Legendaarne Arnold: osa 2 ja raudne siht

Legendaarne Arnold ei alanud lavalt ega filmiplakatilt, vaid rauast, higist ja väga selgest tundest: see on minu tee. Osa 2 vaatab aega, mil noor Arnold Schwarzenegger leidis raskused, kulturismi ja eesmärgi, mis hakkas kogu tema elu suunda muutma.

Miks legendaarne Arnold algas rauast?

Arnold Schwarzenegger kirjeldab raamatus Education of a Bodybuilder, mille autoriteks on Arnold Schwarzenegger and Dougals Kent Hall, oma esimest tõsisemat kokkupuudet rauaga üsna lihtsalt. Kangi puudutamine ei olnud tema jaoks lihtsalt uus harjutus. See oli tunne, et keha ja tahe saavad korraga proovile pandud.

Esimesed kokkupuuted raskustega panid paika palju rohkem kui ühe treeningkava. Arnold sai kogemuse, mis suunas kogu tema tulevase elu. Ta ei piirdunud enam jalalihaste arendamisega, nagu jalgpallikaaslaste treeningutes sageli ette tuli. Teda hakkasid köitma suuremad raskused, parem vorm ja tunne, et iga trenn viib teda milleski edasi.

Ta on hiljem meenutanud, et armus sellesse esimesest hetkest. Kui sõrmed haardusid ümber kangi, tundis ta korraga nii väljakutset kui ka võidurõõmu. See ei olnud juhuslik vaimustus, mis nädala pärast üle läheb. See oli noore inimese äratundmine: siin on midagi, mille nimel tasub pingutada.

Treeningkaaslased ja treener nägid seda kiiresti. Arnoldi pühendumus, tugev kehaehitus ja üsna selge enesekindlus ei jäänud märkamatuks. Arvestades tema egotsentrilist loomust ja häid kehalisi eeldusi, soovitati tal raskuste tõstmisele tõsisemalt keskenduda.

Legendaarne Arnold ja esimene suur otsus

Mis see raskuste tõstmine tol hetkel täpselt oli? Kas jõutõstmine, kulturism või midagi nende vahepealset? Ausalt öeldes polnud see Arnoldi jaoks alguses kõige tähtsam. Tähtis oli tunne, et ta oli leidnud ala, mis sobis tema iseloomuga.

1962 aasta suvel, kõigest 15-aastasena, oli Arnold loonud oma tulevasest elust juba üllatavalt selge pildi. Ta teadis, millele end pühendada. Ta teadis ka, et selline tee ei tähenda ainult suuri unistusi, vaid ka vaeva, loobumist ja pidevat tööd.

Eakaaslased võisid unistada katselenduriks, meremeheks või detektiiviks saamisest. Arnoldile tundusid need soovid igavad ja väikesed. Tema eesmärk oli saada musklimeheks, aga mitte tavaliseks rannapoosetajaks. Ta tahtis olla maailma parim kulturist.

See kõlab tagantjärele loogiliselt, sest me teame, kelleks Arnold hiljem sai. Aga tol hetkel oli see väga julge mõte. Noormees Austriast, spordialal, mida paljud ei mõistnud, otsustab saada parimaks maailmas. Lihtne tõde: selline mõte nõuab rohkem kui head lihast. See nõuab ka kangekaelsust.

Kuidas Arnold trenni tegi?

Algus ei olnud uhke. Arnold oli 6 jalga pikk ja 150 naela raske, täis entusiasmi ja võitlusvaimu. Koos paari mõttekaaslasega alustas ta harjutamist kodukohas Grazi järve ääres. Vahendid olid lihtsad: tugevamad puuoksad, mille abil sai end üles ja alla tõmmata, ning kaaslaste kehad, mida kasutati raskustena.

Tänapäeva jõusaali kõrval kõlab see peaaegu koomiliselt. Ei läikivaid masinaid, ei mugavaid pinke, ei valmis kavasid. Aga algajale on sellises lihtsuses midagi kasulikku. Keha õpib pingutama, käed õpivad hoidma ja pea õpib kannatama.

See primitiivne harjutamisviis ammendas end siiski peagi. Kui eesmärk on suur, jäävad puuoksad ja sõprade keharaskus mingil hetkel kitsaks. Arnoldil õnnestus lõpuks treenima asuda korralikult sisustatud jõusaalis, kus olid kangid, hantlid, trenazöörid ja muu vajalik.

Treeningu sageduseks kujunes esialgu kolm korda nädalas. See on huvitav detail, sest see näitab, et ka suurte ambitsioonide puhul ei alanud kõik meeletu mahuga. Alguses oli tähtis järjekindlus. Tule kohale, tee töö ära, õpi keha tundma ja tule uuesti.

Arnold on märkinud, et oli vanematelt pärinud hea genotüübi. Tema kehaehitus oli märgatavalt tugevam eakaaslaste omast ning lihased allusid treeningule üllatavalt ruttu. See andis talle eelise, aga ei teinud tööd tema eest ära.

Mida legendaarne Arnold meile õpetab?

Arnoldi lugu ei ole ainult andekusest. Jah, tema sünnipärane tugevus ja füüsiline üleolek olid ilmsed. Paljudele jäi isegi arusaamatuks, miks ta tahtis veel paremaks saada, kui ta oli juba omavanuste seas tugev. Aga just seal tulebki vahe sisse.

Mõni inimene treenib siis, kui tal on vaja puudust parandada. Arnold treenis ka siis, kui tal oli juba eelis. Ta nägi oma tugevust mitte põhjusena rahul olla, vaid põhjusena edasi minna.

Sel ajal polnud kulturism Austrias eriti populaarne spordiala. Kohati suhtuti sellesse isegi halvustavalt. Kulturistid ei olnud üldise imetluse keskmes ning paljud vaatasid sellele alale eelarvamusega.

Seepärast ei saa öelda, et Arnold sattus kõige soodsamasse keskkonda. Sõbrad ja tuttavad kehitasid õlgu. Nad ei saanud aru, miks ta valis ala, mis Austrias nii vähe toetust leidis. Aga tema jaoks ei olnud teiste kahtlus otsustav.

Olemuselt oli Arnold individualist. Kollektiivi arvamus läks talle vähe korda ja tal ei tekkinud korrakski tõsist kahtlust, kas valitud suund on õige. Ta janunes edu järele ning uskus, et see, millega ta tegeleb, võib talle edu tuua.

Siin on tänasele treenijale lihtne õppetund. Sa ei pea ootama, kuni kõik sinu ümber su eesmärgist aru saavad. Kui ala on sulle tähtis, siis tee seda järjekindlalt. Mitte lärmakalt, mitte teistele tõestamiseks, vaid nii, et järgmine trenn oleks tehtud paremini kui eelmine.

KKK

Miks oli Arnoldi esimene kokkupuude raskustega nii tähtis?

See andis talle tunde, et raskuste tõstmine sobib tema kehale ja iseloomule. Sealt algas teadlikum soov saada tugevamaks ning liikuda kulturismi poole.

Kas Arnold alustas kohe korralikus jõusaalis?

Ei. Alguses harjutas ta Grazi järve ääres puuokste ja kaaslaste keharaskusega. Hiljem pääses ta jõusaali, kus olid kangid, hantlid, trenazöörid ja muu vajalik.

Mida saab algaja Arnoldi loost kaasa võtta?

Kõige tähtsam pole ideaalne varustus, vaid selge eesmärk ja järjekindlus. Arnold alustas lihtsalt, kuid võttis oma sihti tõsiselt juba väga noorelt.

(Järgneb)

Autor: joker

Allikas: WHO – kehaline aktiivsus.