Ethel Otsason: treeneritöö ja motivatsioon

Ethel Otsason on treener, kelle jutus on korraga palju otsekohesust ja palju vastutustunnet. Ta jõudis aeroobika juurde juba siis, kui ema võttis ta 13 – 14 aastane tüdrukuna treeningutele kaasa, ning töötab treenerina aastast 1999. See lugu räägib sellest, kuidas ühest varasest huvist kasvas välja töö, koolitamine ja soov Eesti treenerikultuuri edasi viia.

Miks Ethel Otsason fitness.ee lugejale korda läheb

Fitness.ee vana intervjuu Ethel Otsasoniga oli kiire küsimuste-vastuste vormis portree. Selle tuum on endiselt tugev: treeneriamet ei ole tema jaoks juhuslik kõrvalrada, vaid töö, mille pärast tuleb iga päev pingutada. Ausalt öeldes kõlab see värskelt ka praegu, sest hea treeneri küsimus ei kao kuhugi.

Kui temalt küsiti, kas treeneriks sünnitakse või saadakse, oli vastus selge: saadakse. Keskpäraseks treeneriks on vaja palju tööd. Väga heaks treeneriks saamiseks peab tema sõnul ennast lisaks iga päev ületama. See ei ole loosung, vaid päris töö kirjeldus. Treener ei saa toetuda ainult heale vormile või valjule häälele saalis.

Ideaalse treeneri kohta ütleb ta veel otsemalt: ideaalseid inimesi pole olemas. See lause võtab maha liigse sära, mida spordimaailmas vahel müüakse. Treener võib olla tugev, täpne ja inspireeriv, aga ta jääb inimeseks. Just seetõttu on oluline õppida, kuulata ja enda vigu märgata.

Ethel Otsason ja töö treenerite koolitajana

Otsasoni tulevikuplaanid olid seotud treenerite koolitamisega Eestis ja võimaluse korral ka väljaspool Eestit. Ta rääkis E Fit Koolitustest, mille kaudu oli sel hooajal õnnestunud Eestisse tuua palju eri koolitusi. Teda rõõmustas, et välis tipp – koolitajad näitasid huvi Eestis toimuva vastu.

Siin on oluline vahe: ideepäevadel olid tipp-treenerid Eestis juba aastaid esinenud, kuid Otsason rõhutas süvaõppelisi koolitusi. Need on koolitused, kus ei koguta ainult uusi harjutusi, vaid õpitakse mõtlema treeningu ülesehituse, juhendamise ja inimese terviku peale.

Ta jäi samas realistiks. Eesti koolitusmaailmas ei teki tema sõnul samasugust energilist fitness-elu nagu Euroopa suurriikides. Ometi oli suur-suur samm edasi astutud. Selline suhtumine on hea märk: ambitsioon on olemas, aga jalad jäävad maa peale.

Otsason mainis ka tööd Eesti Võimlemsiliidu aeroobikatreenerite koolitajana. See on vastutusrikas roll, sest treener, kes õpetab teisi treenereid, mõjutab ka nende tulevasi õpilasi. Üks halb harjumus võib edasi kanduda paljudesse saalidesse. Üks hea põhimõte samuti.

Kuidas treener motivatsiooni hoiab

Motivatsiooni kohta ei andnud Otsason suurt ja läikivat vastust. Ta ütles, et on oma olemuselt pigem laisapoolsem ja vajab seetõttu palju energiat, et ennast motiveerida. See kõlab inimlikult. Kõik treenerid ei ärka iga päev filmimuusika saatel üles.

Lihtne tõde: töökindlus tuleb siis, kui tegevusse usud. Otsason ütleski, et ta on väga „töökindel“, aga peab tegelema asjadega, millesse ta usub. Kui usk puudub, kaob ka töökindlus ja tulemust ei tule. See kehtib treeneri, harrastaja ja iga inimese kohta, kes püüab järjepidevalt treenida.

Ka kriitilisus tuleb jutuks. Ta nimetas oma halvimaks omaduseks ebamugavat kriitilisust nii enda kui teiste suhtes. Enda suhtes andestab ta selle kergemini, kuid teistega on vaja rohkem vaeva näha, et olla tolerantsem. Treeneri töös on see tähtis koht. Kriitika võib aidata, aga ainult siis, kui inimene selle all ei murdu.

Praktilised mõtted treeneritöö kohta

Kui sellest intervjuust midagi oma treeningusse kaasa võtta, siis kõigepealt vastutustunne. Hea treener ei ole ainult inimene, kes näitab harjutuse ette. Ta loob keskkonna, kus inimene julgeb pingutada, küsida ja eksida. See nõuab oskust näha inimest, mitte ainult kordusi.

Teiseks tasub tähele panna õppimist. Otsasoni jutus kordub koolituste teema, Fit Convention 2011 ja soov tuua Eestisse uusi teadmisi. Fit Convention 2011 ideepäev toimus 8. oktoobril Tallinna Tantsuakadeemias ning ta juhtis seda projekti teist aastat. Järgmisel päeval, 9. oktoobril, pidi Fit Convention päädima Aeroobika Kuninganna valimistega Ilu Messi raames.

Kolmandaks on taustal puhkamise teema. Otsason rääkis, et elukoha vahetus lõi talle ideaalse keskkonna pidevaks puhkuseks. Põlisest linlasest sai inimene, kes ei kujuta elu linnas enam ettegi. Kodukoht oli küll vaid 25 km kaugusel Tallinnast, aga linnapiiri seljataha jätmine viis ta puhkerežiimile.

Mis siis tegelikult juhtub, kui treener oskab puhata? Ta ei põle nii kiiresti läbi. Ta suudab paremini kuulata. Ta on saalis kohal, mitte lihtsalt kohalviibija. See on asi, mida harrastaja tunneb kohe ära.

Ethel Otsason ja eredamad isiklikud detailid

Intervjuu mõnus osa on see, et vastused ei jää ainult tööjutu juurde. Lapsena ei unistanud Otsason enda sõnul kellekski või millekski saamisest. Tal ei olnud ka eeskujusid, kelle moodi ta oleks tahtnud olla ja elada. See ei kõla tühjusena, pigem iseseisvusena.

Kooli kehalise kasvatuse tunnist meenub talle võitmine. „No ikka – peaaegau alati võitsin ja see tunne mulle meeldis ja meeldib siiani,“ kõlas mõte. Võistlusnärv on seal selgelt olemas. Aga ideaalset vormi kehastab tema jaoks hoopis Eesti hagijas Ronni, kes sunnib teda iga päev jooksutreeningule.

Küsimusele, millise kehapiirkonnaga ta kõige rohkem rahul on, vastas ta: „Mõistusega“. See on lühike vastus, aga hea. Treeneritöös võib tugev keha avada ukse, kuid pikalt hoiab inimest töös just mõistus.

KKK

Millal alustas Ethel Otsason treenerina?

Ta jõudis treeningute juurde juba 13 – 14 aastane ja töötab treenerina aastast 1999. See annab tema vaatele kaalu, sest jutt tuleb pika kogemuse pealt.

Kas treeneriks sünnitakse või saadakse?

Otsasoni vastus oli selge: treeneriks saadakse. Heaks treeneriks on vaja tööd, eneseületust ja soovi õppida.

Mida õpetab see lugu harrastajale?

Harrastaja võiks treenerit valides vaadata, kas inimene õpib edasi, oskab selgelt juhendada ja suhtub oma töösse vastutusega. Karisma üksi ei kanna.

Autor: Fitness.ee

Allikas: WHO – kehaline aktiivsus.