Tuttav tunne kulturismi võistlusdieedis

Tuttav tunne tuleb kulturismi võistlusdieedis kiiremini, kui tahaks tunnistada: päev hakkab keerlema toidukordade, trenni ja ootamise ümber. See ei ole hala, vaid aus kirjeldus sellest, mida paljud lavaks valmistujad läbi teevad. Kui keha läheb kuivemaks, muutub ka pea vahel kummaliselt selgeks ja samal ajal väga väsinuks.

Tuttav tunne: miks võistlusdieet nii tugevalt mõjub?

Olgu kohe öeldud: minu viimane võistlushooaeg jäi 2014. aasta kevadesse. Pärast seda proovisin mitu korda tagasi tulla, aga katkestasin ettevalmistuse juba päris kaugele jõudnult. Keha ei olnud valmis. Vaim ka mitte.

Kui vaatan mõne noore valmistuja videot, tuleb see seisund väga kiiresti meelde. Mitte kriitiliselt. Pigem äratundmisega. Täpselt nii see ongi. Elu liigub toidukorrast toidukorrani. Päevad on sarnased, nädalad venivad ja kuskil ees ootab võistlus, mis tundub korraga nii lähedal kui ka väga kaugel.

Füüsiliselt võib kõht pärast sööki isegi täis olla, aga vaimne nälg koguneb edasi. See ei ole alati ainult nälg ühe kindla toidu järele. Pigem tunne, et tahaks midagi muud. Midagi vaba. Midagi, mida ei pea kaaluma, planeerima ega süümepiinadeta õigustama.

Ühel varasemal valmistumisel sõin viimase kümne nädala jooksul umbes 2 kg tumedat šokolaadi ja ikkagi kogunesid mingid isud. See kõlab veidralt, aga defitsiidis keha ei tee alati vahet, kas oled juba midagi head saanud või mitte. Ta küsib edasi.

Kui rasvaprotsent on tavapärasest väga madal, annab keha sellest märku. Meeste puhul on tavaline rasvaprotsent sageli umbes 15-20 kandis, lavavormis võib see langeda 5-7 juurde. Sellises seisus ei ole imelik, et söögiisu, tuju ja uni hakkavad kõik oma sõna ütlema. Organism saadab lihtsa signaali: söö, sest nii madal rasvatase ei ole talle mugav seisund.

Kuidas võistlusdieet igapäeva muudab?

Kogu päeva tipphetk võib olla see, et plaanipärane treening saab tehtud. See kõlab kitsalt, aga valmistumise lõpus ongi päev tihti nii lihtsaks tõmmatud: söö, tööta, puhka, tee trenn ära, maga nii palju kui saad.

Targalt tehtud dieediga saab baasharjutuste raskusi hoida. Mõnikord isegi natuke tõsta. See on tähtis, sest lihaste säilitamine sõltub suuresti sellest, kas keha saab endiselt aru, et jõudu on vaja. Rasv peaks kuluma, lihas peaks jääma. Lihtne tõde, raske teostus.

Valmistumise viimased 2-4 nädalat on eraldi maailm. Keha on kerge, aga mitte alati heas mõttes. Trennis tuleb minna kangi alla ajal, mil kodus diivanil istumine tunduks juba omaette saavutus. Siin hakkabki välja paistma, kes suudab plaani teha ainult paberil ja kes suudab selle ka ära teha.

Hea toitumuse pealt suuri raskusi tõsta on üks asi. Kaloridefitsiidis sama teha on teine asi. Kui baasvajadused on rahuldatud, on lihtsam rääkida distsipliinist ja tahtejõust. Kui nälg, väsimus ja uni kõik korraga logisevad, muutub iga seeria palju ausamaks mõõdupuuks.

Ausalt öeldes soovitaksin valmistujatele siiski üht: proovige seda aega natuke ka nautida. Mitte sellepärast, et see oleks mugav. Ei ole. Aga see õpetab keha, toitu, trenni ja iseennast viisil, mida raamatust ei saa. Tunnetatud teadmine jääb külge.

Treeningu mõte dieedi lõpus

Dieedi lõpus ei ole trenn ainult vormi lihvimine. See on ka kontrollpunkt. Kas intensiivsus püsib? Kas tehnika laguneb? Kas taastumine lubab veel vajutada või tuleb targemalt tagasi hoida?

Siin ei tasu mängida kangelast. Kui jõud kukub järsult, uni kaob ja pea on kogu aeg udune, tuleb plaan üle vaadata. Võistlusvorm ei ole väärt seda, et inimene end täiesti katki sõidab.

Tuttav tunne ja suhe toiduga

Võistluseelsel perioodil tekib kummaline entusiasm teha plaane ajaks pärast võistlust. Jaotus, progressioonid, uued harjutused, rahulikum elu. Mul on need plaanid sageli enne võistlusperioodi lõppu juba peas valmis olnud. Miks? Võib-olla sellepärast, et piirang paneb fantaasia tööle.

