Toidu lisaained: E-koodid, ohutus ja kasutus

Toidu lisaained on ained, mida tootjad lisavad pakendatud toidule tahtlikult — kas riknemise pidurdamiseks, maitse ja välimuse parandamiseks või konsistentsi hoidmiseks. Eestis peavad need olema pakendil näha kas rühma- ja aine nimetusega või Euroopa Liidu E-koodiga. Selles artiklis vaatame, mis nende koodide taga peitub, kui ohutud need ained tegelikult on ja milleks neid üldse vaja on.

Mis on toidu lisaained ja kust nad pärit on?

Lisaaineid on kolme päritolu. Esimene rühm pärineb otse toiduainetest või muust elusast ainest: agar-agar (E 406) ja karragenaan (E 407) merevetikatest, letsitiin (E 322) sojaubadest, pektiin (E 440) puuviljadest, naatriumkaseinaat piimast.

Teise rühma kuuluvad ained, mis küll esinevad looduses, kuid valmistatakse sünteesi teel. Neid nimetatakse loodusidentseteks. Kõige tuntumad näited on antioksüdandina kasutatav askorbiinhape (E 300) ja kollane värvaine beetakaroteen (E 160a).

Kolmas rühm — ained, millel pole looduses analoogi. Siia kuuluvad näiteks tehismagusaine sahhariin ja antioksüdant butüülhüdroksüanisool (E 320).

Kas toidu lisaained on ohtlikud?

Ausalt öeldes — toidumürgistuste põhjustajate pingereas on lisaained alles kuuendal kohal. Eespool on tasakaalustamata toitumine, tööstuslikud saasteained, toidus looduslikult esinevad mürgised ained ja pestitsiidid. See ei tähenda, et lisaaineid ei kontrollita — vastupidi.

Iga uue aine ohutust testitakse loomkatsetega. Kui leitakse mingi piir, mille ületamine tekitab ohu, kehtestatakse toiduainetes lubatav kogus 100 korda väiksemana sellest. Võrdluseks: mõned looduslikud toiduained sisaldavad neidsamu ühendeid ainult 5–50 korda väiksemas koguses. Näiteks köögiviljad võivad rohke lämmastikväetuse ja jaheda suve tingimustes sisaldada rohkem nitriteid kui konservandina kasutatakse.

Uute ainete katsetuste eest maksab toiduainetööstuse ettevõte ise. Töö on aastatepikkune ja võib maksta kümneid miljoneid kroone. Just sellepärast eelistab tööstus juba läbi testitud ja heaks kiidetud aineid uutele. Eestis järgitakse Euroopa Liidu nõudeid ning lisaainete kasutusloa annab Riigi Tervisekaitse Keskus.

Miks toidu lisaaineid üldse kasutatakse?

Enamik lisaaineid teeb ühte neljast: säilitab toiteväärtust ja maitset, surub alla ohtlike mikroobide kasvu, parandab konsistentsi, või muudab toote tarbijale ahvatlevamaks. Eraldi rühm on kunstlikud magusained, mida vajavad diabeetikud ja inimesed, kes jälgivad kehakaalu.

Alates 1. jaanuarist 1995 peab pakendatud toidu pakendil olema kasutatud lisaained kirjas kas rühma ja nime või EL-i numbrilise koodiga ehk E-numbritega. Lisaained jagunevad toime järgi:

• toiduvärvid: E 100 – E 199
• konservandid: E 200 – E 299
• antioksüdandid: E 300 – E 399
• emulgaatorid, stabilisaatorid ja paksendajad: E 400 – E 499
• mitmesugused muud alates E 500

Mõni aine täidab korraga mitut rolli — võib toimida nii konservandi kui ka antioksüdandina.

Konservandid, antioksüdandid ja toiduvärvid

Konservandid. Toiduainet võivad rikkuda bakterid, pärmid ja hallitusseened, mis tekitavad toiduinfektsioone või toodavad mürke. Ühed vanimad konservandid on nitritid (E 249, E 250). Algselt lisati neid lihatoodetele kena roosa värvi pärast — alles hiljem avastati, et nad pärsivad ka botulismitekitaja arengut. Tänapäeval on aga teada, et nitritid võivad amiinidega reageerides anda kantserogeenseid nitrosoamiine. Sellele vaatamata on nende kasutamine enamikes riikides lubatud, sest antimikroobne toime kaalub riski üles. Nitrosoamiinide teket püütakse alla suruda C- ja E-vitamiini lisamisega. Tuntud konservandid on ka sorbiinhape, bensoehape ning nende soolad — neid leidub looduslikult mõnedes marjades.

