Termoregulatsioon ja kehatemperatuur

Termoregulatsioon on keha võime hoida sisetemperatuur piisavalt stabiilne, isegi kui õues on külm tuul, niiske suvepäev või trennis läheb pulss üles. Lihtne tõde: keha toodab soojust kogu aeg, aga peab seda ka õigel hetkel ära andma.

Miks termoregulatsioon on tähtis?

Elusorganisme saab jagada kaheks suureks rühmaks. Poikilotermsed ehk kõigusoojased on näiteks selgrootud, kalad, kahepaiksed ja roomajad. Nende kehatemperatuur sõltub tugevalt väliskeskkonnast. Kui keskkond soojeneb, tõuseb ka nende kehatemperatuur. Kui temperatuur langeb, aeglustuvad ka elulised funktsioonid.

Homöotermsed ehk püsisoojased on linnud ja imetajad. Nende kehas on mehhanismid, mis aitavad hoida sisetemperatuuri üsna kindlana. See on suur eelis, sest keha töö ei sõltu iga väikese ilmamuutuse peale nii järsult.

Inimesel ei ole kogu keha temperatuur ühesugune. Naha temperatuur võib piirkonniti palju erineda. Kõige kõrgem võib see olla kaelal, umbes 34, ning madalam jalgadel, näiteks 24,4. Vahe tuleb peamiselt verevarustusest ja sellest, kui palju soojust konkreetne piirkond ära annab.

Kaenla alt mõõtes jääb normaalne kehatemperatuur enamasti vahemikku 36-37C. Ööpäeva jooksul kõigub see ligikaudu 1C piires. Madalaim on kehatemperatuur tavaliselt kella 2 ja 4 vahel öösel ning kõrgeim kella 4 ja 7 vahel õhtul. Seda mõjutavad uni, toit, valgus ja liikumine.

Kuidas termoregulatsioon töötab?

Inimese keha võib mõelda kahe kihina. Välisem osa, eriti nahk ja jäsemed, käitub osalt nagu poikilotermne kest. See tähendab, et naha temperatuur muutub koos ilma, tuule, niiskuse ja riietusega. Sisemine osa on hemöotermiline südamik. Seal püüab keha hoida temperatuuri stabiilsena.

Külmaga ahenevad naha veresooned ja soojuse äraandmine väheneb. Tuul viib naha pinnalt soojust kiiremini ära. Niiske külm õhk tundub seepärast eriti terav. Kuumas ja niiskes õhus on probleem vastupidine: higi ei aurustu hästi ning keha jahutamine muutub raskemaks.

Kehalise töö ajal suureneb soojuse tootmine. Väike kehatemperatuuri tõus, näiteks 1C, võib tõsta kesknärvisüsteemi erutuvust, toetada siseelundite tööd ja aidata kehal pingutuseks valmis olla. Seepärast tunnedki pärast soojendust, et liigutus muutub kergemaks.

Kui töö on väga intensiivne, kestab kaua ning õhutemperatuur ja niiskus on kõrged, võib kehatemperatuur tõusta 38,5-39,0 C-ni. Siis ei ole enam tegu lihtsalt hea soojendusega. Tekib ülekuumenemise ja kuumarabanduse oht.

Füüsikaline ja keemiline pool

Füüsikaline termoregulatsioon tähendab peamiselt soojuse äraandmise muutmist. Inimene annab soojust ära naha ja hingamisteede kaudu. Suur osa sellest, 70-80%, toimub naha kaudu. Peamised teed on soojusjuhtivus, soojuskiirgus ja higi aurumine.

Kui väliskeskkonna temperatuur läheneb kehatemperatuurile, jääb higi aurumine üha tähtsamaks. 1ml vee aurumisel eraldub 0,58 kcal soojust. Kui õhk on 100 % veeaurudega küllastunud, ei saa higi nahalt normaalselt aurustuda. Seepärast talub inimene kuiva kuuma sageli paremini kui niisket kuuma.

Ujumisel on olukord teistsugune. Vesi juhib soojust paremini kui õhk, seega jahtub keha vees kiiremini kui sama temperatuuriga õhus. See on põhjus, miks jahe vesi võib pikemal ujumisel kiiresti ebamugavaks muutuda.

Keemiline termoregulatsioon tähendab soojuse tootmise muutmist. Kui keskkond jahtub, võivad ainevahetusprotsessid tugevneda ja keha toodab rohkem soojust. Suur osa soojusest tekib lihastes. Isegi pingutatud lihastega paigal lamades võib soojuse teke suureneda 10 % ja rohkem võrreldes täielikult lõdvestunud lihastega.

Külmas aitab ka lihasvärin. See on tahtmatu, aga väga praktiline reaktsioon. Hüpotalamuses asuv soojusregulatsioonikeskus jälgib vere temperatuuri ning saab infot naha, limaskestade ja siseelundite retseptoritelt. Oma roll on ka hormoonidel, näiteks türoksiinil ja adrenaliinil.

Termoregulatsioon trennis ja eri vanuses

Trennis tasub jälgida lihtsaid märke: ebatavaline nõrkus, pearinglus, külmavärinad kuumas ruumis või tunne, et keha ei jahtu enam maha. Need on signaalid, et koormust tuleb vähendada ja keha vajab puhkust.

Riietus loeb palju. Talvel ei ole mõistlik minna õue nii, et higi jääb naha ja märja särgi vahele. Suvel on tähtis, et riie laseks niiskusel liikuda. Sama pingutus võib jahedas saalis tunduda kerge, aga niiskel suvepäeval palju raskem.

Vastsündinutel on termoregulatsioon eriline. Paljudel imetajatel kujuneb termoregulatoorne soojusproduktsioon välja alles mõne nädala jooksul. Inimesel käivituvad termoregulatoorsed reaktsioonid kohe pärast sündi, kuid külmavärinad ei ole peamine kaitse. Oluline on värinateta soojusproduktsioon.

Vastsündinu kehapinna ja mahu suhe on täiskasvanuga võrreldes 3 x suurem. Kehakest ja rasvapolster on õhukesed, mistõttu on soojuse hoidmine raskem. Samas on soojusproduktsioon kehakaalu kohta 4 5 x suurem. Seetõttu vajab vastsündinu puhkeolekus kõrgemat välistemperatuuri kui täiskasvanu.

KKK: termoregulatsioon

Miks higistamine keha jahutab?

Higi jahutab siis, kui see nahalt aurustub. Kui õhk on väga niiske, on aurumine kehvem ja jahutav mõju väiksem.

Miks külm tuul tundub hullem kui lihtsalt külm õhk?

Tuul viib naha pinnalt soojust kiiremini ära. Seetõttu langeb naha temperatuur kiiremini ja keha peab rohkem pingutama, et sisetemperatuur püsiks.

Kas treening tõstab alati kehatemperatuuri?

Jah, töö ajal tekib lihastes rohkem soojust. Tavaliselt saab keha sellega hakkama, kuid kuumus, niiskus ja liiga pikk pingutus võivad jahutamise raskeks teha.

Autor: EKFK

Allikas: WHO – kehaline aktiivsus.

Tule trenni! ArtGym