Epeevehklemine läheb teravaks Tallinnas

Epeevehklemine ei ole ainult valge kostüüm ja kiire torge. See on ala, kus rahulik nägu võib peita väga teravat närvi, ning just seda tahtis Eesti Vehklemisliit rahvale lähemalt näidata.

Medalirohke MM-i järel kutsuti rajale inimesed, kes tavaliselt seisavad Eesti spordi kõrval teises rollis: spordijuhid, ametnikud ja ajakirjanikud. Mõte oli lihtne: kui Eesti epeevehklejad on toonud nii palju rõõmu, siis võiks ka ala ise saada rohkem nähtavust.

Miks epeevehklemine Eestis kõnetab?

Eesti vehklemisel on tugev lugu. Taasiseseisvunud Eesti epeevehklejad olid selleks ajaks võitnud tiitlivõistlustelt kokku 70 medalit. See ei ole juhus ega ühe hea põlvkonna sähvatus. Sellise tulemuse taga on treenerid, klubid, sportlaste pered, alaliit ning ka riigi ja olümpiakomitee tugi.

Eesti Vehklemisliidu peasekretär Jüri Salm tõi algses teates välja, et nii Eesti Olümpiakomitee kui ka Kultuuriministeeriumi panus ala arengusse on olnud aastate jooksul märkimisväärne. Sellest kasvas välja mõte kutsuda mõlemad pooled ise rajale. Mitte pressilaua taha, vaid mask pähe ja relv kätte.

Ausalt öeldes on see päris hea viis spordiala tutvustada. Kõrvalt vaadates võib vehklemine tunduda veidi kauge: vilguvad tuled, kiired sammud, kohtuniku käsklused ja torked, mida silm alati kinni ei püüa. Kui aga inimene ise rajal seisab, saab ta kiiresti aru, kui palju loeb tasakaal, julgus ja otsustamise kiirus.

Kes rajale astusid?

Eesti Olümpiakomitee poolelt osalesid duellis EOK asepresident Tõnu Tõniste ja EOK sportlaskomisjoni liige Ott Kiivikas. Kultuuriministeeriumi ja ERR-i ühismeeskonda kuulusid spordi asekantsler Tarvi Pürn ning ERR-i sporditoimetuse juht Rivo Saarna.

See koosseis andis duellile mõnusa tooni. Ühel pool olid inimesed, kes seisavad spordi juhtimise ja sportlaste esindamise juures. Teisel pool ministeerium ja meedia, kelle roll on samuti oluline: üks aitab luua tingimusi, teine aitab tulemused ja lood inimesteni tuua.

Väike tögamine käis asja juurde. Tõnu Tõniste lubas vormi ajastada just duelli ajaks. Ott Kiivikas soovitas vastastel kilbid kaitseks kaasa võtta. Tarvi Pürn märkis rahulikult, et vehklemine võiks talle sobida, sest seisva märklauana ei olevat talle lihtne pihta saada. Selline huumor teeb spordi inimlikumaks.

Kuidas epeevehklemine selles duellis töötas?

Duell oli üles ehitatud võistkonnavõistluse väikse mudelina. Eesti naiskond oli just tulnud maailmameistriks võistkonnavõistluses, nii et formaat sobis hetke hästi. Mõlemas meeskonnas oli kaks liiget ning nad vehklesid omavahel läbi.

Ühes minimatšis veheldi viie torkeni. Kogu kohtumine kestis 20 torkeni. See on vaatajale arusaadav ja osalejale piisavalt lühike, et algaja päris ära ei väsiks. Samas on viis torget piisav, et esimene ehmatus üle läheks ja taktika juba mängu tuleks.

Võistkondi juhendasid kogenud treenerid. Eesti Olümpiakomitee võistkonna kõrval seisis Peeter Nelis, kes oli treenerina osalenud Barcelona, Atlanta ja Sydney olümpiamängudel. Kultuuriministeeriumi ja ERR-i võistkonda juhendas endine tippvehkleja Meelis Loit.

Enne rajale minekut said osalejad kohapeal algõpetuse ja tipptasemel varustuse. See on vehklemises tähtis. Mask, kostüüm ja relv ei ole rekvisiidid, vaid turvalisuse ja ausa võistluse osa.

Mida pealtvaataja sellest õppis?

Lihtne tõde: epee ei andesta lohakust. Kui samm on vale, jääd hiljaks. Kui käsi liigub liiga vara, loeb vastane sind välja. Kui mõtled liiga kaua, on tuli juba põlenud.

Samas ei ole epeevehklemine ainult tippude ala. Pärast kohtumist said huvilised ise vehklemist proovida. Inimesed said testida torketäpsust ja reaktsioonikiirust elektroonilisel märklehel, panna selga varustust ning proovida rajal vastase vastu seista.

Sellised proovimisvõimalused on eriti head lastele ja noortele. Paljud spordialad jäävad inimesele võõraks seni, kuni ta neid ainult televiisorist näeb. Kui saab ise maski ette panna ja relva käes hoida, tekib kohe teine tunne. Mis siis tegelikult juhtub? Sport muutub päris asjaks.

Vehklemine arendab tähelepanu, kiirust, koordinatsiooni ja enesekontrolli. See sobib neile, kellele meeldib mõelda, aga ka neile, kellel on vaja õppida kiiremini otsustama. Füüsiline pool on olemas, kuid sama tähtis on pea külmana hoida.

Epeevehklemine ja Eesti spordi nähtavus

Lauluväljakul peetud näidisduelli mõte ei olnud ainult naljakas vastasseis tuntud inimeste vahel. See oli ka meeldetuletus, et medalialad vajavad nähtavust ka siis, kui suurvõistlus on läbi. Eesti spordis kipub tähelepanu kiiresti järgmise tulemuse juurde liikuma, aga ala areng vajab pikemat mälu.

Kui treener, alaliit, olümpiakomitee, ministeerium ja meedia liiguvad samas suunas, on sportlastel lihtsam kasvada. Ja kui rahvas näeb ala lähedalt, ei jää medalid lihtsalt uudisreale. Nende taha tekib nägu, heli ja tunne.

KKK

Kas epeevehklemine sobib algajale?

Jah. Algaja ei pea kohe teadma kõiki reegleid ega liikuma nagu tippvehkleja. Esmalt õpitakse asendit, liikumist, ohutust ja lihtsaid torkeid.

Mille poolest erineb epee teistest relvaliikidest?

Epees loeb kogu keha tabamusalana. See teeb ala vaatajale selgemaks, kuid sportlasele väga nõudlikuks, sest kaitsta tuleb peaaegu kõike.

Kas vehklemine on rohkem jõu- või mõttemäng?

Mõlemat. Kiirus ja liikuvus aitavad palju, aga ilma kannatuse, ajastuse ja vastase lugemiseta kaugele ei jõua.

Autor: Eesti Vehklemisliit