Koguaeg ei pea, saa ega tohigi hea olla – II osa…
[url=http://alkeemia.delfi.ee/eneseareng/meelerahu/iga-paev-pole-pidupaev-koguaeg-ei-pea-saa-ega-tohigi-hea-olla?id=76488923]http://alkeemia.delfi.ee/eneseareng/meelerahu/iga-paev-pole-pidupaev-koguaeg-ei-pea-saa-ega-tohigi-hea-olla?id=76488923[/url]
Jätkan teise osaga fitness.ee lehelt ja selgitan, kuidas alaline nauding läbi head tunnet tekitava ärritaja on kahjulik organismi ja rakutasandini välja ning perspektiivis tee tõsiste haigusteni. Teemaga kohanemiseks tasub esmalt esimene osa üle vaadata.
Jätkan…
„Kõikvõimalikud erinevad ärritajad omavad meile toimet (efekti) erinevate retseptorite vahendusel, mis on konkreetsete ärritajate suhtes tundlikud. Mida sagedam/kestvam/intensiivsem on ärritaja kokkupuude retseptoriga, seda tundetumaks muutub retseptor konkreetse ärritaja suhtes. Seega toimib juba kirjeldatud mehhanism, mille kohaselt peab ärritaja suurus/intensiivsus/tugevus jätkuva efekti omamiseks koguaeg suurenema. Ma kirjeldan seda niivõrd põhjalikult seetõttu, et seesama mehhanism on tegelikult ka meile kõigile tuntud 2. tüüpi suhkruhaiguse tekkimise taga. Ehk toimib juba kirjeldatud olukord: midagi on alaliselt ja piiramatus koguses ning me muutume selle suhtes järjest tundetumaks. Antud näite korral on selleks „midagiks“ alaliselt kõrge veresuhkru tase. Olemuslikult kujunebki 2. tüüpi diabeet insuliiniresistentsuse tagajärjel. Süüakse palju ja liigutakse vähe, mille tagajärjel on veresuhkru tase alaliselt kõrge. Esmalt areneb välja lihtsalt ainevahetussündroom, mis hiljem kulmineerub 2. tüüpi diabeediga. Paljud kaasaegsed toidud, aga mitte ainult toidud, vaid justnimelt toitumisharjumused tervikuna tõstavad veresuhkru taset kiiresti ja väga kõrgele. Kui nii tehakse alaliselt (mida paraku paljudel juhtudel tehakse) tähendab see ka krooniliselt kõrget insuliini taset veres. Insuliinil on pankreasest verre vabanedes meie keharakkudele (nendes paiknevatele retseptoritele) kindel toime ja selle üheks funktsiooniks ongi verre sattunud toitainete kudesse „laskmine“. Samas, kui veresuhkru tase on alaliselt ebanormaalselt kõrge tähendab see ka alaliselt kõrget insuliinitaset. Viimane asjaolu omakorda tähendab seda, et keharakkude retseptorid, mis hakkavad insuliiniga kokku puutudes „väravaid“ avama ja toitaineid rakkudesse laskma muutuvad tundetuks, areneb välja insuliiniresistentsus. Kui midagi on pidevalt palju, siis me lihtsalt muutume selle suhtes tundetuks, resistentseks. Seda nii raku kui terviku (indiviidi) tasandil. Tagajärjeks on see, et keharakud on näljas, veres on suur hulk glükoosi ja insuliini (mis oma tööd ei tee, sest rakud on muutunud tundetuks), kuid glükoos ladestatakse rasvarakkudessse (see on insuliini teine toime), mitte ei satu energiat vajavatesse rakkudesse. Keha aga vajab endiselt energiat, tekib järjest suurem nälg ja me muudkui sööme, et seda nälga rahuldada. Selleks, et toitaineid rakkudesse hakkaks jõudma peame lõpuks sööma tohutuid koguseid üle energeetiliste vajaduste (ärritaja suurus/intensiivsus/tugevus peab jätkuva efekti omamiseks koguaeg suurenema), sest mõõdukas kontsentratsioon vabanenud insuliini ei suuda enam rakkude „väravaid“ veresuhkrule avada. Suletud ring ja otseselt selle tagajärg, et „midagi head“ on olnud alaliselt, piiramatult palju ning asi on kokkuvõttes arenenud haiguseks.
Autor: Janar Rückenberg