Tagantjärgi tarkus: 11 viga kulturismis

Tagantjärgi tarkus on imelik värk. Tean täpselt, mida oleks pidanud teisiti tegema, aga teadsin seda alles siis, kui kahju oli juba tehtud. Kirjutan need vead üles ühel lihtsal põhjusel: võib-olla õpib mõni teist neist ja säästab end aastatest, mille mina raiskasin.

Aus tunne kulturismi- ja fitnessiringkondades on see, et keegi ei taha kuulata. Igaüks raiub oma. Lõpuks jõuame ikka samale järeldusele: kurat, oleks pidanud kuulama. Olen ennast sellelt mõttelt tabanud rohkem kordi, kui suudan kokku lugeda.

Tagantjärgi tarkus hooajavälise toitumise kohta

Võistlused läbi, sööme ennast +12kg paksuks ja hakkame siis hurraaga alla tagasi tulema. Olen ise seda teinud ja näen, kuidas paljud teised teevad. Hoiatamisest enamasti ei aita. Inimene mõistab alles järgmisel ettevalmistusel, kui on miskipärast põrgulikult raske.

Aeroobne ei pea olema vastik tegevus. Minu jaoks oli, sest ma ei teinud seda hooajaväliselt mitte kunagi. Oleks pidanud. Mida rohkem teed sa seda hooajaväliselt, seda vähem pead sa tegema siis, kui oled valmistumas. Vastikuks muutub asi alles siis, kui pead aeroobset tegema kurnatud olekus.

Arusaam, et aeroobne hävitab lihast, ei ole päris õige. Kui teed seda hooajaväliselt ja oled energiabilansiga plussis, ei kao lihas kuhugi. Liigne aeroobne dieedi ajal — see küll hävitab, ja rohkesti.

Tagantjärgi tarkus programmide ja mahtude osas

Otsisin kogu aeg mingit imeprogrammi. Iga trenn oli uus mõte, kuidas lihast mõjutada. Korduvvahemikud, jumal teab mis veel. Niimoodi on progressi võimatu jälgida ja igasugune areng on pehmelt öeldes kaootiline. Süsteemne progresseerumine on võtmesõna — kindel programm, kindel aeg.

Samasse gruppi lähevad inimesed, kes tilbendavad treenerite vahel. Iga nädal uus metoodika ja sada infokildu. Ise selles süüdi pole, aga kõrvaltvaatajana näen seda päris palju.

Kui miski töötab, siis see töötab. Milleks muuta puhtalt muutmise pärast? Mingitel perioodidel tegin kuus 10000–12000 kordust. Kas sain sellest paremaks? Võib-olla esimesel kuul. Edasised 4–5 kuud oli ületreeningu süvendamine. Päris kaua läks aega, et sellest aru saada. Parim enesetunne ja areng tulid hoopis palju väiksemate mahtude juures. Trenn ei pea olema pikk ega meeletute mahtudega — tee tööd efektiivselt ja võimalikult lühikese aja jooksul.

Lisaks: loeb kuidas tõstad, mitte kui palju tõstad. Mingitel perioodidel keskendusin liialt sellele, kui suur raskus on, mitte sellele, kuidas seda liigutan. Teatud lihasgruppe ma tuimalt raskust pulgutades sisuliselt kasvama ei saanudki. Nüüd olen targem. Jah, raskusi peame liigutama, aga tunnetust peale tööd ei tohi unustada. Me ei ole jõutõstjad. Laval ei küsi keegi, kui suure hantliga sa pulloveri teed.

Tagantjärgi tarkus puhkuse, tervise ja motivatsiooni kohta

Kui pole trenni-isu, siis pole tegelikult mõtet trenni teha. Ega keha loll pole. Trenniisu polnud — oli loll kohusetunne. Elu sees ei hakka sul lihas kasvama, kui su keha seal trennis olla ei taha. Lihtsalt liigutuste pärast trenni tegemine on mõttetu. Ületreening, mis muud. Õppige puhkama ja keha kuulama. Kui päev on kehv, tehke kergemalt või jätke vahele. Tuled järgmine päev tagasi ja asjal on teine jume.

