8. detsember 2004

Füsioloogia VI osa

SÜDA JA VERERINGLUS.
Südame ehitus ja põhifunktsioon.
Süda on koonusekujuline õõnes lihaseline elund, asub eesmises keskseinandis, suuremalt jaolt rinnaõõne vasakpoolses osas. Inimese süda on tema rusika suurune ja kaalub ~300 g. südamel eristatakse: lai osa põhimik, kitsenenud osa tipp, 3 pinda: eesmine, tagumine, alumine. Inimese süda on nelja klambriline. Südame põhifunktsiooniks on transpordi-, kaitse-, ja regulatsiooni ülesandeid täitva vere pideva ringluse tagamine veresoontesüsteemis.
Suur ja väike vereringe. Veresooned moodustavad 2 vereringet. * Suur vereringe: algab vasakust vatsakesest aort-arterioolid-kapillaarid-veenid- lõpeb õõnesveenidega, mis suubuvad paremasse kotta. SVR algab aordiga , mis väljub südame vasakust vatsakesest ja kannab arteriaalset verd kõikidesse elunditesse. Teel eralduvad arvukad harud arterid. Nad lähevad elunditesse ja hargnevad seal peenemateks harudeks, mis moodustavad kapillaaride võrgustikke. Ühinedes moodustavad väiksemad veenid suuremaid. Kõikidest SVR veenidest koguneb veri ülemisse ja alumisse õõnesveeni, mis suubuvad paremasse kotta. Järelikult kujutab SVR endast veresoonte süsteemi, mida mööda veri jõuab südame vasakust vatsakesest elunditesse ( Kudedes antakse hapnik ära, venoosne veri hakkab kogunema veenidesse ja koguneb kahte suurde veeni) ja sealt paremasse kotta. Arterites on arteriaalne, veenides venoosne veri. *Väike vereringe algab paremast vatsakesest kopsuarterid-kopsu arterioolid (hargnevad kopsudes)-kapillaarid-veenid- lõpeb kopsuveeniga, mis suubub vasakusse kotta. VVR algab kopsutüvega, mis väljub paremast vatsakesest ja kannab venoosset verd kopsudesse. Kopsukapillaarides saab veri arteriaalseks (O2 rikkaks, annab CO2 ära). Kopsudest voolab arteriaalne veri mööda kopsuveene vasakusse kotta. VVR on veresoonte süsteem, mida mööda veri liigub paremast vatsakesest kopsudesse ja sealt vasakusse kotta. Arterites on venoosne, veenides arteriaalne veri. /arter on veresoon, mis viib vere südamest eemale; veen toob lähemale/.
Südamelihase omadused. Südame töö on kodade ja vatsakeste rütmiliselt korduvad kokkutõmbed ja lõtvumised, südame kontraktsioon on süstol, lõõgastumine diastool. Eri osade kontraktsioonid toimuvad rangelt kindlas järjekorras: *kontraheeruvad üheaegselt mõlemad kojad, veri läheb kodadest (0,1 s) vatsakestesse, mis on lõõgastunud; *algab vatsakeste üheaegne (0,3 s) kontraktsiooniga; *peale kontraktsiooni algab vatsakeste lõõgastumine (0,4 s). kontraktsiooni jõud ja tugevus muutub vastavalt tingimustele. Puhkeolekus paiskab süda vereringesse kummagi vatsakese iga löögiga umbes 70 ml verd.kui südame löögisagedus on 70 l/min siis on ühes tunnis ringluses umbes 294 l verd. 24 tunnis 7096 l.Hästi treenitud inimestel on see veelgi suurem. Parema vatsakese töö on 6-7 korda väiksem vasaku vatsakese tööst, sest rõhk kopsuarteris on aordirõhust sama palju madalam, löögi- ja minutimaht mõlemas vatsakestes võrdne. *Automatism selle all mõistetakse südame võimet rütmiliselt kontraheeruda, sõltumata välisest ärritusest. On kindlaks tehtud, et südame automatism on tingitud sellest, et erutus tekib südames endas ja kandub juhtesüsteemi kaudu edasi kõikidesse südamelihase piirkondadesse. *Erutuvus – ; *Erutuse juhtivus erutusjuhte süsteem; *kontraktiilsus südamelihase kokkutõmme.
