Hindamisest kehalises kasvatuses: I osa

Hindamisest kehalises kasvatuses on viimasel ajal palju räägitud — ja palju eksitud. Minu hinne tuleb kokku kolmest tähelepanekust: eakohane keskmine, individuaalne areng ja päris pingutus. Üks neist üksi ei tööta; koos töötavad nad päris hästi.

Hindamisest ei saa loobuda

Esiteks ütleme välja: hinnata tuleb. Vastasel juhul ei ole arenguks nimetatavat protsessi võimalik juhtida — ja õppetöö ongi protsess. Iga positiivne dünaamika vajab peeglit, mille vastu end mõõta. See, kes väidab vastupidist, ei suuda õppimist, õpetamist ega inimese psühholoogiat süvitsi mõista.

Niisiis pole küsimus selles, kas hinnata, vaid kuidas hinnata. Kellegi või millegi hindamine pole lihtne ning seda ei saa enamasti teha üheainsa kriteeriumi alusel. Oleks ülekohtune lähtuda üksnes eakohasest keskmisest, jättes kõrvale õpilase püüdlikkuse ja edasimineku. Sama valesti läheme, kui näeme ainult subjektiivset arengut ega arvesta võimekust ega pingutust. Tasakaal nende vahel ongi see, mille ümber kogu jutt käib.

Hindamisest kolme nurga alt

Minu kokkuvõttev hinne — trimestri või õppeaasta lõpus — koosneb kolmest komponendist:

1. Objektiivsus — eakohane keskmine ja klassi tase. Kas õpilane saavutab põhikoolis nõutava miinimumi? Kas tema oskuste pagas vastab vanusele?
2. Subjektiivsus — individuaalne võimekus, areng ja edasiminek. Kus oli sügisel, kus on kevadel?
3. Aktiivsus — püüdlikkus, pingutus, tehatahtmine. Kui palju ta annab, mitte ainult kui palju oskab.

Kõik kolm peavad olema kohal. Kui võtan ainult esimese, jätan tagaplaanile lapse, kes on alustanud nullist ja jõudnud raske tööga rahuldavale tasemele — see oleks ülekohtune. Kui võtan ainult teise, lasen klassi tugevama poole vajuda mugavusse, sest „ta ju kuidagi liigub“. Kui võtan ainult kolmanda, hindan tahet, mitte tulemust — ja õpilane jõuab keskkooli ilma elementaarsete oskusteta. Hindamisest ei saa teha lineaarset tehet; see on alati kolmnurk.

Hindamisest eakohase keskmise pinnal

Eakohane võimekus on tähtsam, kui esmapilgul tundub. Milleks on lapsed üldse vanuse järgi klassidesse korraldatud? Just sellepärast, et väga paljude tegevuste juures on grupisisene ühtlane tase oluline tingimus — koos õppimine, koos mängimine, koos arenemine eeldab, et kõik on umbes samas kohas.

Aga just see ühtlus on kadumas. Järjest sagedamini tuleb ühe klassi piires ette sellist taseme varieeruvust, et 2. ja 4. klassi poistel oleks koos rohkem mõtet kehalise kasvatuse tunnis kui mõnel üheealiste rühmal. Üks õpilane saab hakkama vaid lihtsate liikumismängudega; teine sama klassi laps võiks treenida juba maakonna noortekoondisega.

Sellistes tingimustes on nõrgemal liiga raske ja tugevamal liiga lihtne — pidevalt igav. Mõlemal lõpeb see passiivsuse ja motivatsioonipuudusega. Tekivad tõrjutuse probleemid. Just siit tulebki argument, miks õppekavas on kirjas minimaalne nõutav eakohane pädevus — see, mis praktikas vastab hinnangule „3“. Me ei räägi tippspordist, vaid ABC-st: tegevustest, mis on inimesele loomuomased ja millega on igal ajastul hakkama saadud. Tõsi, tänasel istuval ajastul tuleb ka selle saavutamiseks paljudel harjutada — see on iseenesest mõistetav.

Kui altsööt, ülaltsööt ja palling ei ole võrkpallis individuaalselt rahuldaval tasemel käes, on mõttetu üritada gruppi koos mängima panna. Sama kehtib peaaegu kõikide kollektiivsete tegevuste kohta — ja neid on spordis ja kehalises kasvatuses palju.

Individuaalsus ei õigusta mittetegemist

Kui väike puu hakkab kasvama, ajab istik alguses sirget tüve, oksi pole. Alles siis, kui tüvi on piisavalt tugev, hakkab puu võrsuma. Sama on kujuneva inimesega.

