Lühidalt:
- Liiga kõrge aldosterooni tase põhjustab sageli ravile alluvat kõrget vererõhku ja madalat kaaliumitaset veres.
- Peamised põhjused on neerupealise adenoom ja kahepoolne neerupealise hüperplaasia.
- Hüperaldosteronism esineb hinnanguliselt 5–10% kõrgvererõhutõvega patsientidel ning on üks levinumaid ravitavaid hüpertensiooni põhjuseid.
- Diagnoos põhineb aldosterooni-reniini suhtarvu mõõtmisel ja ravi on sõltuvalt põhjusest kirurgiline või ravimitega.
Aldosteroon on neerupealiste koores toodetav steroidhormoon, mis reguleerib keha naatriumi, kaaliumi ja vee tasakaalu ning mängib võtmerolli vererõhu kontrollis. Kui aldosteroon sümptomid annavad märku hormooni taseme kõrvalekaldest normist, võivad need ulatuda püsivast kõrgest vererõhust kuni lihaste nõrkuse ja krampideni. Hormoonihäire varajane äratundmine on oluline, sest ravimata jätmine võib viia tõsiste südame-veresoonkonna komplikatsioonideni.
Millised aldosteroon sümptomid viitavad tasakaaluhäirele?
Aldosterooni tasakaaluhäired jagunevad kahte peamisse kategooriasse: liiga kõrge tase (hüperaldosteronism) ja liiga madal tase (hüpoaldosteronism). Mõlema sümptomid on erinevad ja nõuavad eraldi käsitlust.
Hüperaldosteronismi sümptomid (liiga palju aldosterooni):
- Püsivalt kõrge vererõhk, mis ei allu tavapärasele ravile
- Madal kaaliumitase veres (hüpokaleemia), mis põhjustab lihaskrampe ja lihasnõrkust
- Krooniline väsimus ja jõuetus
- Sagedane urineerimine, eriti öösel (noktuuria)
- Peavalud
- Tuimus või surin kätes ja jalgades
Uuringud näitavad, et hüperaldosteronism on üks levinumaid ravitavaid hüpertensiooni põhjuseid, esinedes 5–10% kõrgvererõhutõvega patsientidel (Rossi jt, 2006). See tähendab, et paljudel inimestel, kelle vererõhku on aastaid edutult ravitud, võib tegelikuks põhjuseks olla hormoonihäire.
Hüpoaldosteronismi sümptomid (liiga vähe aldosterooni):
- Madal vererõhk
- Pearinglus ja minestustunne eriti seismisel (ortostaatiline hüpotensioon)
- Tugev soov soolase toidu järele
- Kõrge kaaliumitase veres (hüperkaleemia)
- Üldine väsimus ja nõrkus
Need sümptomid kattuvad osaliselt II vananemise sümptomitega, mistõttu võib neid sageli valesti tõlgendada eakatele omaseks halvenevaks enesetundeks ning jätta hormoonihäire diagnoosimata.
Mis põhjustab aldosterooni tasakaalust väljaviimist?
Aldosterooni liig ehk hüperaldosteronism jaguneb primaarseks ja sekundaarseks vormiks, millel on erinevad põhjused ja ravitaktikad.
Primaarne hüperaldosteronism (Conni sündroom) tekib siis, kui neerupealised toodavad aldosterooni liigsetes kogustes sõltumata normaalsetest regulatsioonimehhanismidest. Peamised põhjused on:
- Kahepoolne neerupealise hüperplaasia — kõige sagedasem põhjus, esineb umbes 60% juhtudest
- Neerupealise adenoom — healoomuline kasvaja, umbes 35% juhtudest
- Harvem: neerupealise kartsinoom või pärilikud perekondlikud vormid
(Funder jt, 2016)
Sekundaarne hüperaldosteronism tekib siis, kui mõni muu organismi seisund stimuleerib neerupealisi liiga palju aldosterooni tootma. Peamised vallandajad on:
- Neerude veresoonte ahenemine (renovaskulaarne hüpertensioon)
- Südamepuudulikkus
- Maksatsirroos
- Nefrootiline sündroom
Hüpoaldosteronism võib tekkida mitmesugustel põhjustel:
- Addisoni tõbi ehk neerupealiste primaarne puudulikkus
- Teatud ravimid (AKE-inhibiitorid, hepariin, MSPVA-d)
- Kaasasündinud neerupealise hüperplaasia
- Diabeetiline nefropaatia koos hüporeniineemilise hüpoaldosteronismiga
Kuidas aldosterooni tasakaaluhäiret diagnoositakse?
Kahtluse korral algab diagnostika aldosterooni-reniini suhtarvu (ARR) mõõtmisega tavalisest veenivereproovist. NIH soovituste kohaselt on ARR primaarse hüperaldosteronismi sõeluuringu kuldstandard ambulatoorses praktikas.