Südamelihase refraktaarsus. Erutunud südamelihas muutub uutele ärritustele vastuvõtmatuks e. refraktaarseks, mis sõltuvalt südamelöögisagedusest võib kesta 0,13 0,20 sek. Sellel ajal südamelihas uusi ärritajaid vastu ei võta, kestvat kontraktsiooni ei teki ja süda töötab rütmiliselt. See on südamelihase erutamatus ja mõjutamatus.erutunud südamelihased on teatud ajaperioodidel võimetud reageerima järgmistele ärritajatele: Kokkutõmbe ajal ei vasta südamelihas teatud aja jooksul äritajatele uue erutuse tekkega. Seda ajavahemikku nim absoluutse refraktaarsuse perioodiks (0,20 0,13 s). Kuna südamelihas refraktaarsuse ajal uutele ärritajatele ei reageeri , hoitakse sellega ära vatsakeste kestev kokkutõmme ja tagatakse südame töö rütmilisus – suhtelise refraktaarsuse periood. Südamelihas võib kontrahheeruda väga tugeva stiimuli korral supernormaalsus.
Siinus ja hingamise arütmia. *Hingamise arütmia SLS kõikumist, kus südamelöögisagedus sissehingamisel kiireneb, väljahingamisel aeglustub. *Siinusarütmia
Südametsükkel
Südame süstol ja diastol. Moodustavad koos südame ühe tsükli. *Süstol on lihase kokkutõmme ja *Diastol südamelihase lõõgastumine. Süstol on vere väljutamine vatsakesest ja diastol vere taaskogunemine kodadesse. Südamelihase kokkutõmbed ja lõõgastumised vahelduvad korrapäraselt ning moodustavad ühe südametsükli, millest on võimalik eristada kodade ja vatsakeste tsüklit. Parema ja vasaku südamepoole tsükli kestuses ja mahu muutustes pole erinevusi, erinevus on vatsakeste poolt arendatavad rõhud. Kodade tsükkel- kodade kokkutõmme (0,1 sek) lisab lõõgastumise ajal täitunud vatsakestesse täiendava koguse verd (kogumahust 8 10 %). Kodade kokkut. Lõpetab vatsakeste täitumise faasi TÄITUMISMAHT (70-80ml)/kumbki vatsake sisaldab 150 ml verd-VATSAKESTE LÕPPDIASTOOLNE MAHT/, algab kodade lõõgastus. Vatsakeste tsükkel- kodade kokkutõmbele järgneb vatsakeste kokkutõmme, mille algatajaks on sinna jõudnud erutusimpulss (Q-saki algus). Vatsakeste kokkutõmme algab asükroonse kontraktsiooni faasiga.
Elektrokardiograafia. Kui südametegevusega kaasuvaid elektrinähtusi registreeritakse keha pinnalt, saadakse elektrokardiogramm (EKG).Tavaliselt kinnitatakse kätte ja jalgade külge elektroodid (I Pk, Vk ; II Pk, Vj; III Vk, Vj). Elektrokardiogrammil esinevaid väljalööke tähistatakse ladina tähestiku suurte tähtedega (P, Q, R, S ja T) P-sakk tekib erutuse levikul kodades, Q-; R-, ja S sakk nn QRS kompleks, vastab vatsakeste depolarisatsioonile. T sakk näitab vatsakeste repolarisatsiooni. P- saki algusest kuni Q saki alguseni mõõdetud aeg vastab erutuse levikule kodadelt vatsakestele. Ja aeg Q- saki algusest kuni T saki lõpuni on vatsakeste elektriline süstol. Muutuste järgi elektrokardiogrammi sakkide kujus ja nende vahelistes ajaintervallides on võimalik iseloomustada südame erutusjuhtesüsteemi ning müokardi seisundit. Südamelihase kokkutõmbejõud sõltub tema kontraktsioonieelsest pikkusest ( mille määrab südame verega täitumine diastolis ), südamelihase energia- ning hapnikuvarudest. Tervel inimesel eristatakse kõiki 5 sakki, haigel ilmnevad muutused.
Akustilised nähud südames, südametoonid. Südametöö ajal tekivad helid südametoonide ( I süstoolne- ja II diastoolne toon ) peamiseks tekkepõhjuseks on klapihõlmade võnkumine sulgumise hetkel , millest tulenevad toonide ja kestuse erinevused. (*Süstoolne- tekib vatsakeste süstoli alul, selle põhjustab vatsakeste lihaste kontrahheerumine ja atriventrikulaarklappide sulgumine; *Diastoolne tekib poolkuuklappide sulgumisest vatsakeste diastoli ajal). Veel eristatakse III- ndat südametooni, mille põhjustab vatsakeste seinte võnkumine täitumise faasis. IV-ndas südametoon , mis tekib kodade süstoli ajal täiumisfaasi lõpul. Südametoonide kuulamisel on kuuldavad I (madalam , kestvam) ja II (kõrge, lühike) südametoon. Südametoonide registreerimist nim. fonokardiograafiaks ja saadud graafikut fonokardiogrammiks (on eristatavad ka III ja IV südametoon). Südametoonide kuulamine annab arstile teavet südame klappide seisundi kohta. Tekivad kahinad kui klappid täielikult ei sulgu või on tekkinud südameõõnte vaheliste avade ahenemine.
