Mis on mahl, nektar ja mahlajook poes?

Mahla on joogiletis kõige lihtsam sõna, aga pakendi peal ei tähenda see alati sama asja, mida ostja peas. Siin on selge vahe: mahlad, nektar ja mahlajook ei ole üks ja sama toode. Kui loed silti rahulikult, saad kiiresti aru, kas pudelis on peamiselt puuvili, vesi või suhkruga segatud jook.

Miks mahl poes segadust tekitab?

Suures poes näeb mahlalett esmapilgul korralik välja: apelsin, õun, jõhvikas, multivitamiin, väike pakk koolikotti ja suur pakk pere hommikusöögiks. Segadus tekib siis, kui pakendi esikülg lubab marju ja puuvilju, aga tagumine silt räägib veest, suhkrust, püreest või kontsentreeritud mahlast.

Lihtne tõde: joogi nimetus on tähtis. Kui pakendil on kirjas mahlale, peab toode vastama rangematele nõuetele kui nektar või mahlajook. See ei tee üht jooki automaatselt heaks ja teist halvaks, aga annab ostjale ausama pildi.

Mahlajook võib olla pressitud puuviljast, marjast või köögiviljast. See võib tulla ka kontsentreeritud mahlast, millele lisatakse tagasi vesi selles koguses, mis kontsentreerimisel eemaldati. Mõte on sama: joogil peab olema vastava vilja või marja iseloomulik värv, lõhn ja maitse.

Toormahl on veel kitsam mõiste. See on puuviljadest, marjadest või köögiviljadest eraldatud mahla, mida ei ole kuumtöödeldud ja millele ei ole lisatud teisi toiduaineid. Kodune värske õunamahl on hea näide, kui seda pole kuumutatud ega millegagi segatud.

Kuidas mahl, nektar ja mahlajook erinevad?

Mahlad koosneb ühest või mitmest puuvilja-, marja- või köögiviljamahlast. See võib olla eraldatud värskest või külmutatud toorainest füüsikalise töötlemisega. Mõnikord kasutatakse ka ensüüme, näiteks pektinaase, proteaase või amülaase. See kõlab tehniliselt, aga eesmärk on lihtne: mahlale eraldatakse viljast nii, et joogi põhiolemus jääks alles.

Tsitrusviljade puhul tuleb mahlajook vilja sisekihist. Laimimahla võib valmistada tervest laimist, kuid väliskesta kogus peab jääma võimalikult väikeseks. See on oluline, sest koor võib anda tugeva mõru maitse.

Mahlale võib mõnel juhul lisada suhkrut maitse parandamiseks. Erandiks on pirni- ja viinamarjamahl. Tavalise mahla puhul võib lisatav kogus olla kuni 15 grammi liitri mahla kohta. Kui suhkrut lisatakse üle 15 grammi liitri mahla kohta, on tegemist magustatud mahlaga.

Magustatud mahlal on oma piirid. Üldjuhul võib suhkrut ja suhkrutooteid lisada kuni 100 grammi liitri kohta. Sidruni-, laimi- ja bergamotimahlale ning punase-, valge- ja mustasõstramahlale võib lisada kuni 200 grammi liitri kohta. Need on happelised mahlad, kus suhkur tasakaalustab maitset, mitte ainult ei tee jooki magusaks.

Kontsentreeritud mahla tähendab, et mahlast on vesi eemaldatud. Seda tehakse füüsikaliste või teiste töötlemisviisidega, kuid mitte otsese kuumutamisega. Kui kontsentreeritud mahlad on mõeldud tarbijale, peab sellest olema eraldatud vähemalt 50 protsenti veest. Hiljem saab sellest valmistada taastatud mahla, lisades vett tagasi.

Kui kontsentreeritud mahlale lisatakse mitut liiki hapet, välja arvatud L-askorbiinhape, arvestatakse iga happe kogus protsentides lubatud piirnormist. Nende protsentide summa võib olla kuni 100 protsenti. Sama loogika kehtib ka nektari puhul.

Mahlapulber on veel kuivem variant. See valmistatakse mahlast vee peaaegu täieliku eemaldamise teel. Ka siin taastatakse aroom samast mahlast kogutud lenduvate ainete või sama liiki puuviljadest ja marjadest saadud ainete abil.

Praktilised ostunipid mahlaletis

Nektar on segu mahlast, kontsentreeritud mahlast, püreest, kontsentreeritud püreest või nende segust. Sellele lisatakse vett ja suhkrut või looduslikku mett. Nektar peab olema käärimisvõimeline, kuid käärimata. See tähendab, et tooraine on viljapõhine, kuid jook ei ole sama kontsentratsiooniga kui mahlale.

Nektari valmistamisel võib lisada suhkrut või looduslikku mett kuni 20 protsenti liitri valmistoote kohta. Samuti lisatakse vett nii palju, et mahla, püree või nende segu sisaldus ja happe kontsentratsioon jääksid nõuetele vastavaks.

Mahlajook on kõige laiem kategooria. See võib koosneda mahlast, kontsentreeritud mahlast, püreest, nektarist või nende segust. Sinna lisatakse vett ja suhkrut või looduslikku mett. Mahlajook peab sisaldama vähemalt 10 protsenti mahla, püreed või nende segu.

Ausalt öeldes ongi ostja jaoks kõige kiirem nipp vaadata kolme asja: joogi nimetust, mahla või püree osakaalu ja lisatud suhkru märget. Esikülje pilt võib olla ilus, aga tagumine koostisosa loetelu räägib rohkem.

Kui tahad hommikusöögi kõrvale puhtamat valikut, vali toode, mille nimetus on mahlajook ja mille koostis on lühike. Kui tahad hapukamat marjajooki, võib nektar olla täiesti mõistlik, sest kõik marjad ei anna meeldivat jooki ilma vee ja magustamiseta. Kui ostad mahlajooki, siis tea lihtsalt, et see on lahjem kategooria.

Treeningu ja toitumise vaates tasub meeles pidada, et ka mahla annab energiat. Pärast rasket trenni võib klaas mahla sobida süsivesikute allikaks, aga janujoogiks on igapäevaselt parem vesi. Mahlad ei ole halb. Küsimus on koguses ja selles, mida sa tegelikult ostad.

KKK: mahl, nektar ja mahlajook

Kas mahl võib olla tehtud kontsentraadist?

Jah. Mahlale võib olla taastatud kontsentreeritud mahlast, kui sellele lisatakse vesi tagasi mahla kontsentreerimisel eraldunud koguses ja maitseomadused taastatakse nõuete järgi.

Kas nektar on alati halb valik?

Ei ole. Nektar võib olla mõistlik hapude marjade või viljade puhul. Vahe on selles, et nektarile lisatakse vett ja suhkrut või mett, seega tasub koostist lugeda.

Kuidas mahlajook mahlast erineb?

Mahlajook on lahjem ja vabam kategooria. See peab sisaldama vähemalt 10 protsenti mahla, püreed või nende segu, samal ajal kui mahlajook põhineb mahla enda koostisel.

Autor: M.M.

Allikas: WHO – kehaline aktiivsus.