Internet ja noorte liikumisharjumused

Internet on nagu tuli ja vesi: õiges koguses kasulik, käest ära minnes kahjulik. See tekst räägib sellest, kuidas lõputu info, pildid ja mängud võivad noorel inimesel võtta keskendumise, liikumisharjumuse ja tahtmise pingutada. Küsimus ei ole selles, et arvuti oleks halb. Küsimus on mõõdus.

Miks internet mõjutab noori nii tugevalt?

Tuli on väga hea asi. Juba vanast ajast on see andnud sooja, valgust ja võimaluse toitu valmistada. Samas teame kõik, mida teeb tuli siis, kui see kontrolli alt väljub. Metsatulekahju või põlev elumaja ei ole enam kasu, vaid suur kahju.

Vesi on sama moodi hädavajalik. Ilma veeta ei oleks elu. Me joome, peseme, valmistame süüa ja koosneme ise suuresti veest. Aga kui silme ette tuleb üleujutus või torm merel, siis on pilt hoopis teine. Asi, mis on mõõdukalt eluks vajalik, võib liigsena muutuda ohtlikuks.

Internet sobib sellesse ritta hästi. See annab teadmisi, ühendab sõpradega, aitab õppida ja hoiab meid maailmaga kursis 24/7. Kõik see on kasulik siis, kui kasutaja juhib internetti, mitte vastupidi. Kui ekraan hakkab juhtima aega, tähelepanu ja valikuid, muutub pilt kiiresti.

Õpetajana noortega kokku puutudes näen kõige valusamalt üht muutust: pealiskaudsust. See ei teki ühe õhtuga. See kasvab vaikselt. Klõps siia, klõps sinna, paar rida teksti, uus pilt, uus video, uus mäng. Kõik on korraga käeulatuses, aga väga vähesesse süvenetakse päriselt.

Kui infot on meeletult palju, tekib tunne, et peaks kõike korraga vaatama. Avad ühe artikli, loed üle rea. Siis märkad teist pealkirja ja liigud edasi. Kolmas tundub veel põnevam. Lõpuks on peas palju müra, aga vähe selget teadmist. Ausalt öeldes olen ka ise seda märganud, isegi raskejõustiku teemadel. Kui mõte kohe esimeste ridadega välja ei tule, kipub käsi juba edasi liikuma.

Treeningus on see eriti ohtlik. Üks tekst ütleb: treeni nii, siis tuleb tulemus. Paar tolli allpool lubab teine, et just nii treenida ei tohi. Üks soovitab üht, teine teist. Selline vastuolu võib olla arendav, kui inimesel on oskus eristada olulist ebaolulisest. Kui seda oskust ei ole, jääbki noor inimene kahtlema, hüppama ja pooleli jätma.

Kuidas internet kärbib keskendumist?

Peamine probleem ei ole info olemasolu. Probleem on harjumus kogu aeg edasi liikuda enne, kui üks asi päriselt selgeks saab. Raamat nõuab süvenemist. Treening nõuab kordamist. Kehaline oskus nõuab kannatust. Ekraan aga õpetab sageli vastupidist: kui igav hakkab, vali uus asi.

Pildikultuur on hea näide. Rate, Orkut.com ja muud sarnased keskkonnad muutsid mingil ajal piltide hindamise paljude noorte jaoks tavaliseks meelelahutuseks. Mõte ise on ju kummaline: paneme üksteise piltidele hindeid ja loeme kommentaare. Esmapilgul naljakas. Sügavamalt vaadates aga õpetab see noort inimest siduma oma väärtust välise reaktsiooniga.

Kui keegi on alates viiendast eluaastast harjunud pilte vaatama ja hindama, siis võib juhtuda, et ka kahekümneselt on tal raske leida rõõmu millestki, mis ei anna kiiret tagasisidet. Raamat ei anna kohe kümmet punkti. Tiritamm ei tule esimesel katsel välja. Lõuatõmme ei tee komplimenti. Aga just sellised asjad kasvatavad püsivust.

Arvutimängud internetis töötavad sama mustriga. Kui üks mäng ei tule välja, saab valida järgmise. Kui järgmine tundub raske, liigud jälle edasi. Valikuid on sadutuhandeid. Varem oli olukord teine. Mul oli kunagi mäng kangiga ja kollased kassetid. Kokku oli peal 2 – 3 mängu, näiteks Supermario ja Tank. Valikut peaaegu ei olnud, seega mängisin samu mänge kaua ja sain neis päriselt heaks.

