Kulturistid ja esteetika: miks suurus pole kõik?

Kulturistid on aastaid debateerinud ühe põhiküsimuse üle: kas tulevik kuulub massiivsetele hiiglastele või nendele, kelle keha on harmooniline ja esteetiline? Vastus pole kaugel – ja seda tõestavad konkreetsed näited juba 2003. aastast.

Miks kulturistid valivad massi esteetika asemel?

Noorte seas on levinud arusaam, et mida suurem, seda parem. See on arusaadav – ajakirjad ja võistluste tulemused on aastakümneid premeerinud massi. Aga see loogika viib tihti kohtadesse, kus keha ei näe enam sportlik välja, vaid lihtsalt… suur.

Liigne mass tuleb sageli koos sellega, mida publikule ei näidata: vesi pehmendab lihaseid, sümmeetria kannatab, vöökoht läheb laiemaks – ja lavale astub inimene, kes sarnaneb rohkem uppunud kotiga kui sportlasega. Mitmed andekad noored põlevad läbi juba enne proffideks saamist, sest nad ajavad taga valet eesmärki.

Victor Martinez ja Richard Jones: proffide näited 2003. aastast

2003. aastal juhtus midagi tähelepanuväärset. Kaks meest tõestasid, et tipptasemel kulturist ei pea olema monstrum.

Victor Martinez võitis Night of Champions tiitli – kaaludes võistlusel 238 naela (107 kg). Richard Jones krooniti absoluutseks meistriks NPC USA võistlustel, kaaludes alla 200 naela (alla 90 kg). Kumbki ei näinud välja nagu massitemplis kasvatatud hiiglane. Nende trump oli midagi muud: triimmis lihased, korrektne V-kujuline selg, kitsas vöökoht ja selged detailid, mis pakkusid publikule silmarõõmu.

Ausalt öeldes – see oli värskendav. Pärast aastaid, mil laval domineerisid kehad, mis tekitasid pigem küsimusi kui imetlust, tuli kaks meest, keda oli lihtsalt ilus vaadata.

Kuldajastu kulturistid ja Schwarzeneggeri pärand

Miks kutsutakse 1970. aastaid kulturismi kuldajastuks? Mitte ainult nimede pärast. Põhjus on ka see, et tollaste meistrite kehad olid esteetilised: laiad õlad, kitsas vöökoht, hästi defineeritud lihased.

Arnold Schwarzenegger kaalus oma tipptasemel 235 naela ringis (105 kg). Keegi pole kunagi öelnud, et Arnold polnud piisavalt suur. Tema keha oli klassikaline ja see eeskuju kestab tänaseni.

Isegi Ronnie Coleman on tunnistanud, et tema parim vorm oli 2001. aasta Arnold Schwarzenegger Classicul, kus ta kaalus 244 naela (110 kg) – vähem kui üheski tema Mr. Olympia võistluses. Kvaliteet ületas kvantiteeti.

Mis õppetunni see kulturistidele annab?

Suund on selge: kui kulturistid nagu Martinez ja Jones jätkavad oma teed, võib varsti rääkida uuest kuldajastust. Sellised kehad väärivad autasustamist – ja see saadab noortele selge sõnumi: kvaliteet on tähtsam kui suurus.

Mis see praktikas tähendab? Ehita proportsioonilt tasakaalus keha. Ära jäta vahele sümmeetria- ja vöökohatreeningut lootuses kompenseerida lihtsalt massiga. Publik – ja kohtunikud – näevad vahet.

• Suurus ilma sümmeetriata ei tõsta sind esile
• Vesi ja pehme mass ei ole lihas – kohtunikud teavad vahet
• Kitsas vöökoht on visuaalselt sama võimas kui suur rind
• Parim vorm ei tähenda alati suurimat kaalu

KKK: kulturistide kohta korduma kippuvad küsimused

Kas kulturistid peavad olema tingimata väga suured, et võistlusel eristuda?

Ei. Victor Martinez ja Richard Jones tõestasid 2003. aastal, et võita saab ka 90–107 kg kaaludes, kui keha on sümmeetriline, triimis ja detailirohke. Mass üksi ei võida tiitlit.

Miks kutsutakse 1970. aastate kulturismi kuldajastuks?

Sest tollaste meistrite kehad olid esteetiliselt meeldivad: laiapõhjalised õlad, V-kujuline selg, kitsas vöökoht. See proportsioon on ajatu standard, mida hinnatakse siiani.

Millal oli Ronnie Colemani parim vorm?

Coleman ise on öelnud, et tema parim väljanägemine oli 2001. aasta Arnold Schwarzenegger Classicul, kus ta kaalus 244 naela (110 kg) – kergem kui ühegi tema Mr. Olympia hooaja ajal.

---

Autor: joker, Flex

Allikas: WHO – kehaline aktiivsus.