Suhe toitu saab täiesti uue tähenduse. Kui oled mõnda aega söönud puhtalt, korrastatult ja defitsiidis, hakkavad lihtsad maitsed jälle tööle. Tavaline kartul, puder või puuvili võib maitseda nii hästi, et tekib küsimus: miks ma seda varem ei märganud?

Tänapäeval on paljudel vastupidine mure. Seisad poes leti ees ja mõtled, et tahaks midagi head, aga ei tea mida. Kõike on kogu aeg saada. Kõike on juba proovitud. Võistlusdieet teeb selles mõttes väikese taaskäivituse. Ta meenutab, kui palju me tegelikult üle tarbime.

See ei tähenda, et iga inimene peaks kulturismidieeti tegema. Kindlasti mitte. Aga mingi teadlik piiranguperiood võib õpetada palju. Toidu kaalumine, rutiin ja kord näitavad üsna kiiresti, kui palju otsuseid me muidu automaatselt teeme.

Rasked dieedid toovad välja ka kahtlused. Kas olen teinud piisavalt? Kas rikun midagi ära? Kas vorm, mida trennis peeglist näen, jõuab ka lavale? Mida lähemale võistlus tuleb, seda valjemaks need küsimused lähevad.

Siin on suureks abiks inimene, kes oskab kõrvalt vaadata. Treener, kogenud sõber või keegi, kes ei lähe sinu emotsioonidega kaasa. Pika defitsiidi lõpus võib enda hinnang üsna kõvasti moonduda. Peegel ei pruugi enam rääkida sama keelt mis reaalsus.

Praktilised märgid, mida valmistuja võiks jälgida

Esimene märk on uni. Kui õhtul pärast viimast toidukorda läheb pea ainult hommikusöögi peale, võib uni ära kaduda. Mõnele aitab mõte, et hommikul saab jälle süüa. Minul see ei toiminud. Kui ma hommikuse toidu peale mõtlesin, ei tulnud und üldse.

Teine märk on ükskõiksus. Defitsiit võib teha loiuks ja apaatseks. Mitte alati dramaatiliselt, vaid vaikselt. Asjad, mis tavaliselt rõõmu teevad, tunduvad korraga kauged. Kui see süveneb, ei tasu seda lihtsalt “kõva mehe perioodiks” nimetada.

Kolmas märk on korra vajadus. Võistluseks valmistuv kulturist elab mõnes mõttes askeetlikult. Toidud on ette teada, trennid on kirjas, kaal liigub plaani järgi. Huvitav on see, et kord hakkab kanduma ka mujale: töölaud, päevakava, suhted, uni. Kõik tahaks justkui selgemat raamistikku.

Neljas märk on see, et elu lihtsad hüved hakkavad jälle väärtust saama. Kaalumata eine kuskil söögikohas. Õhtu, mil kuhugi ei pea minema. Pärast trenni koju jõudmine ja lihtsalt istumine. Need asjad tunduvad tavalises elus väikesed, aga piirangu ajal muutuvad suureks.

Võistlusdieet ei tee inimest automaatselt paremaks. Küll aga võib see näidata väga ausalt, milline on tema suhe ebamugavuse, toidu, korra ja eesmärgiga. See ongi põhjus, miks neid perioode hiljem mäletatakse. Rasked ajad õpetavad, kui neid päriselt läbi elada, mitte ainult üle elada.

KKK: tuttav tunne võistlusdieedis

Kas halb enesetunne on lavavormi puhul paratamatu?

Mingis ulatuses jah, eriti lõpus. Väga madal rasvaprotsent ja kaloridefitsiit ei ole kehale mugav seisund. Samas ei tohiks halb enesetunne tähendada täielikku lagunemist. Kui uni, jõud ja vaimne seis lähevad järsult halvemaks, tuleb plaani muuta.

Miks valmistuja mõtleb kogu aeg toidust?

Sest keha otsib energiat ja aju hakkab toitu tähtsamaks tegema. See on üsna loogiline reaktsioon. Mida pikem ja rangem on defitsiit, seda rohkem võib toit mõtetes ruumi võtta.

Kas võistlusdieet õpetab midagi ka tavainimesele?

Õpetab küll, aga äärmusi ei pea kopeerima. Kõige väärtuslikum õppetund on teadlikkus: mida sööd, miks sööd, kuidas keha reageerib ja kui palju heaoluks tegelikult vaja on.

Lõpetuseks: mina usun endiselt, et ilma ebamugavuseta ei sünni väga head võistlusvormi. See periood tuleb targalt üle elada, aga sellest võib ka palju kaasa võtta.

Edu ja vastupidamist kõikidele valmistujatele!

Autor: Janar Rückenbeg