See väike näide selgitab palju. Kui valik puudub, jääd ühe asja juurde. Kui jääd ühe asja juurde, hakkad nägema arengut. Kui arengut näed, tekib enesekindlus. Kui aga igal hetkel saab raskuse eest ära klõpsata, ei teki harjumust pingutada. Treeningus on see harjumus määrav.

Koolis paistab see välja väga lihtsalt. Harjutame näiteks tiritamme ehk seisu pea ja käte toetusel, jalad üleval. Mõni proovib neli korda ja ütleb juba, et ei oska. Ta ei ole valmis tegema sama asja 50 x, rahulikult ja järjest paremini. Sageli tehakse 4 – 5 katset, siis mossitatakse ja öeldakse: aga ma ju proovisin.

Mis siis tegelikult juhtub? Ekraan õpetab, et kui asi ei õnnestu, vali uus. Kehalise kasvatuse tunnis see ei tööta. Pall ei muutu kergemaks, kang ei tõuse ise ja koordinatsioon ei teki ilma harjutamiseta. Koolis, spordisaalis ja elus tuleb mõni asi lihtsalt ära õppida.

Mida teha, kui internet võtab liikumise aja?

Noorte kehaline võimekus on vähemalt siin maal sageli nukker. Ma ei ütle seda pahatahtlikult. Ma näen seda tundides. Mina hakkan õpetama alates kolmandast klassist ja mida uuem algklass tuleb, seda rohkem on näha, et õues tehtud töö on jäänud tegemata.

Minu ajal ei olnud internetti. Meelelahutus oli suuresti füüsiline. Tehti tööd, lõhuti puid, tehti heina, käidi metsatöödel abis. Kui tööd ei tehtud, mängiti rahvastepalli, korvpalli, jalgpalli, luurekat, pesapalli või ukakat kuni pimedani. Praegu on peamine meelelahutaja tihti tubane arvuti ja internet.

Üks arvestus algklassides näitas seda väga selgelt. Õpilane seisis võrkpall käes korvpalliväljaku keskel ringi sees. Tal oli kasutada 12 viset. Ta pidi ringist väljumata viskama 12 korda võrkpalli enda ette õhku 3 – 4 meetri kõrgusele, hüppama pallile vastu ja selle õhust kinni püüdma.

Tingimus oli lihtne: pall pidi saavutama 3 – 4 m kõrgust, viska-püüa tegevus ei tohtinud ringist väljuda ja püüdmine pidi toimuma hüppega. Tulemus oli masendav. Kuigi olime seda harjutanud, ei suutnud pooled 4. klassi 19 – st lapsest teha seda isegi kolmele. Mõni käis arvestust terve veerandi jooksul lausa 5 korda järgi vastamas.

Hindamine oli samuti selge. Kolme jaoks oli vaja teha 5 täpset viset-püüdmist. 1 – 4 oli hinne 2, 5 – 7 oli hinne 3, 8 – 9 oli hinne 4 ja hinde 5 sai 10 viskega. Kokkuvõttes jäi neli viit (5), seitse nelja (4), viis kolme (3) ja kolm kahte (2). Kui 4. klassis võiks juba pidada tõsiseid rahvastepalli lahinguid, siis meie õppisime alles palli õigesti ühe käega viskama ja korralikult püüdma.

Loomulikult ei saa kogu süüd panna ühele asjale. See ei ole ainult interneti süü. Muutunud on kodune elu, vaba aeg, meelelahutus ja ühiskonna hoiakud. Ometi on virtuaalkultuuril suur osa. Kui lapsel on valida higistamise ja kiire ekraanielamuse vahel, vajab liikumine teadlikku suunamist.

Lihtne tõde: laps ei hakka tugevaks ainult sellest, et talle öeldakse „liigu rohkem“. Ta vajab võimalusi, eeskuju ja piire. Õues mängimine, pallimängud, lihtsad jõuharjutused, rattasõit, suusatamine talvel ja ujumine suvel annavad kehale seda, mida ükski ekraan ei anna. Need õpetavad ka kaotama, uuesti proovima ja teistega arvestama.

