Raskejõustiklane proovib kümnevõistlust

Raskejõustiklane kümnevõistluses kõlab alguses nagu hea nali, kuni esimene 400 m on joostud ja keha hakkab aru saama, millesse ta sattus. See on lugu sellest, kuidas 2009 aasta suvel võtsid üheksa sõpra ette päris kümnevõistluse, 1. – 2. augustil, kahe järjestikuse päevaga ja ilma ilusa jututa.

Miks raskejõustiklane kümnevõistlust proovib

Mõte sündis 2009 aasta juuni keskpaigas. Kuna olin kehalise kasvatuse õpetaja, olid staadion, inventar ja mõõdulindid enam-vähem olemas. Vahendid ei olnud muidugi viimane sõna. Pigem vanad ja päevinäinud. Aga kõik kümnevõistluse alad sai ära teha, ja sellest piisas.

Võistlus kandis nime Sõprade kümnevõistlus. Osalejad olid vanad head semud ja tuttavad. Spetsiaalselt ei olnud harjutanud peaaegu keegi, aga päris diivanilt ei tulnud samuti keegi. Seltskonnas oli korvpallureid, jõusaali harrastajaid ja paar harrastaja tasemel jalgratturit.

Võistlustules oli üheksa sõpra. Keskmiseks kehakaaluks tuli 95 kg. Kõige kergem mees oli 75 kg, 9. klassi koolipoiss. Kõige raskem oli minu vend Silvar, 112 kg. Enamus mehi olid 85 kg ja sealt edasi. Enda hetkekehakaal oli 106 kg, sest olin teadlikult mõne kilo alla võtnud, aga mitte selle kümnevõistluse pärast.

Ausalt öeldes arvasin enne, et jõusaalist saadud jõud aitab päris palju. Kõvad kükid ja tõmbed peaksid ju plahvatust andma. Aga kümnevõistlus ei küsi ainult jõudu. Ta küsib tehnikat, taastumist, närvi ja oskust teisel päeval uuesti starti minna.

Kuidas raskejõustiklane alad läbi tegi

Esimene päev: kiirus, hüpped ja 400 m

Esimene ala oli 100 m. Soojenduse järgi ei oleks ma endale suurt midagi lubanud, aga jooks tuli hästi välja. Aeg 12.46 ja alavõit. Jooksime punase killustikuga koolistaadionil, mitte kummikattega rajal. Teiseks tuli korvpallur Rauno Tamm 12.90 ga. Muide, jooksin esimest korda elus naelikutega. Imelik tunne oli. Tossudes oleksin end kodusemalt tundnud.

Teine ala oli kaugushüpe. Lootsin korrata 2 kuu tagust rekordit 5.18, aga seekord jäi tulemuseks 4.98. Tehnikat polnud eriti ollagi. Huvitav oli see, et juba 100 m enne kaugust võttis jalad pehmeks. Ometi tuli ka siit alavõit. Rauno Tamm hüppas 4.86 ga. Kohapealt kahe jalaga hüppan 3.10, võistlusel 4.98 ja rekord on 5.18. See ütleb tehnika kohta päris palju.

Kolmas ala oli kuulitõuge. Siin olin enne võistlust kindel, et alavõit peab tulema, küsimus oli ainult tulemuses. Tulemuseks jäi 12.83. Rahul ma ei olnud, sest paar kuud varem olin tõuganud 13.41 ja lootsin vähemalt 13 m ära teha. Teiseks tuli Silvar 11.36 ga.

Neljas ala oli kõrgushüpe. Seal sai nalja rohkem kui mõnel mehel jõudu. Igal mehel oli kõrguse ületamiseks 4 katset ja tehnikale me väga rangeid piire ei pannud. Määruste järgi peab tõuge olema ühelt jalalt, aga meie eesmärk oli saada tulemus kirja. 130 cm ületasin peaaegu kohapealt ja kahelt jalalt. Minu tulemuseks jäi 1.50. Parimad tulemused olid 1.60, taas korvpalluritelt.

