selles „maailmas!!!

Autor: tõlkinud Janar Rückenberg

Allikas: WHO – kehaline aktiivsus.