Mehaanilised nähud südame talitlusel. *südametiputõuge südame kuju-, mahu- ja asendimuutuste koosmõju, info vasaku vatsakese kohta, *südametoonid- rindkerele kanduvad võnkumised, *arteriaalne pulss, *veenipulss- viited paremast südamepoolest, südamelähedastes veenides tekivad südametsükli vältel verega täitumise muutused.
Südametalitluse regulatsioon.
KNS-I, vegetatiivse NS ja lokaalsete faktorite regulatiivne toime südame tegevusele. Talitlus muutub olenevalt teiste elundkondade seisundist ja tingimustest, milles organism asub (söömine, füüsiline koormus, emotsioonid, väliskeskkonna tingimused), kutsuvad esile funktsionaalsed muutused. FUNKTS reg: *Süda kontraheerub printsiibil Kõik või mitte midagi”, * Mida suurem on venoosne juurdevool, seda tugevam on kontraktsioon , * Mida suurem on vastupanu verevoolule, seda tugevam kontraktsioon. VÄLINE reg. *KNS regulatiivne osa, *NS vegetatiivne osa. Südame ja veresoonte talitlust reguleeritakse NS poolt ja humoraalsel teel. * vegetatiivne NS Süda on rikkalikult varustatud parasümpaatiliste ja sümpaatiliste närvikiududega, mida mööda tulevad impulsid südametegevust reguleerivatest keskustest. Parasümpaatilised kiud aeglustavad ja nõrgendavad südame tööd: aeglustavad südame rütmi ja suurendavad südamelihaste kontraktsioonde jõudu ja südame erutuvust ning aeglustavad erutuse juhtimist. Sümpaatilised kiud kiirendavad ja tugevdavad südame tööd: südame rütmi, kontraktsioonijõudu, tõstavad südame erutuvust ja kiirendavad erutuse juhtimist. Südametegevust reguleerivad keskused on kogu aeg erutusseisundis. Närvikeskuste sellist seisundit nim. Toonuseks. Mõlemad keskused on vastastikuses funktsionaalses seoses: ühe toonuse tõus kutsub esile teise languse, vastavalt sellele muutub südame töö.
Hemodünaamika põhiseadused.
Verevoolu mahtkiirus ja joonkiirus. Veri voolab kõrgema rõhuga veresoonkonna osa poolt madalama rõhuga koha suunas. Voolamise mahtkiirus (vereringe oluline näitaja), oleneb vastava veresoonkonnalõigu otste vahel valitsevatest rõhkude vahest ja takistusest verevoolule. Vere mahtkiirus on ühesugune aordis, kopsutüves, arterites, kapillaarides, veenides. Joonkiirus vere edasiliikumine veresoontes. Ta on vereringe süsteemi mitmetes osades erinev ja oleneb peamiselt veresoonte summaarsest valendikust. Mida väiksem see on, seda suurem on vere liikumise kiirus ja vastupidi. Suurema kiirusega liigub aordis (ˇ0,5 m/s) .Kokkutõmbel väljutusfaasis saavutab vere joonkiirus maksimumi. Vereringe oluline näitaja, mis näitab aega, mis kulub vormelemendi läbimiseks terves vereringes.
Venoosset verevoolu tagavad mehhanismid..Venoosne verevool ei ole tingitud mitte ainult ortostaasist tingitud hüdrostaatilisetest efektidestindiferentstasandist allpoole jäävates veresoontes, vaid seda mõjutavad mitmed tegurid, nagu lihastöö, termilised koormused. Venoosse juurdevoolu peamisteks abistajateks on: *lihaspump, *hingamise imeva-suruva pumba tegevus; *südame ventiiltasandi mehhanism.
Süstoolne, diastoolne, keskmine, pulsirõhk. Vearerõhk oleneb vereringes oleva vere mahust ja vere viskoosusest, südame minutimahust ning veresoonte ja kapilaaride takistustest. Kõrgeim on aordis, madalam õõnesveenides, nende rõhkude diferents on verd liikumapanevaks rõhuks (= keskmise arteriaalse vererõhuga). Aordis ja südame lähedal olevates suurtes arterites on rõhk pulseeruv, vasaku vatsakese väljustusfaasis saavutab maksimumi -nim. süstoolne rõhk. Pärast kokkutõmbe lõppu ja poolkuuklappide sulgumist langeb rõhk aordis diastoli lõpuks min.- diastoolse rõhu tasemele. Vererõhu kõikumised taanduvad arterioolides, kus rõhk langeb järsult (veel enam kapillaarides, veenides). Sissehingamisel suureneb venoosse vere juurdevool paremasse südamepoolde.
