Areng ja vabadus: distsipliin teeb vabaks

Areng ja vabadus ei sobi kokku — nii ütles kunagi Einar Laigna. Esimese hooga kõlab see vastuoluliselt. Aga mida rohkem treenerina jõusaalis aega veedan, seda selgemaks see mõte muutub. Vabadus ei tähenda seda, et teen alati seda, mis hetkel meeldib. Pigem vastupidi.

Mida tähendab areng ja vabadus tegelikult?

Paljud arvavad, et vabadus on olukord, kus inimene võib teha kõike, mida hing ihkab. Tegelikult on selline mõtteviis otsene tee mandumiseni — kehas ja peas. Päris vabadus tähendab kohustusi ja oma tungide kontrollimist. Kui ma ei suuda valida ratsionaalse mõistuse ja hetkeisu vahel, siis ma ei ole vaba — mind juhivad ihad. Söögiisu, laiskus, tegevused, mis annavad kiire mõnu, aga viivad kuhugi mujale kui sinna, kuhu ma tegelikult tahan jõuda.

Uku Masing on öelnud: “Areng ilma suunata on mõeldamatu.” Suund eeldab tingimusi. Tingimused eeldavad piire. Ja piire ei tunneta keegi alguses vabaduseks. Esimesel korral, kui valid kell kümme õhtul magama mineku järjekordse seriaali asemel, tundub see ohver. Kuus kuud hiljem on see lihtsalt see, kuidas sa elad — ja sa lähed jõusaalis raskemalt, kui kunagi varem.

Kuidas areng ja vabadus jõusaalis kohtuvad?

Võtame kõige tavalisema näite. Sul on kolme kuu pikkune treeningkava ja selge eesmärk — kas kaalulangus, jõu kasv või parem kehakuju. Et sinna jõuda, tuleb täita terve nimekiri nõudmisi:

• Treeni regulaarselt, ka siis kui ei viitsi.
• Söö plaani järgi, mitte tuju järgi.
• Mine õigel ajal magama — taastumine tehakse öösel.
• Pea kava ka siis, kui sõbrad lähevad pubisse.
• Pea logi: kaal kangil, kordused, raskused. Ilma andmeteta ei näe arengut.

See on kõike muud kui “teen mida tahan”. See on raamistik. Ja just selles raamistikus toimub tegelik liikumine edasi. Inimesed, kes jõusaalis aastate kaupa käivad ja muutust ei näe, on tihti need, kes oma tungidele alla annavad: jätavad treeningu vahele, kui väljas on sügisene vihm; söövad nädalavahetustel kõike “tasuks” hea nädala eest; tõstavad sama raskust, mida pool aastat tagasi, sest progressioonile mõtlemine on tüütu.

Ausalt öeldes — ma olen ise korduvalt selles lõksus olnud. Eriti talvel, kui Eesti pimedus võtab motivatsiooni ära ja iga teine inimene räägib, kuidas “jaanuaris alustan uuesti”. Just siis on harjumus ja kava see, mis kannab. Mitte vabadus. Mitte motivatsioon. Lihtsalt see, et teisipäeval kell 18:00 olen ma jõusaalis, sest nii on plaanis.

Vabakasvatus ja miks see ei tööta

Sama loogika kehtib lapse arengus. Tänane “vabakasvatuse” loosung on sisutühi. Vabakasvatus tähendab tegelikult kasvatuse puudumist — lapsel lastakse meelepärase rütmi saatel kujuneda. See on aga eksitav, sest laste meelepärasus on enamasti juhitud kontrollimata tungidest. Magus on hea. Ekraan on hea. Trenni mineku asemel diivanil olemine on hea.

Laps ei ole vaba, sest ta ei vastuta. Ja ta ei vastuta, sest tal pole veel arenenud analüütilist mõtlemist. Mida noorem on inimene, seda rohkem juhib teda lihtne tahe — teha seda, mis meeldib. Vabaks saab inimene läbi kasvatuse, hariduse ja küpsemise. Mitte enne. Talle õpetatakse kohusetunnet, kannatlikkust, oskust kellaaegadest kinni pidada, mõistma perekonna ja terve eluviisi tähtsust. Kõik see tähendab reegleid ja nende järgimist — mitte omavoli.

Praktilised järeldused: areng ja vabadus elus

Mida võtta kaasa? Mõned tähelepanekud, mis on minu jaoks aastatega välja kristalliseerunud:

• Lühiajaline nauding ja pikaajaline kasu lähevad sageli risti vastupidistesse suundadesse. Mida rohkem üks pakub, seda vähem teine.
• Ebamugavus on tavaliselt märk sellest, et oled õigel teel — mitte vastupidi. Mugavustsoonis arengut ei toimu.
• Distsipliin ei ole vabaduse vastand. Distsipliin on vabaduse hind.
• Iga edasiminek nõuab millestki loobumist. Kui sa millestki ei loobu, sa ei liigu.
• Kava ja harjumus on tugevamad kui motivatsioon. Motivatsioon kõigub, harjumus mitte.

KKK

Kas range kava ei muuda treeningut tüütuks?

Alguses võib nii tunduda. Aga kui esimesed tulemused tulevad — ja need tulevad tavaliselt 6–8 nädalaga — muutub kavast järgimine ise rahulduspakkuvaks. Tüütus kaob siis, kui näed, et see tegelikult toimib.

Kuidas hoida distsipliini, kui motivatsiooni pole?

Motivatsioon kõigub iga päev — sellele toetuda on rumal. Toetu hoopis harjumusele ja kalendrile. Kui treening on planeeritud teisipäeva kell 18:00, siis sa lähed sinna sõltumata sellest, kuidas tunned end. Otsust ei tee uuesti iga kord — see on juba tehtud.

Mis siis, kui ma libastun?

Libastumine on osa protsessist. Oluline on see, et naased kava juurde järgmisel päeval, mitte ei oota järgmist esmaspäeva või uut aastat. Üks halb söögikord ei riku midagi. Kaks halba kuud rikuvad kõike.

Autor: Janar Rückenberg