Esimese päeva viimane ala oli 400 m. Selleks ajaks oli väsimus juba sees. Lisaks hakkas vihma sadama ja rajale tekkisid loigud. Taktika oli lihtne: esimesed 150 m teistega koos või järel ja siis hakata kütma. Tulin oma jooksus teiseks, aeg 1.06.01. Võitja Alar Kukk jooksis 1.04.06. Arvestades, et jooksin 106 kg kehakaaluga ja ilma eritreeninguta, jäin rahule.

Esimene päev lõppes punktisummaga 2219. Olin selge liider. Teisel kohal oli Alar Kukk 1991 punktiga. Keha oli pärast seda meeletult valus. Lihased, liigesed, selg, jalad, kere ja õlad andsid kõik märku. Õhtul venitasin korralikult ja lasin naisel selja ning jalad läbi masseerida, et pühapäeval üldse rivis olla.

Teine päev: tõkked, heited ja pikk lõpp

Pühapäeva hommik oli karm. Asutasin end kell 9.45 võistluspaigale asju valmis seadma. Võistluspäev algas kell 11.00. Lihased ja liigesed olid endiselt kanged, aga tagasi enam ei keeranud.

Teise päeva esimene ala oli tõkkejooks. Tehnika oli peaaegu kõigil null. Tõket ületades käisid käed nagu tuuleveskil. Ometi tuli alavõit mulle, aeg 17.51. Kert Kerem jooksis 18.33 ga ja Rauno Tamm 18.36 ga.

Kettaheites olid mul suured plaanid. See oli ainus ala, mida olin varem natuke proovinud ja harjutanud. Treeningutel lendas ketas sageli 41 42 m, vahel tuli ka 40 ja 40 41 m. Võistlusel aga heitsin ringist, mitte raja pealt nagu harjutades, ja see muutis kõik. Kartsin üle astuda. Tulemuseks jäi 35.57. Sellest piisas alavõiduks, Silvar oli teise kohaga lähedal, 34.81 ga.

Teivashüppes oli kasutada üks alumiiniumist teivas ja üks fiibrist teivas. Maandusime liivakasti, enamasti jalgadele. See kõlab hullult, aga sügavalt kobedaks kaevatud liiv tegi maandumise üllatavalt pehmeks. Kõige madalam kõrgus, mis kirja jäi, oli 1.30. Suurim kõrgus oli Silvaril 2.57. Minu tulemuseks jäi 2.40. Viimased mehed kukkusid välja 1.85 peal ja siis hakkas minu ning venna omavaheline võistlus. Kulturistile teivashüppes 2. koht.

Eelviimane ala oli odavise. See ei olnud minu kõva külg. Mõned korrad olin oda varem proovinud, aga särtsu ja pauku polnud. Enda arust plahvatasin nii palju kui jaksasin, aga kõrvalt vaadates oli kõik justkui aegluubis. Tulemuseks jäi 36.55. Silvar viskas 45.72 ja 108 kg ne korvpallitsenter Renee Kukk sai kirja 41.96. Mina olin kolmas.

Siis jäi veel 1500 m. Meie kooli staadion oli 250 m pikk, seega tuli joosta 6 ringi. Punkte hakkas minu mäletamist mööda saama siis, kui joosta 1500 m 7.54 – ga. Siis annab kalkulaator 1 punkti. Aeglasemalt enam mitte. Plaanisin joosta 7.30 ga, aga lõpuajaks tuli 6.09.20. Tundsin, et 6 minutiga oleks olnud võimalik, kiiremini mitte. Võitis Kert Kerem 5.38.04 ga. Kulturistile ka 1500 m jooksus 2. koht.