Positiivse sõeluuringu järel järgnevad:
- Kinnitustestid — näiteks soolakoormustest või fludrokortisooni supressioonitest
- Kuvamisuuringud — neerupealiste CT-uuring kasvajate tuvastamiseks
- Neerupealiste veenide kateteriseerimine — kuldstandard selleks, et selgitada, kumb neerupealine toodab liiga palju aldosterooni; see on kriitilise tähtsusega enne kirurgilise ravi otsust (Stowasser, 2009)
Vere kaaliumitaseme regulaarne jälgimine on samuti oluline, sest hüpokaleemia on sageli esimene laboriline vihje hormoonihäirele (Young, 2007).
Millised on ravi võimalused ja millal pöörduda arsti poole?
Ravi sõltub otseselt häire põhjusest:
- Adenoomi korral on eelistatud kirurgiline eemaldamine (laparoskoopiline adrenalektoomia), mis normaliseerib vererõhu 30–60% opereeritutest
- Kahepoolse hüperplaasia korral kasutatakse ravimeid — eelkõige mineralokortikoidide antagoniste nagu spironolaktoon või eplerenoon
- Hüpoaldosteronismi korral asendatakse hormoon fludrokortisooni preparaatidega
Arstiga tuleks konsulteerida viivitamatult, kui esinevad järgmised kombinatsioonid: ravile allumatu kõrge vererõhk koos seletamatu lihaskrampide ja nõrkusega, või pearinglus koos tugeva soovi soolase järele.
Intensiivselt treenivatel sportlastel, kes on lavalaudade suunas teel, on elektrolüütide tasakaal kriitilise tähtsusega, sest intensiivne treening aktiveerib reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi loomulikul teel. See tähendab, et mõned aldosterooni sümptomid võivad kattuda ületreenimise tunnustega, mistõttu põhjalik laboratoorne hindamine aitab eristada hormonaalset häiret treeningust tingitud muutustest.
Elektrolüüte sisaldavad toidulisandid, mida pakuvad näiteks tuntud spordipoed, võivad ajutiselt leevendada kaaliumipuudusest tulenevaid sümptomeid, kuid need ei asenda meditsiinilist diagnoosimist ega põhjuse ravi.
Viited
- Funder JW, Carey RM, Mantero F jt (2016). The Management of Primary Aldosteronism: Case Detection, Diagnosis, and Treatment: An Endocrine Society Clinical Practice Guideline. J Clin Endocrinol Metab. 101(5):1889–1916. PMID: 26934393
- Rossi GP, Bernini G, Caliumi C jt (2006). A prospective study of the prevalence of primary aldosteronism in 1,125 hypertensive patients. J Am Coll Cardiol. 48(11):2293–2300. PMID: 16949492
- Stowasser M (2009). Update in primary aldosteronism. J Clin Endocrinol Metab. 94(10):3623–3630. PMID: 19318450
- Young WF Jr (2007). Primary aldosteronism: renaissance of a syndrome. Clin Endocrinol (Oxf). 66(5):607–618. PMID: 17402944
Korduma kippuvad küsimused
Mis on aldosterooni normaalne tase veres?
Aldosterooni normaalne tase veres on lamavas asendis 30–160 pmol/l ja seisvas asendis 110–860 pmol/l, kuid viitevahemikud sõltuvad laboratooriumist ja analüüsimeetodist. Oluline on hinnata aldosterooni koos reniini tasemega — nende suhtarv annab täpsema pildi.
Kas aldosterooni tasakaaluhäiret saab ravida ilma operatsioonita?
Jah, kahepoolse neerupealise hüperplaasia korral on ravimitega ravi (spironolaktoon, eplerenoon) standardne lähenemine ja operatsiooni ei vajata. Ainult adenoomi korral on kirurgiline eemaldamine eelistatud meetod, kuid ka sel juhul saab ravimitega ootel ajal sümptomeid kontrolli all hoida.
Kas stress võib aldosterooni taset tõsta?
Jah, krooniline stress aktiveerib reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi ja võib tõsta aldosterooni taset lühiajaliselt. Siiski ei põhjusta stress Conni sündroomile iseloomulikku püsivat ja kliiniliselt olulist hüperaldosteronismi — selleks on vaja neerupealiste struktuurset muutust.
Millised ravimid võivad moonutada aldosterooni analüüsi tulemusi?
Mitmed ravimid mõjutavad ARR-i tulemusi: AKE-inhibiitorid, ARB-d, diureetikumid (eriti spironolaktoon), beetablokaatorid ja kaltsiumikanali blokaatorid. Seetõttu tuleb analüüsi ettevalmistus alati kooskõlastada raviarsti või endokrinoloogiga.
Kas aldosterooni häire on pärilik?
Enamik hüperaldosteronismi juhte ei ole pärilikud, kuid eksisteerib mõned harvad perekondlikud vormid (nt glükokortikoidide poolt supresseeritav aldosteronism ehk FH-I), mida tuleks kaaluda, kui haigus esineb noores eas või mitmel pereliikmel.
Tule trenni! ArtGym
