Vitamiinid

Vitamiinideks nimetatakse eluks vajalikke madalamolekulaarseid, bioloogiliselt aktiivseid aineid, millel ei ole energeetilist tähtsust ja mille vajadust päevas väljendatakse kas milligrammides või mikrogrammides.

Kõik looduslikud vitamiinid on orgaanilised ained, mida leidub vaid elusas looduses. Enamik vitamiinide ülesandeid inimorganismis on seotud biokatalüsaatorite – ensüümidega. Ensüümide koensüümne osa sisaldab sageli vitamiini, mistõttu vitamiinid on hädavajalikud inimorganismi normaalseks elutegevuseks.

Organismis toimib üle 20 vitamiini. Kuidas aga vitamiine tähistatakse? Vitamiine hakati tähistama ladina tähestiku suurtähtedega nende avastamise järjekorras. Teaduslikus kirjanduses eelistatakse kasutada vitamiinide keemilist struktuuri iseloomustavaid nimetusi.

Üldlevinud on vitamiinide jaotamine nende lahustuvuse alusel – rasvlahustuvateks ja vesilahustuvateks. Rasvlahustuvate vitamiinide puhul tähistab üks ja sama täht ühendite rühma, millel on lähedane ehitus ja toime.

Valdava osa vitamiinidest peab inimene saama toiduga. Siiski on mõningaid vitamiine, mida inimese seedekulgla mikrofloora on võimeline kas osaliselt või piisavalt sünteesima. Inimorganismis toimub mõne vitamiini süntees ka vitamiini elastmest, näiteks vitamiini A süntees b -karoteenist.

Kuigi vitamiinide defitsiidist põhjustatud haigusi (skorbuut, rahhiit, beribeeri) tunti juba väga ammu, arvati kuni 1900-ndate aastate alguseni, et on täiesti piisav, kui toit sisaldab vaid valke, süsivesikuid, lipiide, mineraalaineid ja vett.

Vitamiinide puudusest tekitatud haiguslikke seisundeid, millel on iseloomulik haiguspilt, nimetatakse avitaminoosideks. Tänapäeval on laiemalt levinud vitamiinide ebapiisavas koguses tarbimisest tekkinud hüpovitaminoosid, millel puuduvad iseloomulikud tunnused ja on seetõttu raskemini avastatavad. Tavaliselt kaasneb hüpovitaminoosidega töövõime langus, väsimus, kerge haigestumine.

Inimorganismil on võime talletada vitamiinide teatud varu. Rasvlahustuvate vitamiinide puhul on talletumisvõime suurem ja vitamiinide varudest võib jätkuda mitmest kuust kuni mitme aastani. Vesilahustuvate vitamiinide varud organismis on väiksemad ja nendest jätkub tavaliselt mõneks nädalaks.

Nii nagu vitamiinide puudus võib ka vitamiinide suures koguses ületarbimine tekitada tõsiseid tervisehäireid. Eriti ohtlik on rasvlahustuvate vitamiinide liigtarbimine. Seepärast on toitumissoovitustes antud ka vitamiinide maksimaalsed ohutud päevased kogused. Kui tarbimine ületab neid näitajaid pikema aja jooksul, võivad ilmneda kahjulikud kõrvalnähud.
Millest võivad tekkida hüpovitaminoosid?
Järgnevalt on loetletud enamlevinud hüpovitaminooside põhjused:

Ühekülgne, tasakaalustamata toitumine. Kuna erinevate toiduainete vitamiinisisaldus on erinev, siis peaks meie toit sisaldama nii aedvilja, kartuleid, teraviljatooteid, piimasaadusi, liha, kala ja muna kui ka toiduõlisid ja -rasvu.

Vitamiinide kadu toiduainete töötlemisel. Paljud vitamiinid eraldatakse toiduainete töötlemisel või kaotavad nad aktiivsuse kas termilise töötlemise, päikesevalguse ja/või oksüdatsiooni tõttu. Näiteks eraldatakse kõrgema sordi jahu tootmisel suur hulk B-rühma vitamiinidest kliidega. Ka leiva küpsetamisel hävib osa vitamiinidest.