Antioksüdandid. Need kaitsevad toiduainet maitse halvenemise, värvi muutumise ja rasva rääsumise eest. Tüüpiline näide on kooritud õuna või kartuli tumenemine. Laialdaselt kasutatakse askorbiinhapet (E 300) — vorstides, sinkides, õlles, limonaadides. Teine grupp on sulfitid, mis toimivad nii konservandi kui antioksüdandina; eriti palju puu- ja köögiviljade töötlemisel, mahla- ja veinitööstuses. Sulfiitide kasutamine peab olema pakendil märgitud, sest mõnel inimesel võivad need vallandada allergia.

Toiduvärvid. Just värvained on tekitanud kõige rohkem umbusku — ja seda põhjusega, sest mitu varem laialt kasutatud värvi on hiljem ohtlikuks osutunud. Värvained on kondiitritoodetes, karastusjookides, jogurtites, jäätistes. Mõnel pool minnakse liiale — USA-s värvitakse umbes pool konservikirssidest punaseks (eelnevalt sulfititega õlgkollaseks pleegitatuna), Suurbritannias värvitakse konservhernes ja -uba roheliseks. Kollane tartrasiin võib umbes 2 inimesel 10 000-st esile kutsuda allergia, seega tasub pakendi koostis enne ostu üle lugeda.

Maitse- ja aroomiained. Kunstlikke värve on paarkümmend, aga aroomiaineid tuhandeid. Pakendil ei pea neid eraldi välja tooma, mistõttu mustsõstramaitselist teed juues ei tea sa tihti, kas tegu on loodusliku või sünteetilise aroomiga. Kiivi, banaani ja pirni aroomi osatakse väga hästi sünteesida — naturaalsena reklaamitav „kiivisiirup“ võib koosneda viinamarjamahlast, sidrunhappest, kunstlikust kiiviaroomist, rohelisest värvist ja konservandist. Üks enimkasutatud maitsetugevdajaid on naatriumglutamaat, mida hiina köögis on kasutatud aastatuhandeid. Rohke kogus võib mõnel inimesel tekitada näo- ja rindkere punetust, kuumatunnet ja peavalu — pooltunni jooksul mööduvaid sümptomeid, mida nimetatakse „hiina restorani sündroomiks“.

Kuidas siis toidu lisaainetesse suhtuda?

Lihtne tõde: toiduohutus on arenenud riikides täna paremini tagatud kui paarkümmend aastat tagasi. Iga riik koostab oma lubatud ainete nimekirja ja need ei pruugi täielikult kattuda. 100% garantiid teadus anda ei saa — ohutus tugineb hetke teadmistele ja analüüsimetoodikale. Just sellepärast on osa ainetest aja jooksul ka nimekirjast välja jäänud. Tasub pakendid läbi lugeda, eriti laste toidu puhul, ja jälgida ennast — kui mõni aine annab ebamugavustunde, väldi seda.

Korduma kippuvad küsimused

Mis vahe on toidulisanditel ja toidu lisaainetel?

Toidulisandid (vitamiinid, mineraalid, valgupulbrid) tarvitatakse eraldi, et täiendada toitumist. Toidu lisaained on aga ained, mida tootja paneb valmistoidu sisse — säilivuse, maitse või välimuse pärast. Kaks erinevat asja, kuigi eestikeelsed sõnad on sarnased.

Kas E-numbriga aine on automaatselt ohtlik?

Ei. E-number tähendab lihtsalt seda, et aine on Euroopa Liidus hinnatud ja sellele on omistatud kood. Paljud E-numbrid tähistavad ka täiesti looduslikke aineid — näiteks E 300 on tavaline C-vitamiin ja E 440 on õuntest saadud pektiin.

Kuidas vältida liigseid toidu lisaaineid?

Loe pakendi koostist. Mida lühem nimekiri, seda lihtsam toode. Värsked köögiviljad, puuviljad, liha ja kala ei vaja koostise tabelit üldse. Töödeldud toodete puhul jälgi eriti värvaineid ja maitsetugevdajaid — kui konkreetne aine tekitab sümptomeid, märgi see üles ja väldi.

Autor: M.M.

Allikas: Terviseamet – toidulisandid.