Miks ma ületreeningusse lendasin? Sest kopeerisin teiste mahte. Kellegi teise mahud võivad olla tema jaoks ideaalsed. Sulle võib aga reaalselt piisata viiest harjutusest ja 45 minutist, et teha efektiivne trenn.

Kulturism on hobi, mitte elu ja surma küsimus. Üks suurimaid vigu. Ohverdad töö, sõbrad, pere. Ei saa sinna, ei saa teha seda — kõik selleks, et omada ilusat keha. Pühendumine on tore ja pühenduma peab, kui tulemust tahad, aga see peab käima muu elu kõrvalt. Kui sa pole PRO kulturist ega sellega raha teeni, ei ole mõtet lasta sel oma elu üle võimust võtta.

Sama jutt tervise kohta. Võistlusteks valmistudes mõtlesin ainult sellele, kuidas vormi teha ja võimalikult hea välja näha. Tervis oli teisejärguline. Tänu sellele on nii mõnigi asi mu kehas paigast nihkunud. Ärge seda viga tehke — see ei ole seda väärt.

Ja siis kõigeteadja sündroom. Olen süüdi. Kohe kui arvad, et tead kulturismist, treeningust ja toitumisest kõike, oled omadega küpse. See on hetk, mil pidur lõksatab kinni.

Tagantjärgi tarkus toitumises ja dieedil

Toitumise osas olen olnud liiga pedantne. Lausa haiglaselt. Mingitel perioodidel kaalusin kurki ja jääsalatit. Ajasin piinliku täpsusega taga mikrotoitaineid ja uskusin, et toidukordade ja toitainete ajastamine on meeletult oluline. Ei taha väita, et see pole tähtis. Lihtsalt minutipealt süüa pole vaja. Pole vaja endale sellega stressi tekitada.

Kiirustamine ja kannatamatus puudutab korraga mitut asja. Esiteks treening — ei tohi olla kärsitu raskuste lisamisel. Mis siis, et varu tundub suur. Järjepidev tibusammude haaval liikumine on jätkusuutlik.

Teiseks dieet ja kaloraaži langetamine. Kaal ei kuku ja suurest trotsist tõmban kraanid kinni — põmm, 500 kcal. Tore on. Kaal kukubki. Aga mis edasi? Keha kohaneb ja varsti on vaja uuesti langetada — suure tõenäosusega jäädki seda tegema. Tuleb olla kannatlik ja samamoodi tibusammudega liikuda. See õigustab ennast. Kui kaal kaks nädalat seisab, siis ühel päeval võib ta kahe nädala jagu kukkuda. Läbi tehtud.

KKK

Kui suur peaks olema hooajaväline kaaluvaru?

Minu +12kg kogemus ütleb: vähem on rohkem. Mida väiksem on hüpe, seda lühem ja kontrollitum on järgnev dieet. Täpset numbrit kõigile ei ole — see sõltub keha tüübist ja eelmise hooaja vormist.

Kas hooajaväline aeroobne tõesti söövitab lihast?

Ei söövita, kui oled energiabilansiga plussis. Mõõdukas aeroobne hooajaväliselt aitab hoopis vormi ja teeb järgneva dieediperioodi kergemaks. Probleemiks läheb alles siis, kui aeroobset kuhjub dieedi ajale liiga palju.

Mida teha, kui dieedi ajal kaal seisab?

Mitte paanikat ja mitte kohe 500 kcal kärbet. Oota — keha kohaneb tihti hilinemisega ja kahe nädala seismise järel võib kaal järsku kahe nädala jagu kukkuda. Tibusammud, mitte hüpped.

Kokkuvõtvalt: õppige minu ja teiste vigadest. Tean, et suurem osa teist seda ei tee. Ma lihtsalt tahtsin sellest kirjutada.

Autor: Peep Reinart