Suurenenud vitamiinidevajadus mõnel eluperioodil, näiteks väikelastel ning raseduse ja rinnaga toitmise ajal.

Organismi teatud haiguslikud seisundid:
Pikaajalise antibiootikumide tarvitamise tõttu kahjustunud seedekulgla mikrofloora ei ole võimeline sünteesima vitamiine.
Maksahaiguste puhul võib rasvlahustuvate vitamiinide absorbtsioon ja talletamine organismis olla häiritud.
Mitmed ravimid võivad häirida vitamiinide imendumist.
Stressi puhul suureneb mõnede vitamiinide vajadus.
Haiguste, näiteks allergia puhul, peab loobuma teatud toiduainetest.
Ebaterve eluviis, näiteks suitsetamine ja liialdamine alkoholiga võivad vähendada mõne vitamiini imendumist ja suurendada vajadust.

Tähtsamad vitamiinid

Vitamiinide tarbimine
Terve ja mitmekülgselt toituv inimene ei vaja täiendavaid vitamiinipreparaate, vaid peaks oma vitamiinide vajaduse saama toidust. Toiduained ei sisalda kunagi ainult ühte vitamiini, vaid mitmeid. Vitamiinide vahel valitseb aga \”meeskonnatöö\”, see tähendab, et paljude vitamiinide koostarbimisel on nende toime efektiivsem. Näiteks sisaldavad samad toiduained sageli vitamiini C ja bioflavonoide, mis tugevdavad teineteise toimet. Vitamiinid võivad parandada ka mineraalainete imendumist. Nii parandab vitamiin C raua imendumist. Oluline on seegi, et toiduainetest saadavad vitamiinid on odavamad kui vitamiinipreparaadid.

Siiski võib teatud eluperioodil või aastaajal tekkida vitamiinide vaegus. Näiteks ületalve keldris säilitatud köögivilja vitamiinidesisaldus on kevadeks tublisti vähenenud. Ka stressirohke eluviis suurendab vitamiinide vajadust. Paljudel inimestel on halvad toitumisharjumused, nad ei ole harjunud sööma köögivilja. Neil juhtudel tekib ühe või teise vitamiini vaegus ja tuleb võtta vitamiinipreparaate.

Vitamiinipreparaatide valik on meil suur, neid pakutakse küll lastele, naistele, stressi puhul jne.Siiski peaks enne ostmist konsulteerima arstiga.
Vitamiiniderikas toit
Et toit oleks vitamiiniderikas, tuleks peale toiduainete õige valiku kasutada toiduvalmistamisel ka õigeid võtteid. Üks tähtsamaid, samas aga ka labiilsemaid vitamiine, on vitamiin C ehk askorbiinhape, mis hävib suhteliselt kergesti askorbiinhapet lagundava ensüümi – askorbinaasi – toimel. Askorbiinhape säilumine erinevates aedviljades oleneb nende askorbinaasi aktiivsusest. Kartuli askorbinaas on väga aktiivne, kapsa ja kaalika askorbinaas aga suhteliselt vähese aktiivsusega. Seetõttu on kevadeks askorbiinhappe sisaldus kartulis vähenenud üle kahe korra, kapsas ja kaalikas aga ainult veerandi võrra. Ületalve säilinud õuna askorbiinhappe sisaldus on tühine, seevastu juba üks keskmine apelsin tagab päevase vitamiin C vajaduse.

Mõned vitamiinid, eriti vitamiin C, on tundlikud õhuhapniku suhtes. Seepärast väheneb õhu kätte seisma jäetud kooritud ja riivitud aedvilja vitamiin C sisaldus. Õige oleks salati valmistamisel aedviljale võimalikult kiiresti valada hapu salatikaste. Samal põhjusel soovitatakse aedvilja keetmisel asetada nad mulinal keevasse vette. Keevas vees on hapnikusisaldus tühine, pealegi lüheneb keetmise aeg ja seega ka temperatuuritundlike vitamiinide kadu.

Vitamiine on võimelised lagundama ka raskemetallid. Seepärast on oluline töövahendite ja toidunõude valik.

Autor: M.M.