Suhkruasendajad: mida teada enne ostu

Suhkruasendajad aitavad magusat maitset alles hoida siis, kui tavalist suhkrut tahetakse menüüs vähendada. Kõik magustajad ei tööta aga ühtemoodi: osa annab energiat, osa peaaegu mitte, osa sobib kuumutamiseks ja osa jätab suhu selge järelmaitse.

Miks suhkruasendajad üldse kõneks tulevad?

Paljud ei taha kohvist, jogurtist või närimiskummist magusat maitset päris välja visata. Samas soovitakse vähem kaloreid ja väiksemat kaarieseriski. Siit tulevadki mängu suhkruasendajad: magusad polüalkoholid, valgulise või peptiidse olemusega magustajad ning kunstlikud ehk sünteetilised magusained.

Lihtne tõde: nimetus „suhkruasendaja” ei tähenda automaatselt sama asja. Magusad polüalkoholid annavad kehale siiski teatud hulga kaloreid. Valgulised või peptiidsed ühendid, näiteks taumatiin, monelliin ja aspartaam, võivad küll energiat anda, kuid nende ainevahetus ei lähe peamiselt energia tootmiseks. Kunstlikud magusained, nagu sahhariin ja tsüklamaat, organismis üldjuhul ei lõhustu ega anna energiat.

Kuidas suhkruasendajad kehas käituvad?

Valgulise olemusega magustajad võivad olla looduslikud peptiidid või sünteetilised, keemiliselt muudetud peptiidid. Taumatiin (E957) on magusa maitsega valk, mis on saadud Sudaanis ja Ugandas kasvava taime Thaumatococcus danielli viljadest. Selles on 270 aminohappejääki. Sama kaalukoguse juures on taumatiin umbes 1500…1600 korda magusam kui sahharoos.

Taumatiini miinus on lagritsataoline järelmaitse. Samuti ei talu see hästi happeid ega kuumust. Seda kasutatakse peamiselt närimiskummi magustamisel ning lisaainena võib tal olla nii tehismagusaine kui ka lõhna- ja maitsetugevdaja roll. Eriti populaarne on taumatiin Austraalias, Jaapanis ja USA-s.

Monelliin pärineb Guineas, Nigeerias ja Kongos kasvava ronitaime Dioscorephyllum cumminsii viljadest. See on kaheahelaline valk, mis koosneb 94 aminohappejäägist. Võrdse massi korral võib monelliin olla sahharoosist kuni 3000 korda magusam. Samas on ka monelliin kuumutamise ja hapete suhtes ebastabiilne ning lisaainete nimistusse seda veel kantud ei ole.

Aspartaam (E951) on neist kõige tuntum sünteetiline magusamaitseline peptiid. Alates 1981. aastast, kui aspartaami lubati ametlikult magusainena kasutada, on see leidnud tee jookidesse, närimiskummidesse, pudingitesse ja eelmagustatud helvestesse. Keemiliselt on aspartaam dipeptiid, mis koosneb kahest aminohappejäägist: asparagiinhappest ja metüülitud karboksüülrühmaga fenüülalaniinist.

Eraldi võetuna ei tundu need aminohapped kuigi magusad: üks on kibeda maitsega, teine peaaegu maitsetu. Koos annavad nad aga magusa tulemuse. Aspartaam on keskmiselt ligi kakssada korda sahharoosist magusam. Tuntud kaubamärgid on ”Nutrasweet”, ”Equal” ja Candarel”. 1984. aastal ületas Ameerika Ühendriikides aspartaami läbimüük nii sahhariini kui ka tavalise suhkru müügi.

Sünteetilised magusained ja ohukohad

Sünteetilised magusained ei ole kõigile ühesugune valik. Aspartaami puhul on kõige selgem hoiatus fenüülketonuuria. Fenüülketonuurikud ei tohi aspartaami kasutada, sest nende organism ei tule fenüülalaniiniga tavapäraselt toime. Seetõttu peab aspartaami sisaldavatel toodetel olema hoiatus fenüülketonuurikutele.

Aspartaami ainevahetuses moodustub muu hulgas metanool, sellest formaldehüüd ja lõpuks süsihappegaas. Väikeste kogustega saab organism tavaliselt hakkama. Ausalt öeldes tekib küsimus alles siis, kui inimene tarbib korraga palju eri aspartaamiga tooteid: karastusjooke, pudinguid, närimiskummi ja muud sarnast.

Varem on aspartaami päevaseks piiriks arvutatud 50 mg iga kehakaalu kg kohta. See tähendab, et 70 kg kaaluv inimene võiks ööpäevas saada maksimaalselt 3,5 g aspartaami. Sahharoosile ümber arvestatult vastab see ligikaudu 700 g suhkrule. Hiljem on liigtarbimise vältimiseks kasutatud ka soovituslikku piiri 40 mg iga kehakaalu kg kohta, ainult täiskasvanutele.

Veel on räägitud võimalikust diketopiperasiini tekkest ning sellest, et aspartaam võib mõnel tundlikul inimesel tekitada jõuetust ja väsimust. Selliseid juhtumeid on kirjeldatud vähe: ligikaudu 500 juhtumit alates ühendi kasutamise algusajast. See ei tähenda, et igaüks peaks aspartaami kartma, kuid sildi lugemine on mõistlik.

Suhkruasendajad igapäevases valikus

Mis siis tegelikult aitab? Vaata esmalt, miks sa suhkruasendajat kasutad. Kui eesmärk on vähendada kaloreid, on oluline kogus ja kogu päevane menüü, mitte ainult üks magustaja kohvis. Kui eesmärk on hammaste hoidmine, tasub vaadata, kas toode sisaldab suhkrut või mittetoitvaid magustajaid.

Kuumutamisel ei ole kõik magustajad võrdsed. Taumatiin ja monelliin on hapete ja kuumuse suhtes ebastabiilsed, seega ei ole need igas küpsetises parim valik. Aspartaam sobib paremini toodetesse, kus magus maitse ei pea taluma pikka kõrget kuumust.

Laste ja eriti imikute puhul tasub olla ettevaatlik. Originaaltekst rõhutas, et aspartaam ei ole neile kohane. Täiskasvanulgi on mõistlik hoida pilt selge: kui menüüs on korraga light-jook, suhkruvaba närimiskumm ja magustatud magustoit, võib kogus märkamatult kasvada.

KKK: suhkruasendajad ja magusained

Kas sünteetilised magusained on alati kalorivabad?

Mitte päris. Osa ühendeid annab energiat, osa praktiliselt mitte. Vahe tuleb sellest, kas aine organismis lõhustub ja millisesse ainevahetuse teesse see suunatakse.

Kes peaks aspartaami vältima?

Fenüülketonuurikud peavad aspartaami vältima, sest see sisaldab fenüülalaniini. Seetõttu on aspartaamiga toodetel vastav hoiatus.

Kas suhkruasendajad sobivad kaalulangetajale?

Need võivad aidata, kui magus maitse teeb menüü pidamise lihtsamaks. Samas ei tee suhkruasendaja üksi toitumist korda. Loeb kogu päeva energia, portsjonid ja harjumused.

Autor: Internetis oleva informatsiooni põhjal koostanud Ero Viik

Allikas: WHO – kehaline aktiivsus.