Söömishäire kui keha sõnum: mida ta ütleb?

Söömishäirega ei ole lihtsalt suhe toiduga. See on keha viis öelda midagi, mida sõnadega pole õnnestunud välja öelda. Tunded, mõtted ja keha moodustavad terviku — ja kui üks neist hakkab pidama vaikset sõda, siis räägib ta sageli toidulaua kaudu. Selles loos vaatame, mida söömishäirest päriselt endast peidab ja miks ta ei kao sellega, et keegi käseb “lihtsalt korralikult süüa”.

Mida söömishäire endast peidab

Elus kogetud sündmused jätavad psüühikasse jäljed. Mõni neist on nähtav, mõni mitte. Söömishäired juhatab tihti just nende nähtamatute haavade juurde — sinna, kus on tühjus, kurbus, valu, äng, pettumus, ärevus või vastikus iseenda vastu.

Toit muutub siis kontrollivahendiks. Kui kõik muu elus tundub liiga suur või liiga ebamäärane, siis taldrik on midagi käegakatsutavat. Mitu grammi, mitu kalorit, mitu treeningtundi — number on turvaline, sest numbrit saab hallata. Tunne, mida sa ei oska sõnastada, ei lase end nii lihtsalt mõõta.

Ausalt öeldes — sellest perspektiivist vaadates pole söömishäirega “halb harjumus”. Ta on lahendus. Kohmakas, valus ja pikas plaanis kahjustav lahendus, aga lahendus mingile probleemile, mis on inimese sees olemas. Kui me selle probleemi olemasolu eitame, ei saa me ka söömishäirest jaoks midagi paremat asemele pakkuda.

Söömishäire kui suunaja tervenemise teel

Kõlab paradoksaalselt, aga söömishäired annab edasi sõnumit. Tema keel on lihtsalt kummaline — mitte sõnad, vaid kehaline rütm, näljatunne, küllastumine, tühjus rinnus pärast söömist. See on sõnum sellest, mis vajab tähelepanu.

Mõni inimene saab selle sõnumi kätte üksi, päeviku ja aja abil. Enamikul läheb vaja kedagi kõrvale — terapeuti, lähedast, gruppi. See pole nõrkus. See on lihtsalt, kuidas inimene töötab: me näeme oma mustreid paremini siis, kui keegi neid meile peeglina näitab.

Eestis on söömishäirete teemat pikalt avatud Holistika Instituudis, kus terapeut Kristiina Garancis on koolitanud nii personaaltreenereid kui ka tervishoiutöötajaid. Eesti Personaaltreenerite Liit (EPTL) on neid koolitusi korduvalt korraldanud, sest treener on tihti esimene, kes klientide juures hoiatusmärke näeb — drastiline kaalulangus, hirm teatud toitude ees, kompulsiivne treenimine.

Söömishäire ja taastumise tee

Taastumine ei ole sirgjoon. Mõni nädal on parem, mõni nädal libiseb tagasi. See ei tähenda, et töö ei toimi — see tähendab, et inimene õpib uut keelt iseendaga.

Kolm asja, mis enamikule taastujatele tunduvad olulised:

• Tundeid sõnastada. Mitte “ma olen jälle paks”, vaid “ma olen ärev, üksildane, tüdinud”. Selle tõlke harjutamine võtab aega.
• Keha kuulata. Nälg on info, mitte vaenlane. Küllastus samuti. Need signaalid on söömishäirega inimestel tihti maha vaigistatud — tasapisi tuleb need uuesti kuuldavale aidata.
• Keskkond. Inimesed, kes kommenteerivad pidevalt sinu keha või toiduvalikuid, ei ole taastumise sõbrad. Mõnikord tuleb nende kommentaaridele piir tõmmata.

Lihtne tõde: söömishäirega ei lahene dieediga. Ta lahenes lugu kuulates, mitte teda vaigistades.

KKK söömishäire kohta

Kuidas aru saada, kas mul või lähedasel on söömishäire?

Hoiatusmärgid on muu hulgas: kiire kaalu langemine või kõikumine, suur hirm teatud toitude või toidugruppide ees, varjatud söömine, sundkäitumine treeningus, pidev keha kritiseerimine peeglis. Ühe märgi olemasolu pole veel diagnoos, aga mitme samaaegne ilmnemine on põhjus spetsialistiga rääkida.

Kelle poole pöörduda?

Esmane samm on perearst, kes saab suunata psühhiaatri või kliinilise psühholoogi juurde. Kõrvale võib leida tuge ka erapraktikatest — psühhoterapeudid, holistilised terapeudid, söömishäirete tugigrupid. Personaaltreener pole asendaja, küll aga tähelepanelik kõrvalvaataja, kes võib teemale tähelepanu juhtida.

Kas söömishäire on “naiste asi”?

Ei. Söömishäirega meeste osakaal on viimasel kümnendil kasvanud ning meeste pilt on sageli muude tunnustega: ülemäärane treenimine, valgupulbrite ja toidulisandite obsessiivne jälgimine, lihastega rahulolematus. Ka see on söömishäirest, isegi kui ta ei mahu klassikalisse pilti.

Autor: EPTL