25. august 2017

Mõtisklusi tervisest: 10 ajatut tõde

Mõtisklusi tervisest: 10 ajatut tõde

Mõtisklusi tervisest — see lihtne sõnapaar võtab kokku kümme põhitõde, mille vene akadeemik Nikolai Amossov pani kirja juba 1985. aastal. Eesti lugejani jõudsid need Peeter Lastingu raamatu „Spordisõbra tarkvara“ vahendusel aasta hiljem. Üllatav on, kui vähe on neist mõtetest aja jooksul iganenud — kõik kümme kehtivad täna täpselt samamoodi.

Mõtisklusi tervisest — kust need pärit on?

Amossov polnud teoreetik, kes raamatuid kirjutab ja ise diivanil istub. Ta oli südamekirurg, kes opereeris kümneid tuhandeid patsiente, ja samal ajal sportis ise hilise vanaduseni. Tema „Mõtisklusi tervisest“ kasvas välja igapäevasest praktikast — ta nägi haiglas, mis inimestega juhtub, ja tegi sellest järeldused.

Seetõttu ei kõla need kümme punkti nagu loengusaalist. Need on lakoonilised, vahel teravad, kohati ka pisut karmid. Aga ausad.

Kümme mõtet, mis paika peavad

1. Enamikus haigustes pole süüdi ei loodus ega ühiskond, vaid inimene ise. Kõige sagedamini põeb ta laiskuse ja ahnuse, harvemini arulageduse pärast.

2. Ärge lootke meditsiinile. Meditsiin ravib edukalt paljusid haigusi, kuid ta ei suuda inimest terveks teha. Esialgu ei oska ta inimesele isegi õpetada, kuidas terve olla.

3. Et olla terve, läheb vaja omaenda pidevaid ja suuri jõupingutusi. Neid ei saa millegagi asendada. Inimene on niivõrd vastupidav, et tervist saab taastada peaaegu igast allakäigu punktist. Mida vanem ollakse ja mida sügavam on auk, seda suuremaks pingutus muutub.

4. Pingutuste suuruse määravad stiimulid. Need omakorda sõltuvad eesmärgi tähtsusest, selle saavutamise ajast ja tõenäosusest — õnnetuseks ka iseloomust. Tervisest saab eesmärk paraku enamasti alles siis, kui surm on lähedal. Tahtejõuetust ei suuda surmgi pikalt hirmutada.

5. Tervisele on vaja nelja tingimust: kehalist koormust, vaoshoitud toitumist, karastamist ning puhkamisaega ja -oskust. Ja veel viiendat: õnnelikku elu. Ilma neljast esimesest viies üksi tervist ei taga. Aga kui pole õnnelik, kust siis leida jõudu end kokku võtta ja nälgida?

6. Loodus on helde. Piisab 20–30 kehakultuurile pühendatud minutist päevas, kui need panevad inimese lõõtsutama, higistama ja kahekordistavad pulssi. Veelgi parem on, kui seda aega õnnestub pikendada 40–60 minutini.

7. Tuleb piirata toitumist. Vali üks kahest: kas olla pidevalt poolnäljas ja kõhn, või süüa isu järgi ja mitu korda aastas päriselt nälgida.

8. Lõõgastumisoskus on teadus, aga nõuab ka iseloomu. Kui seda on.

9. Õnnelik elu. Öeldakse, et tervis on iseenesest õnn. See pole päris õige — tervisega harjutakse kiiresti ega panda seda enam tähele. Siiski aitab tervis õnne saavutada perekonnas ja töös. Ainult aitab, mitte ei taga. Raske haigus seevastu on vaieldamatu õnnetus.

10. Kerge haigus on mõnele kontimööda. Saab end lõdvaks lasta, haletsust nautida või vähemalt ise ennast haletseda.

Praktilised mõtisklusi tervisest meie igapäevaks

Mis on neist kümnest mõttest tänase Eesti lugeja jaoks olulisim? Minu meelest punkt kolm. Vastutus on enda käes — keegi ei tee seda tööd sinu eest.

Praktikas tähendab see lihtsaid asju. Igapäevane liikumine, mis paneb hingeldama, ei pea olema jõusaalis. Pool tundi reipas tempos kõndi, jooksu või rattasõitu täidab Amossovi normi. Toidu osas on tema soovitus karm, aga loogiline: ülesöömine on tänapäeva Eestis suurem probleem kui alatoitumus.

Karastamine on sõna, mis tundub vanamoeline, aga külma duši või talvise pargijooksuga ei ole midagi viga. Ja puhkamisoskus — see on osa, mida kõige enam alahinnatakse. Magada seitse-kaheksa tundi pole laiskus, see on hügieen.

KKK — mõtisklusi tervisest

Kas Amossovi soovitused kehtivad ka eakatele? Just nendele eriti. Amossov rõhutas, et mida vanemaks inimene saab, seda olulisem on igapäevane liikumine — ainult koormus peab olema mõistlik ja järkjärguline.

Kui palju liikumist on tõesti vaja? Amossovi miinimum on 20–30 minutit päevas hingeldamise ja higistamiseni. See kattub ka tänaste tervisesoovitustega — umbes pool tundi mõõdukat liikumist iga päev.

Kas saab olla terve ilma „nälgimata“? Saab. Amossovi sõnastus on terav, aga mõte lihtne — tarbi vähem kui kulutad. Kaasaegses keeles kehakaalu kontroll, mitte näljutamine.

Kas on mõtet tervise nimel vaeva näha? Mõelge järele.

Autor: Janar Rückenberg