Treener sportlase kõrval: nähtamatu töö

Treeneri on sportlase kõrval vahel nähtamatu inimene, kuigi tema töö on igas sammus kohal. Laval seisab sportlane üksi, aga vormi, närvide ja otsuste taga on sageli pikk ühine töö.

Lou Ferrigno isa ütles filmis Pumping Iron umbes nii: nad treenivad koos, õpivad poseerimist koos ja laval on ta mõttes pojaga kaasas. Aplaus tuleb sportlasele. Nii peabki. Aga selle aplausi taga on ka keegi, kes aitas hetke valmis teha.

Miks treener jääb tihti varju?

Spordis näeme kõigepealt tulemust. Näeme medalit, vormi, võitu või ebaõnnestumist. Pealtvaataja pilk läheb sportlasele, sest tema on platsil, laval või kangi all. Treenerit seisab tavaliselt kuskil ääres.

Minu juhendaja Silvar on selle kohta öelnud väga tabavalt: “Juhendamine on nagu jagaja, kellele jäävad ainult näpud!” See kõlab naljana, aga selles on palju tõtt. Kui sportlane võidab, räägitakse sportlase tugevusest. Kui asi läheb kehvasti, otsitakse kiiresti põhjust juhendamisest.

Meeskonnaaladel on sama muster tuttav. Kui võistkond võidab, võitis meeskond. Kui võistkond kaotab, kaotas treeneri. See ei ole alati õiglane, aga spordis elab see mõte visalt edasi.

Treener ei ole kõiketeadja

Algaja jaoks on treenerit sageli inimene, kes annab selguse. Tee nii. Ära tee nii. Harjuta seda. Söö mõistlikumalt. Puhka rohkem. Alguses on sellist raamistikku väga vaja, sest muidu eksib inimene infomürasse ära.

Aga mida kaugemale sportlane jõuab, seda vähem on sport must-valge. Keegi ei näe teise inimese sisse. Keegi ei saa lõpuni garanteerida, et üks kava, üks meetod või üks võte toob kindla tulemuse. Ausalt öeldes oleks kahtlane, kui keegi seda lubaks.

Hea juhendaja teab kogemusest palju. Ta tunneb programme, metoodikaid, toitumise põhitõdesid ja taastumise loogikat. Ta oskab selgitada, mida tähendab 5 x 5 programm või kuidas mõelda abistavale tööle Smolov’i kükiprogrammi kõrval. Aga isegi väga hea kogemus ei tee inimesest ennustajat.

Siin tulebki mängu vana mõte: kui üks õpetab, siis kaks õpivad. Sportlane õpib enda keha ja pead tundma. Juhendaja õpib sama sportlast lugema. See ei ole ühepoolne käskude jagamine, vaid järjepidev koostöö.

Kuidas treener aitab kõrgel tasemel?

Kõrgel tasemel muutub treeneri roll teistsuguseks. Ta ei pea iga kord ütlema, mitu kordust teha või mida taldrikule panna. Sportlane teab neid asju tihti juba ise. Suurem küsimus on: kas ta suudab pingelisel hetkel rahulikult otsustada?

Kulturismivõistlusteks valmistudes võib pinge kasvada kiiresti. Vorm kõigub, emotsioonid võimenduvad ja iga pisiasi tundub tähtis. Siis on väga kasulik, kui kõrval on inimene, kes tunneb sind piisavalt hästi, et öelda: praegu räägib väsimus, mitte tegelik olukord.

Minu jaoks on Silvar selles mõttes peegel. Ta aitab näha, kas mu tunne vastab päriselt seisule või olen lihtsalt raskest ettevalmistusest üle kuumenenud. Ta on ka “teine aju”, kui tuleb teha raskeid valikuid ajal, mil enda pea ei ole kõige selgem.

See ei tähenda, et sportlane oleks nõrk. Vastupidi. Mida rohkem on kaalul, seda rohkem loeb vaimne tasakaal. Hirmud, kõhklused ja kahtlused on normaalsed. Küsimus on selles, kas keegi aitab neid õigel hetkel läbi töötada.

Treener ja sportlane õpivad koos

Spordis on olukordi, mida ei saa lihtsa valemiga ära seletada. Näiteks võib sportlane teha kaks hooaega kaks võistluseelset nädalat täiesti sama kaalu, vormi, toitumise ja rasvaprotsendi juures samamoodi, aga olla ühel korral laval “šilett – terav” ja teisel korral nagu “sardell”.

Mis siis tegelikult juhtub? Vahel ei teagi kohe. Ja tark juhendamine julgeb seda tunnistada. “Ma ei tea” ei ole läbikukkumine, kui sellele järgneb aus analüüs. Koos vaadatakse üle uni, stress, koormus, taastumine, pea seis ja kõik muu, mis võis pilti muuta.

Selline koostöö nõuab usaldust. Sportlane ei peaks ootama juhendajalt imesid. Treeneri ei peaks mängima eksimatut. Parim töö sünnib siis, kui mõlemad saavad rääkida ausalt ja otsida lahendust, mitte süüdlast.

Praktiline vaade: mida healt treenerilt oodata?

Hea treenerit ei ole ainult kava saatja. Ta küsib, kuulab ja jälgib. Ta märkab, millal sportlane vajab tugevamat suunda ja millal hoopis rahustamist. Ta selgitab, miks midagi tehakse, mitte ei peida kõike autoriteedi taha.

Sportlase poolelt on sama tähtis aus tagasiside. Kui uni on halb, söömine lonkab või pea on tühi, tuleb seda öelda. Juhendaja ei saa aidata sellega, mida ta ei tea. Lihtne tõde: juhendamine paraneb siis, kui info on aus.

Tunnustust tasub samuti välja näidata. Mitte ainult siis, kui medal kaelas on. Ka rasketel nädalatel, segastel hetkedel ja ebaõnnestunud võistluse järel teeb juhendaja sageli tööd, mida publik ei näe.

KKK: treener ja koostöö sportlasega

Kas treener peab alati teadma õiget vastust?

Ei pea. Hea juhendamine teab palju, aga ta ei teeskle kõiketeadjat. Mõnikord on aus analüüs parem kui kiire ja enesekindel vastus, mis tegelikult ei pea vett.

Millal muutub treener pigem mentoriks?

Tavaliselt siis, kui sportlane on juba kogenud ja tunneb treeningu põhitõdesid. Siis muutub tähtsamaks otsuste kvaliteet, vaimne seis ja oskus keerulisi hetki kainelt hinnata.

Kuidas sportlane saab koostööd paremaks teha?

Ta saab olla aus, järjepidev ja valmis kaasa mõtlema. Treeneri ei ole imetegija, vaid partner. Mida parem on omavaheline usaldus, seda paremaks muutub ka ühine töö.

Niisiis, head sportlased, tunnustagem oma treenereid, mäletagem, austagem ja usaldagem neid tänuväärse töö tegijaid!

Autor: Janar Rückenberg

Allikas: WHO – kehaline aktiivsus.