Praktilised märgid, mida vanem ja õpetaja näevad

Esimene märk on kannatamatus. Laps proovib uut harjutust paar korda ja tahab kohe loobuda. Ta ei vihka tingimata sporti. Ta ei ole lihtsalt harjunud olukorraga, kus tulemus tuleb aeglaselt. Siin aitab rahulik kordamine, mitte pilkamine. Ülesanne tuleb teha väiksemaks ja õnnestumine nähtavaks.

Teine märk on oskamatus oma keha juhtida. Palli püüdmine, hüpe, vise, tasakaal ja roomamine tunduvad lihtsad ainult siis, kui neid on lapsena palju tehtud. Kui ei ole, tuleb neid õppida hiljem. See ei ole häbiasi, aga see nõuab järjepidevust.

Kolmas märk on väärtushinnangute nihkumine. Vanasti oli paljudele auasi olla võimekas, mitte jääda jooksus viimaseks ja mitte olla pallimängus kõige nõrgem lüli. Nüüd kuuleb mõnikord suhtumist: savi, et jäin viimaseks. See ei tähenda, et iga laps peaks olema võistlussportlane. Küll aga võiks kehaline suutlikkus olla normaalne osa eneseväärikusest.

Tunnustus mängib siin suurt rolli. Sport annab noorele võimaluse saada tähelepanu millegi eest, mille nimel on päriselt vaeva nähtud. Kui võrkpallis tuleb raske pallivahetus ja noor lööb punkti ära, on rõõm aus. Meeskond rõõmustab, mängija tunneb uhkust ja see tunne on teenitud. Sama kehtib kaugushüppe tulemuse parandamise või esimese korraliku kätekõverduse kohta.

Võrgu kaudu saadud välimuse kiitus on teistsugune. Kui pilt Rate.ee-s kogub kommentaare stiilis „sa oled nii nummi“, võib see korraks ego tõsta, aga sellel ei ole sama kaalu. Kui algul annab tavaline pilt 6 punkti ja veidi julgem poos toob 10 punkti, võib noor hakata õppima valet seost: rohkem tähelepanu tähendab suuremat väärtust. Sealt edasi on kerge hakata väärtustama raha, riideid, kunstlikku välimust ja teiste pilke rohkem kui oskust, tööd ja iseloomu.

Vanem ja õpetaja ei pea internetti keelama nagu vaenlast. See ei oleks realistlik. Küll aga tuleb küsida: mida see laps ekraani taga õpib? Kas ta õpib süvenema või hüppama? Kas ta õpib looma või ainult hindama? Kas tal jääb aega kehale, sõpradele, päris mängule ja päris pingutusele?

Hea algus on lihtne. Pane päevas paika ekraaniaeg. Hoia magamistuba võimalusel ekraanidest vaba. Tee liikumisest pere tavaline osa, mitte karistus. Ära räägi sportimisest ainult kaalulanguse või hinde kaudu. Räägi oskusest, jõust, rõõmust ja sellest, kui hea tunne on pärast pingutust.

Ja mis kõige olulisem: näita eeskuju. Kui täiskasvanu ise kerib õhtud läbi telefoni, kõlab jutt keskendumisest tühjalt. Kui täiskasvanu loeb, liigub, teeb midagi kätega ja suudab ühe tegevuse juures püsida, näeb laps, et elu ei pea koosnema lõputust klõpsimisest.

KKK: internet, noored ja liikumine

Kas internet on noortele alati halb?

Ei ole. Internet võib aidata õppida, suhelda ja leida häid treeninguideid. Halbaks muutub asi siis, kui ekraan võtab ära une, liikumise, keskendumise ja päris suhted.

Kuidas aru saada, et ekraaniaeg segab sportimist?

Vaata lihtsaid märke. Laps ei taha õue minna, väsib kiiresti, loobub harjutustest paari katse järel või ärritub, kui ekraan ära võtta. Need märgid ei tähenda katastroofi, aga vajavad tegutsemist.

Mida teha, kui laps ei viitsi liikuda?

Alusta väikselt. Pallimäng, jalutuskäik, rattasõit või lühike kodune harjutus on parem kui suur plaan, mis jääb tegemata. Eesmärk on taastada harjumus pingutada ja tunda oma kehast rõõmu.

Autor: Janar Rückenberg

Allikas: WHO – kehaline aktiivsus.

Allikas: WHO – kehaline aktiivsus.