Raskejõustiklane ja tehnika õppetunnid

Kokku sain 4206 punkti. Eesmärk oli 4000 punkti, nii et väike unistus sai täidetud. Pärast kettaheidet kartsin, et 4000 jääb saamata, aga olin mõnda ala liiga kehvaks hinnanud. Oma 4206 punktiga olin esimene ja edu teise koha ees oli 629 punkti.

Mis siis tegelikult juhtub, kui jõusaali inimene läheb kümnevõistlust tegema? Ta saab kiiresti aru, et toores jõud aitab ainult osaliselt. 100 m ja kuulitõuge andsid jõule ruumi. Kaugushüpe, kõrgushüpe, ketas, oda ja teivas näitasid aga ära, kui palju loeb tehnika. Sama jõuga võib tulemus olla väga erinev, kui ajastus, samm ja kehaasend ei klapi.

Veel üks lihtne tõde: kaks päeva järjest võistelda on hoopis teine asi kui üks trenn ära teha. Esimese päeva õhtul on tunne, nagu oleks kõvasti peksa saanud. Teisel päeval tuleb ikkagi uuesti joosta, heita, hüpata ja lõpuks 1500 m läbi kannatada.

Praktilised tähelepanekud kümnevõistlusest

Kui sellist sõprade kümnevõistlust ise teha, tasub võtta asja tõsiselt, aga mitte liiga ametlikult. Meil oli eesmärk alad läbi teha ja tulemused ausalt kirja panna. Samas pidid reeglid olema sellised, et raskemad mehed üldse tulemuse saaksid. Kõrgushüppes ja teivashüppes oligi tähtis, et keegi end lollilt katki ei teeks.

Soojendus loeb. Rauno Tamm tõmbas 100 m järel reie kakspealihase ära ja jooksualadel ta enam korralikult kaasa teha ei saanud. Mina sain 400 m eel sörkida kerge kilomeetri, ja see aitas. Mõnel alal võib just see väike ettevalmistus otsustada, kas tulemus tuleb või keha ütleb stopp.

Taastumine kahe päeva vahel loeb samuti. Venitamine, massaaž, söök, uni ja rahulik pea ei tee sinust üleöö kümnevõistlejat, aga annavad võimaluse teisel päeval mitte laguneda. Kümnevõistlus õpetab austust nende meeste vastu, kes koguvad 6000 või 7000 punkti. Selline tase nõuab mitmekülgsust, mitte ainult üht tugevat omadust.

Kolmandaks sain kinnitust, et kulturist ja raskejõustiklane võib olla üllatavalt mitmekülgne. On kiirust, on jõudu ja mingi vastupidavus ka. Samas oleks päris kihvt, kui Eesti tuntud kulturistid, näiteks Kiivikas, Ader, Morozov jt., saaksid kokku ja teeksid korralikul staadionil omavahel kümnevõistluse. See oleks vinge ettevõtmine.

Meie Sõprade kümnevõistlus peaks nüüd toimuma igal suvel. Märgid on maas ja meestel on, mida ületada.

Lõpetuseks punktisummad:

• I 4206
• II 3577
• III 3564
• IV 2833
• V 2810
• VI 2477
• VII 2398
• VIII 2236
• IX 1991

KKK: raskejõustiklane ja kümnevõistlus

Kas jõusaal aitab kümnevõistluses?

Aitab, aga ainult osaliselt. Jõud annab eelise sprindis, kuulitõukes ja mõnes hüppes, kuid tehnika puudumine võtab paljud punktid tagasi.

Mis ala oli kõige raskem?

Keha mõttes oli 400 m väga valus ja 1500 m kõigile hirmutav. Kogu võistluse raskus tuli aga sellest, et alad olid kahel päeval järjest.

Kas sõpradega tasub kümnevõistlust teha?

Tasub, kui ohutus on paigas ja keegi ei lähe rumalalt kangelast mängima. Selline võistlus annab väga hea pildi, kui mitmekülgne sport kümnevõistlus tegelikult on.

Autor: Autor Janar Rückenberg

Allikas: WHO – kehaline aktiivsus.