27. jaanuar 2017

Jätke kehaline kasvatus rahule: nutivaba tund

Kehaline kasvatus peab koolis tähendama liikumist, higi ja keha tunnetamist — mitte ekraanil sammude lugemist. Eesti laste füüsiline võimekus on langenud ja ülekaalulisus on koolilaste seas kahekordistunud: 2004. aastal umbes 6%, tänaseks ligi 12%. Sellises olukorras nutiseadme tundi sisse toomine pole uuendus, vaid tagasiminek.

Miks kehaline kasvatus ei tohi muutuda nutituuniks

Olen ise õpetajana digivahendeid alati kasutanud — stopperiks, video- ja pildimaterjali jaoks, soorituse tehnilise analüüsi jaoks. See on õpetaja tööriist. Aga õpilastepoolne nutiseadme kasutamine tunnis saab parimal juhul olla üliminimaalse tähtsusega. Liiga sageli kulmineerub jutt digivahendite “enneolematutest võimalustest” lihtsalt sammulugemise või pulsiäpiga. Need pole põhjus, miks lapsed kooli kehalisse tundi tulevad.

Mõelgem terviklikult. Ühes 45-minutilises tunnis loetud sammud või kulutatud kalorid on nädala kontekstis tühise tähtsusega. Aktiivsuse ja kaloritega tuleb tegeleda iga päev — koolis ja kodus, tunnis ja vahetunnis. Pulsi järgi sportimist ei pea lapsed üldse praktiseerima. Kell käel võib midagi näidata, aga see on ka kõik.

Mis kehaline kasvatus tegelikult on

Praktiliselt kõik füüsilised tegevused nõuavad tervet keha, kahte kätt ja jalga ning keskendumist tegevusele. Telefon käes, tahvel ees — see lihtsalt ei toimi praktikas. Tehnikat ei õpi sa ekraani vahendusel. Higistada saab ainult siis, kui keha päriselt liigub. Spordimeisterlikkus tuleb kordustest, mitte rakendusest.

Naiivne on arvata, et nutividina abil saab tunnis arendada kehalisi võimeid või õppida uusi tehnikaid. Õpetajad teavad seda. Lapsed teavad seda. Kuskilt ülevalt tulev surve “digiteerida ka kehalist kasvatust” eirab seda, mida tund tegelikult on: 45 minutit liikumist, mille jooksul keha õpib, mida ta suudab.

Mida õpetajana päriselt teha

Lihtne tõde: meie, õpetajate ülesanne on lapsi rohkem liikuma saada — mitte neid veelgi passiivsemalt istuma naelutada. Mõned praktilised põhimõtted, mida ma ise tunnis järgin.

Telefonid jäävad kotti. Tunni alguses, mitte tunni keskel. Erand: kui õpetaja palub konkreetset videot vaadata või tehnikat üle kontrollida — siis ainult selleks ajaks ja seejärel tagasi kotti. Mõõtmised teen mina. Stopper, mõõdulint, vile — need on õpetaja tööriistad. Klassi keskmised andmed saame kätte ka ilma, et iga laps oma rannet vaataks. Liikumine on eesmärk, mitte kalorid. Kui laps läheb tunnist välja higine ja heatujuline, on tund õnnestunud — sõltumata sellest, mida äpp ütles.

Lapsevanematele: sammud ja aktiivsus on iga päev. Üks kehalise kasvatuse tund nädalas ei tee lapsest sportlast ega päästa teda ekraani tagant — see eeldab elustiili, kus liikumine on tavaline. Kool teeb oma osa. Pere peab tegema enda oma.

KKK kehaline kasvatus ja nutiseadmed

Kas pulsikell kehalises tunnis on lubatud?

Käel olla võib, aga sellele tähelepanu pöörata pole vaja. Lapse pulss tunnis pole midagi, mida iga minut jälgida — see segab harjutamist ja suunab tähelepanu valele asjale.

Aga kui vanemad tahavad sammude lugemist näha?

Sammude ja aktiivsusega tuleb tegeleda iga päev — kõndimine kooli, vahetunnid õues, trennid pärast tunde. Üksiku tunni statistika ei muuda nädalapilti.

Kuidas siis digi rolli näha?

Õpetaja tööriistana — videoanalüüsiks, materjali esitamiseks, koduülesannete jaoks. Mitte õpilase põhitegevusena tunnis.

Allikad ja edasilugemine

Lastearstide, sporditeadlaste, toitumisnõustajate ja kehalise kasvatuse õpetajate uurimusi ja meediakajastusi, mis kirjeldavad ekraaniaja ning laste inaktiivsuse seost:

Autor: Janar Rückenberg