Surumissärgid ja aus lamades surumine
Surumissärgid on jõutõstmises üks neid teemasid, mis ajab inimesed kiiresti kahte leeri. Ühe jaoks on see õlga säästev varustus, teise jaoks abivahend, mis muudab lamades surumise numbri liiga suureks ja liiga mugavaks.
See lugu lähtub Ted Arcidi karmist vaatest: kui palju on kangil päris jõudu ja kui palju teeb ära särk? Ausalt öeldes on küsimus siiani värske, isegi kui algne tekst pärineb ajast, mil rekorditest räägiti hoopis teise tooniga.
Miks surumissärgid üldse tekkisid?
Alguses ei olnud surumissärgid mõeldud selleks, et rekordit kunstlikult suuremaks ajada. Mõte oli lihtsam: hoida õlg soojas ja aidata treenida ka siis, kui sportlasel oli õlg valus või vana õlavigastus andis tunda.
Arcidi meenutab, et kaheksakümnendate keskel ilmunud esimene prototüüp oli 50% polüestrist ja 50% puuvillast. See oli ühekihiline. Pigem kerge sviiter kui tänapäeva 4 5 kihiline lamineeritud soomusrüü, mille selga saamiseks on vahel vaja mitut inimest.
Ta kandis sellist pool-polüsärki Budweiseri „World Record Breaker´il Honolulus, kui surus ametlikult 320 kg. Kuupäev oli 3. märts 1985. Tema enda sõnul oli särgi ainus mõte hoida õlad soojad. Ei olnud sinikaid, verejookse ega käte jõuga särki sisse kangutamist.
Ja siin tuleb loo valus koht. Arcidi ütleb otse, et ta kahetseb selle särgi kandmist, sest see 320 kg oleks tema hinnangul võinud olla särgita surumise maailmarekord veel väga kaua. See läks üles kergelt.
Surumissärgid ja rekordite hall ala
Tänapäeva varustusega suruja näeb Arcidi kirjelduses välja jäik ja lukus: õlad ees, käed ette surutud, liikumine piiratud. See pole enam lihtsalt soe riideese. See on vahend, mis aitab kangi rinnalt lahti saada ja lubab kasutada raskusi, mida ilma särgita ei liigutataks.
Tõlkija tõi toonases loos lihtsa näite: särgita surumise rekordiks nimetati 325 kg Scott Mendelsoni nimel, samal ajal liikusid netis videod, kus mees üritas särgiga suruda 450 kg ja 460 kg. Särgiga surumise rekordiks mainiti 470 kg. Vahe on liiga suur, et öelda: „särk ei anna midagi juurde”.
Mis siis tegelikult juhtub? Särk ei tee nõrka inimest tugevaks, aga ta muudab tõste iseloomu. Ta aitab eriti alumises faasis, kus kang rinnalt liikuma hakkab. Just seal on paljudel surujatel kõige raskem punkt.
Arcidi jaoks oli probleem ka selles, et väga suur särgiga surumise number ei klappinud alati abistavate harjutustega. Ta mainib Graig Tokarski näidet: 700 (318 kg) naela suruja, kes kasutas istudes kaela tagant surumisel ja „nosebreaker” harjutuses triitsepsile ainult 102 kg. Arcidi sõnul kasutas ta selliseid raskusi juba kolledzi ajal, kui kaalus 100 kg ega osanud 700 st naelast unistadagi.
Kuidas hinnata päris jõudu?
Arcidi võrdleb oma särgita surumist abistavate harjutustega. 1985. a. oli 700 (318 kg) naela piir juba ületatud. Tema surus istudes kaela tagant 180 kg ga 3 x ja tegi „nosebreakerit” 170 kg ga 5 või 6 korda.
Hiljem, pärast üht surumise programmi, surus ta ilma särgita 272 kg. Samal ajal tegi ta istudes kaela tagant puhtaid kolmeseid 155 kg ga. Need numbrid annavad tema vaates parema pildi ülakeha tegelikust jõust kui üks särgiga tehtud katse.
