Koolikiusamine: kuidas sportlased sekkuvad

Koolikiusamine puudutab Eesti koolides iga neljandat-viiendat õpilast. See ei ole kunagi olnud “lihtsalt laste omavaheline asi” — ja Eesti tippsportlased on aastaid juhtinud tähelepanu sellele, et sekkumiseks ei pea olema sajakilone. Piisab sellest, et märkad ja ütled midagi.

Koolikiusamine puudutab iga neljandat õpilast

Sihtasutuse Kiusamisvaba Kool iga-kevadiste küsitluste ja Maailma Tervishoiuorganisatsiooni HBSC 2009/2010 uuringu järgi kogeb kooliaasta jooksul kiusamist keskmiselt viiendik Eesti kooliõpilastest. Nooremate seas on number veel suurem — iga neljas. Praxise 2012. aasta uuringu järgi on ligi pooled õpilastest oma koolitee jooksul kiusamist kogenud ja 7% kogeb kiusamist pidevalt.

Need numbrid on aastatega liikunud, aga muster on jäänud sama. Kiusamine ei ole “tugevamate ja nõrgemate” asi — see on käitumismuster, mis vajab täiskasvanute ja kaasõpilaste sekkumist. Üksi sellest välja ei saa.

Koolikiusamine: sportlaste sõnum

Kettaheitja Gerd Kanter on rõhutanud, et sekkumiseks ei pea olema kaks meetrit pikk ja sada kilo raske. “Alustada võib sellest, et lihtsalt midagi öelda ja kiusajat korrale kutsuda,” on ta öelnud.

Kulturist Ott Kiivikas — inimene, kelle elukutse seisneb just füüsilise jõu demonstreerimises — on toonud välja, et kiusamise peatamiseks ei lähe vaja muskleid. “Piisab sellest, et süda ja pea on õigel kohal. Hea sõna aitab vahest väga palju.”

Iluuisutaja Johanna Allik on rääkinud juhtumist oma esimesest klassist, mis teda kümme aastat hiljemgi saatis. “Minu klassivenda kiusati ja mul on väga kahju, et temaga nii tehti. Tahtsin teda kuidagi aidata — küpsetasin talle pirukaid ja jalutasin temaga koos koju, et ta tunneks ennast turvalisemalt.”

Sportlased on noortele eeskujud. Kui inimene, kes võitleb staadionil tuhandete pealtvaatajate ees, ütleb avalikult, et kiusamine on vale ja sekkuda tuleb — see kõlab teisiti kui sama sõnum klassijuhataja suust. Just selle pärast on Eesti Olümpiakomitee sportlaskomisjon teema enda südameasjaks võtnud.

Valge kaart ja koolikiusamine — kuidas sümbol kooli jõudis

6. aprill on Rahvusvahelise Olümpiakomitee ja ÜRO algatatud rahvusvaheline spordi-, arengu- ja rahupäev (International Day of Sport for Development and Peace). Päeva sümbol on valge kaart.

Loogika on lihtne. Spordis tähendab punane kaart tõsist rikkumist — mängust väljaheitmist. Valge kaart on selle vastand: tolerantsus, hoolivus, positiivsus. Spordiinimesed üle maailma näitavad sel päeval valget kaarti, et toetada ausat mängu nii staadionil kui ka väljaspool seda.

Eesti Olümpiakomitee on kasutanud valge kaardi sümboolikat just koolikiusamise teema tõstmiseks. Sportlaste videopöördumised levivad sotsiaalmeedias, õpetajad räägivad teemast tundides, ja iga inimene saab teha endast foto valge kaardiga, lisades juurde sõnumi #äralasekiusata.

Kuidas koolikiusamine märgata ja sekkuda

Märkamine on esimene samm. Vanemana on need tüüpilised signaalid, mis peaksid tähelepanu äratama:

• Laps ei taha kooli minna, leiutab pidevalt põhjuseid kojujäämiseks.
• Hinded langevad ilma selge põhjuseta.
• Riided või asjad tulevad koolist katki või kaovad ära.
• Laps muutub vaikseks, ärrituvaks, magab halvasti.
• Laps väldib kindlaid klassikaaslasi või konkreetseid kohti koolis.

Kui märkad neid signaale — küsi otse. Mitte ülekuulamise tooniga, vaid huvist. “Mis koolis täna juhtus?” toimib paremini kui “Kas keegi sind kiusab?”.

Kui oled ise õpilane ja näed kiusamist:

• Ütle midagi. Isegi lühike “lõpetage ära” on signaal, et kiusaja ei tegutse anonüümselt.
• Ole kiusatava kõrval. Istu ta lauda, mine temaga koos koju, kutsu vahetunni ajal seltsi.
• Räägi täiskasvanule. See ei ole “kaebamine” — see on abi otsimine. Klassijuhataja, vanem, sotsiaalpedagoog.

Vanematele veel üks asi: kui laps räägib teile kiusamisest, ärge öelge “ah, see läheb mööda” ega “vasta talle samaga”. Mõlemad reaktsioonid jätavad lapse üksi.

KKK koolikiusamise kohta

Mis vahe on koolikiusamisel ja tavalisel tülil?

Tüli on ühekordne, koolikiusamine on korduv ja sihilik. Lisaks on kiusamises tavaliselt jõudude ebavõrdsus — kiusatav ei suuda end ise kaitsta, kuna kiusajaid on rohkem, nad on füüsiliselt tugevamad või sotsiaalselt mõjukamad.

Kuhu pöörduda, kui kool ei reageeri?

SA Kiusamisvaba Kool nõustab nii vanemaid kui ka õpilasi. Tõsisemate juhtumite korral saab pöörduda lastekaitsetöötaja või politsei poole — küberkiusamine ja füüsiline vägivald on seaduserikkumised, mitte koolisisesed asjad.

Kas internetikiusamine on sama tõsine kui silmast silma kiusamine?

Jah, ja sageli isegi raskem. Internetikiusamise kõige hullem omadus on, et kiusatavale ei jää ühtegi turvalist kohta — kodus, peale koolitundide, nädalavahetusel jätkuvad teated, postitused ja kommentaarid. Tavaline koolikiusamine lõppeb vähemalt koolikella helinaga.