Eesmärk kulturismis: jalad maa peal

Eesmärk peab algajal olema, aga kulturismis võib liiga suur unistus kiiresti vastu seina joosta. Kui peas on korraga Markus Ruhl, Phil Heath, Ronnie ja Vic Richards, tasub hetkeks pidurit tõmmata: mida sa päriselt saad oma kehaga teha?

Miks eesmärk kulturismis peab olema realistlik?

Treeningu alguses on täiesti tavaline vaadata suuri nimesid ja mõelda: tahaks samasugust selga, käsi või jalgu. Mõni näeb Arnold Schwarzeneggerit ja saab sellest esimese tõuke jõusaali minna. Selles pole midagi halba. Eeskuju võib panna inimese tegutsema.

Probleem algab siis, kui eeskujust saab lõppeesmärk. Jay Cutler, Dexter Jackson, Kevin Levrone, Coleman, Yates, Dillett, Cutler ja Greene ei ole lihtsalt mehed, kes tegid paar aastat korralikult trenni. Nad on tipptasemel kulturistid, kelle taga on erakordne geneetika, aastatepikkune töö ja tingimused, mida tavainimene ei saa ega peagi kopeerima.

Ausalt öeldes on see paljude algajate jaoks valus koht. Tahaks uskuda, et kui sööd õigesti, magad hästi ja treenid kõvasti, siis tuleb ka Cutler’i selg, Richards’i jalad või Levrone’i triitseps. Aga keha ei tööta nii. Treening annab palju, kuid ta ei kustuta geneetilisi piire.

See ei tähenda, et pingutus oleks mõttetu. Vastupidi. Reaalsed eesmärgid hoiavad treeningu elus, sest sa näed edasiminekut. Utoopiline eesmärk teeb aga tihti sama asja katki: alguses annab hoogu, hiljem võtab motivatsiooni ära.

Eesmärk ja eeskujud: kellelt tasub õppida?

Kui saaksid küsida ühelt kulturistilt kõike treeningu ja toitumise kohta, kelle valiksid? Paljud ütleksid kohe mõne kõige suurema nime. Coleman. Yates. Levrone. Greene. See on arusaadav, sest nende tase tundub müstiline.

Aga kas kõige suurem mees annab alati kõige kasulikuma nõu? Mitte tingimata. Ta võib rääkida väga huvitavaid asju, kuid tema kogemus ei pruugi sinu omaga üldse kattuda. Kui oled geneetiliselt keskmine, treenid naturaalselt ja alustasid nullist, siis on sul rohkem õppida inimeselt, kes on ise sarnast teed käinud.

See ei ole rünnak tippude vastu. Greene teab kindlasti treeningust palju. Küsimus on lihtsalt selles, kas tema lahendus sinu kehale sobib. Algaja võib liiga kergesti mõelda: kui ma teen sama kava, siis arenen samamoodi. Nii see tavaliselt ei lähe.

Eesti tasemel on heaks näiteks Marek Kalmus, Ott Kiivikas, Taavi Koovit, Kiivika, Kalmuse või Morozov. Ka nende töötahet ei saa kuidagi väiksemaks pidada kui IFBB proffidel. Ometi tuleb aru saada, et tingimused, taust ja kehaehitus ei ole kõigil samad.

Kuidas seada eesmärk, mis päriselt töötab?

Lihtne tõde: vali eesmärk, mida saad mõõta enda pealt, mitte kellegi teise lavavormi järgi. Kui sul on nõrk selg, ära uuri ainult Joel Stubbs’i selja saladust. Otsi pigem inimest, kelle selg oli kunagi nõrk, aga kes suutis selle aastatega tugevaks ehitada.

Sama kehtib jalgade kohta. Originaalautor toob hea näite oma jalgadest. Ta ei väida, et need oleksid olnud erilise geneetikaga. Vastupidi: nende areng nõudis väga palju tööd. Ta on teinud seeriaid stabiilselt ühest kuni saja korduseni välja, kükkinud erineva jalgade vahega, kõrgele kastile ja madalale kastile, teinud jalapressi ja väljaasteid.

Lisaks on ta kasutanud raskeid lühikesi seeriaid, kergeid pikki seeriaid, eri- ja shokimeetodeid ning kükkimist 1, 2, 3 ja isegi 4 x nädalas. See on suur töömaht. Samas kirjeldab ta, et vend treenib jalga ehk ühel korral kuus ja jalad on ikkagi peaaegu alati massiivsemad. Sellised näited näitavad, kui suur roll võib olla eeldustel.

Mis siis tegelikult juhtub? Mõni kehaosa kasvab kergemini. Mõni vajab pidevat tähelepanu. Kui koormus kaob, kaob ka vorm. See ei tee treenijat kehvaks, vaid annab infot: selle lihase hoidmiseks peab töö olema järjepidev ja nutikas.

Praktilised võtted, et eesmärk ei laguneks

Ära sea lõppeesmärgiks tegelasi, kes tunduvad nagu „teiselt planeedilt”. Yates’i, Wheeler`i või Osladil’i taseme võtmine isiklikuks mõõdupuuks on 99.9% – l juhtudest enda petmine. Kui vahe sinu praeguse taseme ja eesmärgi vahel on liiga suur, ei teki sellest püsivat motivatsiooni.

Parem on võistelda iseendaga. Pane kirja, mis seisus sa praegu oled: kehakaal, jõunumbrid, pildid, enesetunne ja taastumine. Siis vaata, kas kuu, kahe või kolme pärast on midagi paremaks läinud. Kõik ei pea korraga muutuma.

Kui sul on nõrk koht, vali nõuandjaks inimene, kes on sama murega päriselt tegelenud. Hea geneetikaga treenija ei pruugi isegi mõista, kui palju tööd kehvemate eeldustega inimene peab tegema. See ei ole tema süü, aga sinu jaoks võib tema nõuanne jääda liiga üldiseks.

Kasuta staaride infot inspiratsiooniks, mitte pimesi kopeerimiseks. Treeningukavad, toitumisjutud ja videod võivad anda häid mõtteid, kuid need tuleb panna oma keha, aja, taastumise ja eesmärgi raamidesse. Kõige suurem nimi ei ole alati kõige targem õpetaja sinu olukorra jaoks.

Hea eesmärk ei pea olema tagasihoidlik. Ta peab olema usutav. Ta võib sind venitada, aga mitte murda. Kui sa näed vahepeal väikseid võite, on lihtsam jätkata ka siis, kui areng ei tule sirgjooneliselt.

KKK: eesmärk ja kulturismi areng

Kas tipptasemel kulturisti järgi tasub eesmärk seada?

Eeskujuks võib teda võtta, aga lõppeesmärgiks pigem mitte. Tippude kehaehitus, geneetika ja tingimused erinevad tavatreenija omadest liiga palju.

Kellelt peaks algaja treeningunõu küsima?

Hea valik on edasijõudnud treenija, kes on alustanud sarnastest tingimustest ja parandanud just seda nõrka kohta, millega sina hädas oled.

Mida teha, kui mõni lihas ei arene?

Vaata üle koormus, tehnika, taastumine ja järjepidevus. Mõni lihas vajab rohkem tööd kui teine, aga lahendus ei ole alati lihtsalt suurem raskus või kuulsama mehe kava.

Autor: Autor Janar Rückenberg

Allikas: WHO – kehaline aktiivsus.