Üks tema enda tipphetki oli 1983 aasta novembris Marylandis, kus ta surus 295 kg, kaaludes ise 125 kg. Seda ilma ühegi särgita. John Buckley reastas toona Schwartzi valemi järgi 11 kaalukategooria parimad surujad, kokku 114 meest. Arcidi koefitsent oli 398.8, mis asetas ta nael naela vastu arvestuses väga kõrgele.
Võrdluseks mainib ta Ken Laini, kes surus 1988 aastal kolmandal katsel 300 kg, kuid särgiga. Arcidi arvab, et ilma särgita oleks Ken Lain vaevalt 280 kg ära surunud. See on muidugi tema hinnang, mitte laborimõõtmine, aga mõttekoht on selge.
1992 aastal, kui Arcidi paranes küünarliigese operatsioonist, nägi ta ala kõrvalt. Just siis hakkas ta üha teravamalt tundma, et paljud lamades surumise rekordid ei räägi enam ainult sportlase jõust. Ta viskas isegi mõtte, kas kunagi tulevad minihüdraulikaga surumissärgid. Terav nali, aga mitte päris tühjast kohast.
Surumissärgid treeningus: mida tähele panna?
Lihtne tõde: varustusega ja varustuseta surumine arendavad keha veidi erinevalt. Särgita suruja peab alumise faasi ise ära tegema. See nõuab tugevamat rinda, õlga, triitsepsit, kõõluseid ja paremat kontrolli.
Arcidi väidab, et särgita surujate lihaste ja kõõluste kvaliteet, tihedus ja paksus on teistsugune. Tema jaoks tähendas see suuremat naturaalset jõudu. Särk võib osa tööst ära teha, eriti seal, kus tehnika ja keha peavad muidu kõige täpsemalt koos töötama.
See ei tähenda, et iga särgiga suruja oleks „petis”. Jõutõstmises on varustusega tõstmine omaette oskus. Särgi kasutamine nõuab samuti tehnikat, ajastust ja julgust. Aga kui võrreldakse särgita ja särgiga numbreid ühe mõõdupuuga, läheb pilt segaseks.
Tõlkija näide põlvesidemetega kükkimisest on hea. Kui ta teeb põlvesidemetega 210 kg ga 6 kükki, aga ilma sidemeteta sama ei suuda, siis ei saa seda nimetada samaks naturaalseks rekordiks. Sama loogika kehtib särgiga surumise kohta.
Kui eesmärk on tugevam ülakeha, peaks treeningus olema koht särgita surumisel, kontrollitud kordustel ja abistavatel harjutustel. Lamades surumine on Arcidi sõnul parim ülakeha harjutus üldse. Selle mõte kaob ära, kui kangi vastaseks ei ole enam inimene oma jõuga, vaid inimene pluss rüü.
Algse artikli allikas oli Bench shirts Ted Arcidi.
KKK: surumissärgid ja lamades surumine
Kas surumissärgid teevad tõstja automaatselt tugevamaks?
Ei tee automaatselt, aga aitavad teatud liikumisfaasis. Hea suruja peab särki oskama kasutada, kuid särgiga tehtud number ei ole sama asi mis särgita tehtud number.
Kas särgita surumine on ausam võrdlus?
Kui eesmärk on võrrelda puhast ülakeha jõudu, siis jah. Särgita surumine näitab paremini, mida teevad rind, õlad, triitseps, kõõlused ja tehnika ilma mehaanilise abita.
Kas surumissärki võib kasutada vigastuse vältimiseks?
Algne mõte oligi õlga toetada ja soojas hoida. Probleem tekib siis, kui kaitsevahendist saab peamine viis suuremate rekordite tegemiseks.
Tõlkinud: Janar Rückenberg
Tule trenni! ArtGym
