Mõtisklusi treeningust ja elust: II osa

Käesolevad mõtisklusi on jätk varasemale loole. Kogun siia kokku tähelepanekuid, mis on aastate jooksul treeningsaalis ja sellest väljaspool selgemaks saanud. Lühike lugemine, aga loodetavasti pikalt seedida.

Mõtisklusi minevikust ja olevikust

Loevad mõlemad — see, mida keegi kunagi on teinud, ja see, milline on olukord praegu. Üks ei tohiks teist varjutada. Kahjuks näevad paljud ainult seda, mis on „täna, siin ja praegu”. Kõik siin maises maailmas on mööduv ning ajutine ei tohiks ähmastada suurte inimeste suuri tegusid.

Spordis ei ole mõeldav, et kord saavutatud tippvorm säilib terve elu. See tõsiasi puudutab üldiselt kõiki eluvaldkondi.

Mõtisklusi teooriast ja praktikast

Inimesi ja enda ümbrust jälgides olen järjest enam aru saanud, et tihtipeale on ka kõige kehvem praktika parem kui ideaalne ja ilus teooria, millele tegusid ei järgne. See kehtib igas eluvaldkonnas.

Treeningumaastikul tuleb see eriti hästi välja. Inimesi, kes „teavad”, kuidas peaks ja kuidas on õige, on palju. Aga reaalselt toimivaid treeningkavasid, programme või aastaplaane oskavad koostada vähesed. Jutumehi on palju, praktikas tegutsejaid vähe.

Mõtisklusi lõuatõmmetest pikas vaates

Esmalt tahaks seitsmekümne aastani elada (vähemalt). Ja kui see õnnestub, tahaks suuta sellises vanuses teha vähemalt 10 korralikku lõuatõmmet. Lihtne mõõdik, aga räägib palju.

Mõtisklusi tarbimisest ja vastanditest

Lõpmatuseni ei ole võimalik areneda. Ei ole võimalik lõputult uusi asju leiutada ja välja mõelda. Selleks, et millestki jätkuvalt rõõmu leida, ongi vaja vastandeid ja kontraste.

Näen ja kuulen, kuidas inimesed seisavad toidust lookas poelettide ees ja kurdavad: „midagi head ei olegi nagu süüa võtta”, „tahaks midagi head, aga ise ka ei tea, mida tahaks, aga midagi tahaks”. See ongi see hetk, kui on aeg restart teha.

Olge mõnda aega paastul või loobuge natukeseks ajaks „heast-paremast” — mitte mõneks tunniks, vaid mõneks päevaks, nädalaks või koguni kuuks. Te näete, kui hästi maitsevad „mõttetuna” tundunud söögid ja joogid. Mu lähedased imestavad jätkuvalt, kuidas ma suudan nautida lihtsalt ära keedetud makarone, kuhu on törts ketšupit juurde lisatud. Või maitsetut kohupiima hapukoore ja näputäie soolaga.

Aga sellepärast, et alaline toidu jälgimine ja piirava iseloomuga võistluseelsed dieedid on õpetanud mind igasugust toitu nautima ja hindama. Sama refresh-loogika toimib kõikide asjadega meie elus: söömine, suhtlemine, pidupäevad, seksimine, toidulisandid. Mõnda asja uuesti avastada — selleks tuleb sellest lihtsalt veidi aega eemal olla. Et tunda, kui hea on kodus olla, tuleb sealt aeg-ajalt ära käia.

Selle mõtteviisi eiramine ongi viinud tänase ühiskonna olukorrani, kus täiesti mõistusevastaseid käitumisi, tendentse ja nähtusi on hakatud normaliseerima. Kuskilt jookseb piir, millest edasi ei ole muudetud uuendus enam normaalne ega arendav — vastupidi, see on taandarendav, mõttetult raiskav ja meile koguni kahjulik.

Juba 2005. aastal oli meie poelettidel 40 leivasorti. Kas see on mõistlik või vajalik? 2012. aastal oli värskete pagaritoodete sektoris Eesti turul müügil kokku 346 erinevat leiva- ja 445 saiasorti, ehk kokku 791 pagaritoodet. Keegi ei küsi, kas see on ka vajalik. Peaasi, et tarbitaks, tarbitaks ja veelkord tarbitaks. Muidu sama toode, aga uus pakend ja näpuotsatäis nisukliisid juurde — ja jälle läheb.

Areng käib läbi vastandite

Igasugune areng toimub tegelikult läbi vastandite. Treeningprotsess on selle ilmekas näide. Selleks, et midagi läheks paremaks või tekiks juurde, tuleb esmalt kulutada, kehvemaks muuta ja lammutada.

Seetõttu ei ole võimalik, et kogu aeg on üksnes hea, mõnus ja mugav. Kahjuks ignoreeritakse seda tõsiasja tänases haridussüsteemis.

Kas digi ja internet ikka ühendavad?

Võtke kodus vool ära, internet ja wifi maha — ja vaadake, kuidas pere hakkab igaüks oma „urust” kööki ja suurde tuppa kokku kogunema. Räägitakse juttu, mängitakse lauamänge, keegi tuleb sööma, keegi hakkab joonistama.

Kas internet ikka ühendab meid meile kõige lähedasemate ja tähtsamate inimestega? Palju on räägitud ja kirjutatud, et pigem on see löönud meie suhetesse — eriti lähedastega — suured kiilud. Ja siin tõstatub omakorda uus küsimus: kust jookseb see piir, kus kõige heaga enamasti kaasas käiv halb hakkab selle nn. „hea” väärtust ja kasulikkust ületama?

KKK

Kas need punktid on tähtsuse järjekorras?

Ei. Numbrid 7–12 on lihtsalt jätk esimesele osale ja iga punkt seisab eraldi.

Miks just 10 lõuatõmmet seitsmekümneselt?

Isiklik mõõdupuu — piisavalt raske, et midagi tähendada, ja piisavalt konkreetne, et selle poole sihilikult treenida.

Mida tähendab praktikas „restart”?

Lihtsamalt öeldes — ajutine loobumine. Mitte tundideks, vaid päevadeks või nädalateks. Pärast naasvad varasemad maitsed ja kogemused tagasi täies jõus.

Järgneb…

Autor: Janar Rückenberg