Vererõhk.
Veresoontes ringlev veri avaldab nende seintele teatud rõhku. Normaalsetes tingimustes on VR püsiv ja muutub pisut. VR suuruds on tingitud kahest peamisest põhjusest: *jõust, millega veri südamest välja pumbatakse. *veresoonte seinte vastupanust, mille veri liikumise ajal peab ületama. Igas veresoones kõigub VR pidevalt, see on ühenduses südametöö faasidega.vatsakeste süstoli ajal on rõhk kõrgem kui diastoli ajal, eristatakse: *max e. süstoolset rõhku ja *min. e. diastoolset rõhku. Füüsilisel tööl täheldatakse VR tõusu, une ajal langust. VR muutub ka vereringehäiretega seotud haiguste korral. Vererõhu mõõdetakse õlavarre arteril. Täiskasvanul on süstoolne 110-125 mmHg, diastoolne 65-80 mmHg.
Normotoonia, hüpotoonia, hüpertoonia. Normotoonia VR normis, hüpotoonia VR on langenud (kutsub esile tõsiseid häireid, eluohtlik), hüpertoonia VR tõusnud.
Vererõhu mõõtmise meetodid. Vererõhku saab mõõta: 1) *otseselt e. invasiivselt inimese veresoonde viiakse manomeetriga ühendatud kanüül. 2) *kaudselt e. mitteinvasiivselt – Korotkovi meetodi järgi mõõdetaks arteriaalset vererõhku õlavarrearteris spetsiaalse aparaadi abil.Õlavarrearter asub umbes südame kõrgusel ja on vastu õlavarreluud hästi kinnisurutav. Ümber õlavarre asetatakse manomeetriga ühendatud mansett, milles saab tõsta rõhku ballooni abil.Küünarnuki õndlas leitakse arterpulsi järgi arteri asukoht, millele asetatakse stetoskoobi otsik. Mansetis tõstetakse rõhku, kui see ületab arterisisese vererõhu, siis mansetialune arter sulgub ja verevool lakkab.Järgnevalt avatakse ventiil ballooni juures ja langetatakse aeglaselt rõhku mansetis. Süstoolsest arteriaalsest rõhust veidi mansetirõhu juuresläbib veri osaliselt kokkusurutud arterit, verevool selles arteri lõigus kiireneb, tekivad keerisvoolud, millega kaasuvad helid on nn korotkovi toonid. Helide ilmumisel fikseeritakse manomeetri näit, mis vastab süstoolsele arteriaalsele rõhule. Rõhu edasisel langetamisel Korotkovi toonid alul tugevnevad, siis kahanevad järsult või kaovad hoopis , sellel hetkel vastab rõhk mansetis diastoolsele arteriaalsele rõhule.
Gravitatsiooni sokk.
Vereringe neuro-humoraalne regulatsioon.
Südametöö intensiivistumise mehhanismid kehalisel tööl.
Südame löögisageduse muutused erineva võimsusega tööl treenimata ja treenitud inimestel. Rahulolekus kõigub südame kontraktsioonide sagedus 60 ja 80 vahel. Kontraktsioonide sagedus ja jõud muutub vastavalt tingimustele, milles organism viibib. Füüsilise koormuse korral muutub südame töö intensiivsemaks. Suur tähtsus on siin treeningul. Füüsiliselt treenitud inimestel tugevneb südame töö peamiselt kontraktsioonide jõu suurenemise, vähem sagenemise arvel. Treenimata inimestel on lugu vastupidi: koormuse kasvades sagenevad kontrastsioonid tunduvalt. Südame kontraktsioonide sagedus sõltub ka east. Vastsündinu süda lööb ˇ140 l minutis, ka raukadel täheldatakse südamelöögi sagenemist (90-95 i/min).
Bradükardia – kontraktsioonide harvenemine, esineb mõnede haiguste korral.
Tahhükardia kiirenenud südametegevus, mis esineb kõrge temperatuuriga kaasnevate haiguste korral.
.Südame löögisagedus, minutimaht ja löögimaht.
Südame löögisageduse, minutimahu ja löögimahu muutused seoses kehalise tööga treenitud ja treenimata inimestel. Kui palju verd vasak vatsake paiskab aorti ja parem kopsuarterisse ühe kokkutõmbega nim.südame löögimahuks . Kui palju verd saadetakse mõlema vatsakese poolt vereringesse nim. südame minutimahuks. Füüsilise töö korral suureneb oluliselt töötavatest lihastest läbivoolava vere maht, ulatudes kuni 85 % kogu ringluses olevast verest.

Autor: EKFK