Püsiväärtused, esmased oskused ja kõige elementaarsemad pädevused on alguses sedavõrd universaalsed, et järeleandmistega ei peaks kiirustama. Spetsialiseerumine tuleb hiljem. Roomamine, istumine, kõndimine, lugemine, kirjutamine — kõik me õpime neid umbes samas ajaraamis. Sama kehtib põhikooli oskuste kohta. Tänasel, jõuliselt subjektiivsust rõhutaval ajastul on need ajaraamid kuidagi põhjendamatult laiaks veninud.

Kõige murelikum tendents: lihtsat kapriisi, mitteviitsimist ja pealiskaudsest huvist tulenevat ebaõnnestumist samastatakse automaatselt individuaalse iseärasusega. Paljud lihtsalt ei viitsi süveneda, midagi ei tule välja — ja seda kiirustatakse õigustama: „ta ei olegi seda tüüpi“, „tal ei ole keelte peale vaistu“, „see ei ole tema ala“. Iga väikese erisuse põhjendamine ande puudumisega — eriti kui me seda lapsele pidevalt kordame — tapab entusiasmi ja püüdlikkuse.

Kui mulle pidevalt seletada, et mul pole keelevaistu, kaob mõte üldse inglise keeles midagi üritada — nagunii ma ei jõua kuhugi. Sama lugu on kehalises kasvatuses. Individuaalsuse mõistet on kuritarvitatud ja tagurpidi mõistetud. Tegelikkuses on asi vastupidi: individuaalsus ei õigusta mittetegemist, vaid kohustab lisatööle.

Sportlik või tervistav tegevus tähendab alati teatud mugavustsoonist väljumist. Hingeldamine ja raske tunne jooksu ajal ongi normaalsed, isegi vajalikud — mitte vastikud. Teisiti tervist ei taga. See on tänasele „kõik peab olema lahe“ kasvatusele otse vastupidine arusaam, aga ta on tõsi.

Hindamisest praktikas: mida õpetaja kaalub

Praktikas käib hindamisest mõtlemine kogu trimestri vältel, mitte ainult arvestuse päeval. Märkmed, vahetestid, jooksuajad, korduvate harjutuste tehniline puhtus — kõik see kogub end ühte pilti. Mida rohkem andmepunkte, seda õiglasem hinne.

Kui kriteerium puudub — kui mind ei sunni ükski ajaline norm, kordade arv ega tehniline nõue — pole motivatsiooni end ületada. Milleks? Võin teha nii palju, kui ise tahan, ja „tubli olen ju nagunii“. Ometi langeb 500 m aeg spordipäeval iga aastaga järjepidevalt ühtepidi — ja see muster näitab, kuhu jõuame, kui ootused üldse seadmata jätame.

Hindamisest tulev surve peab seetõttu olema realistlik, kuid mitte olematu. Keskmine õpilane ei ole väljakujunenud tahteomadustega ega terviseteadlik. Kui hindamispoliitika jätab laiskusele juba eos tagaukse lahti, läheb see uks läbi. Kõik, mis tundub raske või ebamugav, hakkab tunduma ka tüütu ja mõttetu — see on inimese loomulik reaktsioon, eriti väljakujunemata tahteomadustega noorel.

Mugavus on aga kahe teraga mõõk. 200 grammi šokolaadi igal õhtul ja istuv eluviis tunduvad hetkel mõnusad; tehke seda 10–20 aastat ja vaadake, kuhu tervis on jõudnud. Tehke 2–3 korda nädalas seda raskena tunduvat füüsilist tegevust — ja saate vastu tugevama tervise, parema elukvaliteedi ning suure tõenäosusega pikema eluea. Noor seda kõike perspektiivis veel ei näe; teda tuleb kohati ka tagant lükata.

KKK

Kas eakohast keskmist saab tänapäeval üldse rakendada, kui klasside tase on nii erinev?
Saab, kuid keskmine ei tohi olla ainus mõõdupuu. Õppekavas on kirjas miinimum, mille alla ei tohi langeda — see jääb kehtima. Üle selle hindame individuaalset edasiminekut ja püüdlikkust.

Kuidas eristada lapse tegelikku iseärasust laiskusest?
Iseärasus avaldub püsivalt: laps katsub, kuid jääb hätta konkreetses tehnilises elemendis. Laiskus avaldub mustriga — ei proovita, sest pole „mõtet“. Kui näen järjepidevat pingutust ilma tulemuseta, on tegu eripäraga; kui näen pingutuse süstemaatilist vältimist, on tegu tahte küsimusega.

Mida öelda lapsevanemale, kelle laps saab hinde „3“ hoolimata oma „individuaalsest stiilist“?
Et „3“ ei ole karistus — see on miinimumstandardi kinnitamine. Üle selle on ruumi rääkida, kuidas individuaalseid tugevusi edasi arendada. Aga miinimum jääb miinimumiks, sest see kaitseb last hilisemate puudujääkide eest.

Järgneb…

Autor: Janar Rückenberg