Eesti kulturism: Tartu esimesest võistlusest maailmameistritiitliteni

Eesti kulturismi lugu algab ametlikult 1966. aastast. Just siis toimus Tartus esimene kulturistide konkurss, mille eestvedajaks oli tõstjana tuntud Arne Heinlaid. Võistlus ei olnud tänapäevases mõttes ainult poseerimine – osalejatel tuli näidata kehaehitust, kuid võistelda ka jõukahevõistluses: lamades surumises ja kangiga kükkimises. Võitjaks tuli Arne Heinlaid, kellest sai hiljem ka Eesti esimene absoluutne kulturismimeister.

Sama aasta sügisel, 12.–13. novembril 1966, peeti Tallinnas Pedagoogilise Instituudi võimlas esimesed Eesti meistrivõistlused kulturismis. Kuigi üritusele suurt reklaami ei tehtud, oli saal rahvast täis. Üldvõitjaks krooniti taas Arne Heinlaid.

Pioneerid, kes hoidsid ala elus

Eesti kulturismi ei ehitanud üles ainult sportlased, vaid ka inimesed, kes uskusid sellesse alasse ajal, mil kulturism ei olnud ametlikult soositud.

Oluliste nimede hulka kuuluvad kindlasti Ervin Liebert, Einar Laigna, Mati Õun, Innar Mardo, Indrek Otsus, Olev Annus, Arnold Tokko ja mitmed teised.

Ervin Liebert oli üks Eesti esimesi kulturiste ja kulturismiõpikute autoreid. Tema 1968. aastal ilmunud raamat „Atleetvõimlemine” oli Eesti kulturismi arengus väga oluline, sest see andis harrastajatele teadmisi treeningumetoodikast ajal, mil infot oli väga vähe.

Einar Laigna oli üks neist, kes aitas levitada atleetvõimlemise ja keha arendamise mõtteviisi. Fitness.ee ajaloolises ülevaates on teda nimetatud kulturismipisiku levitajaks Eestis.

Innar Mardo oli Eesti kulturismi kauaaegne eestvedaja ja organisaator. Tema roll oli eriti oluline ajal, mil kulturism vajas inimesi, kes looksid sidemeid, korraldaksid võistlusi ja hoiaksid ala koos. Fitness.ee ajaloolises ülevaates on Mardot nimetatud Eesti kulturismielu kauaaegseks eestvedajaks ja organisaatoriks.

Keelatud, kuid mitte kadunud

1970. aastatest alates hakati Eestis taas korraldama suuremaid üleriigilisi võistlusi, kuid Nõukogude Liidus sattus kulturism keerulisse seisu. Ala keelustati, kuid Eestis ei kadunud see kuhugi. Võistlusi peeti mitteametlikult ning treeningud jätkusid. Selle perioodi silmapaistvate nimedena tuuakse esile Olev Annus ja Indrek Otsus.

Just see periood kujundas Eesti kulturismi iseloomu: vähem ametlikku tunnustust, rohkem fanaatilist tööd. Harjutati saalides, kus inventar oli sageli ise tehtud, teadmisi hangiti raamatutest, ajakirjadest ja kogemuse kaudu ning tulemused sündisid suuresti tahtejõust.

1980ndad ja 1990ndad: uus hingamine

1980ndate lõpus muutus olukord vabamaks. 1989. aastal asutati Eesti Kulturistide Liit ning 1990. aastast hakati korraldama võistlusi ka naistele. Esimeseks Eesti naiste absoluutkategooria meistriks tuli Kersti Põder.

1991. aastal sai Eesti Kulturistide Liit iseseisvaks IFBB liikmeks. See oli oluline samm, sest Eesti sportlastel avanes võimalus osaleda rahvusvahelistel tiitlivõistlustel oma riigi esindajatena.

1990ndate keskpaik tõi Eesti kulturismile esimese suure rahvusvahelise läbimurde: Inna Uit tuli 1995. aastal Euroopa meistriks ja 1996. aastal maailmameistriks naiste kulturismis kategoorias -57 kg.

Arnold Tokko ja organisatsioonilise arengu ajastu

1997. aastal moodustati Eesti Kulturismi Arendusselts, millest hiljem kasvas välja Eesti Kulturismi ja Fitnessi Liit. Selle etteotsa sai Arnold Tokko. Spordiregistri andmetel asutati EKAS 09.12.1997 ning alates 17.03.2002 kannab organisatsioon nime Eesti Kulturismi ja Fitnessi Liit.

