Koguaeg hea olla ei pea ega saagi II

Koguaeg hea olla kõlab nagu lihtne soov, aga keha ei tööta nii. Kui sama mõnus ärritaja on ees iga päev ja piiranguta, hakkab tundlikkus kaduma ning lõpuks peab sama tunde saamiseks järjest rohkem peale keerama.

Hiljuti ilmus Alkeemias minu kirjutis „Iga päev pole pidupäev: koguaeg ei pea, saa ega tohigi hea olla“. Jätkan siit teise osaga ja toon sama mõtte kehasse: retseptorite, veresuhkru, insuliini ja igapäevaste valikute tasandile.

Miks koguaeg hea olla võib kehale halvasti mõjuda

Meile mõjuvad igasugused ärritajad retseptorite kaudu. Retseptor on nagu väike vastuvõtja, mis tunneb ära kindla signaali. See võib olla maitse, valgus, heli, suhkur, alkohol, treeningujärgne mõnutunne või midagi muud, mis paneb kehas ja peas midagi juhtuma.

Kui ärritaja tuleb harva ja mõistlikus koguses, reageerib keha sellele hästi. Kui sama asi tuleb liiga sageli, liiga kaua või liiga tugevalt, hakkab vastuvõtja väsima. Ta ei vasta enam sama tundlikult. Mis siis tegelikult juhtub? Sama efekti saamiseks on vaja suuremat kogust, tugevamat stiimulit või pikemat kokkupuudet.

See ei ole ainult meeleolu teema. Sama loogika aitab mõista ka seda, miks pidev liialdamine toidu, magusa või mugavusega võib lõpuks keha vastu töötada. Kui midagi on kogu aeg ja piiramatult, muutume selle suhtes tuimemaks. Alguses natuke. Hiljem rohkem.

Koguaeg kõrge veresuhkur ja 2. tüüpi suhkruhaigus

Hea näide on 2. tüüpi suhkruhaigus. Selle taga on sageli sama mehhanism: midagi on alaliselt liiga palju ning organism muutub selle suhtes järjest tundetumaks. Antud juhul on selleks „midagiks“ alaliselt kõrge veresuhkru tase.

Kui süüakse palju ja liigutakse vähe, püsib veresuhkur sageli liiga kõrgel. Keha vastab sellele insuliiniga. Insuliin on hormoon, mis aitab veres olevatel toitainetel rakkudesse jõuda. Lihtsamalt öeldes aitab ta raku „väravaid“ avada, et energia saaks sinna, kus seda vaja on.

Aga kui veresuhkru tase on alaliselt ebanormaalselt kõrge, on ka insuliini tase veres krooniliselt kõrge. Rakkude retseptorid puutuvad insuliiniga kogu aeg kokku ja muutuvad aja jooksul vähem tundlikuks. Nii areneb välja insuliiniresistentsus.

Lihtne tõde: kui midagi on pidevalt palju, siis me muutume selle suhtes tundetuks. Seda nii raku kui inimese tasandil.

Tagajärg on ebameeldiv suletud ring. Veres on palju glükoosi ja insuliini, aga rakud ei saa energiat kätte nii, nagu peaksid. Keha tunneb endiselt nälga. Inimene sööb juurde. Osa glükoosist liigub rasvarakkudesse, mitte sinna, kus seda parasjagu energiaks vajatakse. Nii võibki ainevahetussündroom edasi areneda ja lõpuks kulmineeruda 2. tüüpi diabeediga.

Mida selle teadmisega päriselus teha?

See tekst ei ütle, et hea tunne on halb. Vastupidi. Hea toit, puhkus, trenn ja nauding kuuluvad normaalse elu juurde. Küsimus on sageduses ja koguses. Keha vajab vaheldust: pingutust ja taastumist, söömist ja pause, mugavust ja ebamugavust.

Kui iga väike ebamugavus kohe ära summutada, kaob taluvus. Kui iga väsimus lahendada magusaga, hakkab keha seda mustrit ootama. Kui iga tühi hetk täita ärritajaga, olgu selleks toit, ekraan või pidev ergutus, muutub rahulik olek võõraks.

Praktiline algus on lihtne. Vaata, kus sinu päevas on automaatne „annan kehale kohe midagi head“ hetk. Kas see on õhtune näksimine? Magus jook? Pidev kohv? Hilisõhtune ekraan? Sa ei pea kõike ära võtma. Mõnikord piisab sellest, kui paned väikese pausi vahele ja küsid: kas mul on seda praegu vaja või ma lihtsalt otsin kiiret tunnet?

Koguaeg parem valik: mõõdukus ja pausid

Mõõdukus kõlab igavalt, aga keha mõttes on see väga tugev tööriist. Retseptorid püsivad tundlikumad siis, kui ärritaja ei ole kogu aeg põhjas. Sama kehtib toitumise, treeningu ja taastumise kohta.

Kui sööd, siis söö päris toitu ja märka täiskõhutunnet. Kui treenid, siis treeni päriselt, aga lase kehal ka taastuda. Kui puhkad, siis puhka nii, et närvisüsteem saaks päriselt maha rahuneda. Kõike ei pea tegema korraga. Üks korrigeeritud harjumus annab juba kehale selgema signaali.

Ausalt öeldes on kõige raskem just see, et paljud kahjulikud mustrid ei tundu alguses kahjulikud. Nad tunduvad mõnusad. Alles hiljem selgub, et sama mõnu saamiseks on vaja rohkem ja rohkem. Sellepärast tasub vahepeal ebamugavust taluda. Mitte karistuseks, vaid tundlikkuse hoidmiseks.

KKK

Kas hea tunne on siis halb?

Ei ole. Halb on see, kui sama hea tunde allikat kasutatakse pidevalt ja piiramatult. Keha vajab vaheldust, mitte lõputut pealekeeramist.

Kuidas aru saada, et ärritajat on liiga palju?

Üks märk on see, kui sama kogus ei anna enam sama mõju. Teine märk on automaatne vajadus: tahad midagi mitte nälja, vajaduse või naudingu pärast, vaid sellepärast, et ilma tundub halb.

Kas see kehtib ainult suhkru kohta?

Ei. Suhkur ja insuliiniresistentsus on lihtsalt selge näide. Sama põhimõte võib väljenduda ka muudes harjumustes, kus keha või meel saab üht ja sama ärritajat liiga sageli.

Autor: Janar Rückenberg