Arnold Tokko roll oli Eesti kulturismi ja fitnessi arengus väga oluline: ta oli Eesti Kulturismi Arendusseltsi asutaja ja president, Eesti Kulturistide Liidu president ning hiljem Eesti Kulturismi ja Fitnessi Liidu president aastatel 1997–2017. Fitness.ee ajaloolises ülevaates on Tokko juures välja toodud ka tema roll Eesti Raskejõustikumuuseumi asutajana.

Selle perioodi tähtsus seisnes selles, et kulturism hakkas liikuma entusiasmist süsteemse spordikorralduse poole: tekkisid rahvusvahelised suhted, koondised, võistluskalender, kohtunikutöö, dopingukontroll ja treenerite süsteem.

2000ndad: Eesti jõuab tagasi suurde mängu

2000ndatel muutus Eesti kulturism ja fitness järjest professionaalsemaks. 2001. aastal tehti Eesti meistrivõistlustel esimene dopinguproov ning esmakordselt võisteldi Eesti meistrivõistlustel naiste fitnessis. 2003. aastal lisandus Eesti meistrivõistluste kavva bodyfitness.

2005. aasta oli oluline rahvusvahelise läbimurde aasta: IFBB Euroopa meistrivõistlustel Rumeenias võitis Ott Kiivikas hõbeda kulturismis kuni 90 kg ja Imre Vähi pronksi klassikalises kulturismis. Fitness.ee ajaloolise ülevaate järgi olid need esimesed tiitlivõistluste medalid pärast Inna Uiti 1996. aasta MM-kulda.

2011: Eesti klassikalise kulturismi maailmameister meeskondlikult

Üks Eesti kulturismi suurimaid hetki saabus 2011. aastal, kui Eesti rahvuskoondis tuli klassikalises kulturismis maailmameistriks. Eesti Kulturismi ja Fitnessi Liidu saavutuste lehel on 2011. aasta MM-kuldade all välja toodud nii Oleg Anissimovi kuld fitnessis, Taavi Kooviti kuld klassikalises kulturismis -180 cm kui ka Eesti rahvuskoondise kuld klassikalises kulturismis.

Sama aasta oli eriline ka seetõttu, et klassikalise kulturismi maailmameistrivõistlused toimusid Tallinnas. See näitas, et Eesti ei olnud enam ainult väike osaleja rahvusvahelises kulturismis, vaid suutis korraldada kõrgetasemelisi tiitlivõistlusi ja võidelda maailma absoluutses tipus.

Tänapäev: kulturismist fitnessikultuurini

Tänaseks on Eesti kulturismist välja kasvanud lai fitnessikultuur. Klassikalise kulturismi kõrvale on tulnud bodyfitness, bikiinifitness, men’s physique, wellness fitness, fitmodel ja teised kategooriad. Eesti sportlased on toonud tiitlivõistlustelt hulgaliselt medaleid ning Eesti Kulturismi ja Fitnessi Liit kuulub rahvusvahelistesse organisatsioonidesse IFBB ja EBFF.

Kui 1966. aastal algas kõik ühe väikese konkursiga Tartus, siis nüüdseks on Eesti kulturismist ja fitnessist saanud rahvusvaheliselt nähtav spordiala. See lugu on kasvanud läbi inimeste, kes uskusid kulturismi ajal, mil see ei olnud lihtne ega mugav tee.

Kokkuvõte

Eesti kulturismi ajalugu ei ole ainult medalite ja tiitlite ajalugu. See on lugu inimestest, kes ehitasid ala üles sisuliselt tühjalt kohalt.

Arne Heinlaid pani aluse esimese võistlusega.
Ervin Liebert andis teadmised ja metoodika.
Einar Laigna aitas levitada atleetliku kehaehituse mõtteviisi.
Innar Mardo hoidis ala organiseerituna keerulistel aegadel.
Olev Annus, Indrek Otsus, Inna Uit, Ott Kiivikas, Taavi Koovit, Oleg Anissimov ja paljud teised viisid Eesti nime rahvusvahelisele lavale.

Arnold Tokko aitas luua organisatsioonilise selgroo, mille najal kulturism ja fitness Eestis uude ajastusse jõudsid.

Ja kui otsida üht sümboolset alguspunkti, siis see on 1966. aasta Tartu – hetk, millest algas Eesti võistluskulturismi pikk ja väärikas teekond.