Hindamine kehalises kasvatuses ausalt

Hindamine kehalises kasvatuses läheb kiiresti tuliseks, sest jutt ei käi ainult numbrist päevikus. See puudutab lapse pingutust, tervist, õpetaja vastutust ja seda, mida me üldse peame normaalseks kehaliseks võimekuseks.

Lihtne tõde: kui kehalise kasvatuse tunnis ei ole ühtegi selget sihti, kaob paljudel õpilastel põhjus järjepidevalt harjutada. Samas ei saa hindamine olla ka pime normitabel, mis ei näe lapse arengut ega olukorda. Mõlemat poolt on vaja.

Miks hindamine kehalises kasvatuses loeb?

Koolis on lihtne öelda, et kõige tähtsam on liikumisrõõm. Olen sellega nõus. Aga ainult sellest ei piisa. Kui õpilane peab jooksma Cooperi testi, tegema kätekõverdusi, hüppenööriga hüppama või läbima võimlemisraja, siis peab ta aru saama, mida temalt oodatakse ja miks.

Arvestused ja kontrollharjutused ei ole mõeldud karistuseks. Need on nagu teeviidad. Need näitavad, kus õpilane praegu on, milles ta on edasi läinud ja milles on seis kehv. Sama loogika kehtib ka täiskasvanute puhul. Koolis ei peaks see mõte kaduma.

Number iseenesest ei tee kedagi paremaks ega halvemaks inimeseks. Aga number võib anda selge pildi võimekusest. Kui üks 16-aastane noormees teeb minutiga 11 kätekõverdust ja teine 34, siis nende füüsiline valmisolek ei ole sama. Seda ei pea keerulisemaks rääkima, kui see on.

Probleem tekib siis, kui igasugune mõõtmine kuulutatakse ebaõiglaseks. Kui arvestus loetakse tehtuks ka siis, kui õpilane ei pinguta üldse, siis millise sõnumi me anname? Et tervis ja võimekus on tähtsad, aga tegelikult ei juhtu midagi, kui neid ei arenda?

Hindamine vajab normi ja inimlikkust

Objektiivsus ei ole vaenlane. See aitab õpetajal, õpilasel ja lapsevanemal rääkida samast asjast. Kui puudub eakohane mõõdupuu, muutub hinnang uduseks. Mis on hea vastupidavus? Mis on rahuldav jõud? Kui palju tagasiminekut on liiga palju? Ilma kokkulepitud raamita jäävad need küsimused ainult tunde järgi otsustamiseks.

Arsti juures peetakse vanust, sugu ja tavapäraseid vahemikke täiesti normaalseks. Keegi ei ütle, et kolesterool või veresuhkur peaks olema hinnatud ainult inimese isikliku eripära järgi. Jah, erandeid on. Aga üldine mõõdupuu peab ikkagi olemas olema.

Sama kehtib kehalises kasvatuses. Eakohane keskmine ei tähenda, et kõiki lapsi surutakse ühte vormi. See tähendab, et meil on lähtekoht. Selle kõrval saab vaadata arengut, tervist, motivatsiooni ja konkreetset olukorda.

Ausalt öeldes on õpetaja töö siin keeruline. Kui ta lähtub ainult normist, võib ta olla liiga jäik. Kui ta lähtub ainult individuaalsest arengust, võib ta kaotada pildi sellest, mida antud vanuses üldse mõistlikuks võimekuseks pidada. Kui ta lähtub ainult püüdlikkusest, tekib kohe küsimus: kuidas seda täpselt mõõta?

Püüdlikkus on oluline, aga libe mõiste. Üks õpilane võib teha tunnis palju kordusi, teine seisab poole ajast järjekorras või räägib sõbraga, ent ütleb hiljem, et ta ju proovis. Õpetaja näeb vahet, kuid selle päevikusse panemine peab olema põhjendatav. Muidu tekib tunne, et hinnatakse näo järgi.

Kuidas hinnata nii, et see oleks õiglane?

Õiglane hindamine ei tähenda üht mustrit igale harjutusele. Kätekõverdused, istesse tõusud, Cooperi test, hüpitsatest, pallimängu tehnika ja aeroobikakava ei mõõda sama asja. Seetõttu ei tohigi kõike panna ühe valemi alla.

1. Mõõda seal, kus mõõtmine on mõistlik

On harjutusi, kus objektiivne tulemus räägib palju. Näiteks kätekõverduste arv minutis, jooksudistants Cooperi testis või kindla aja jooksul tehtud istesse tõusud. Need annavad pildi jõust, vastupidavusest ja töövõimest. Siin on eakohane skaala vajalik.

See ei tähenda, et igal lapsel peab olema sama tulemus. See tähendab, et õpilane teab, kuhu ta võiks liikuda. Kui siht on selge, tekib ka motivatsioon harjutada väljaspool tundi. Eestis on koolitundide maht niigi väike. Talvel liigutakse sageli vähem, õues on pime ja libe, ning ilma koduse või huvitegevuse panuseta ei muutu vorm paremaks.

2. Vaata arengut, aga ära unusta taset

Individuaalne areng on väga tähtis. Kui õpilane tegi eelmisel aastal 8 kätekõverdust ja nüüd 11, siis ta on edasi liikunud. Seda peab märkama. Samas ei saa öelda, et 11 kätekõverdust on sama tase kui 34. Edasiminek ja hetkeseis on kaks eri asja.

Hea näide on kaugushüpe. Kui õpilane hüppab sel aastal vähem kui varem, siis tekib küsimus, kas hinnata teda tagasimineku järgi. Aga kui tema tulemus on endiselt klassi või vanusegrupi keskmisest selgelt parem, ei oleks madal hinne kuigi mõistlik. Siin aitabki mitme mõõdupuu kasutamine: isiklik areng, eakohane tase ja õpetaja professionaalne hinnang.

3. Pane püüdlikkus nähtavasse vormi

Kui õpetaja tahab hinnata püüdlikkust, peab ta kirjeldama, mida see tähendab. Kas õpilane osaleb aktiivselt? Kas ta harjutab kaasa kogu tunni? Kas ta proovib parandada tehnikat? Kas ta teeb sooritusi piisava arvuga, mitte ainult korra ja siis loobub?

Selline lähenemine aitab vältida vaidlust. Lapsevanemale on palju selgem öelda, et õpilane osales kuuest harjutuskorrast kolmel ja jättis korduvad juhised täitmata, kui kirjutada lihtsalt: „polnud piisavalt püüdlik“. Esimene on konkreetne. Teine tekitab kohe vastureaktsiooni.

Praktilised põhimõtted õpetajale ja lapsevanemale

Kehalise kasvatuse hindamine peaks olema enne arvestust lahti räägitud. Õpilane peab teadma, mida mõõdetakse, milline on miinimum, mis annab hea tulemuse ja millal arvestatakse ka arengut. Üllatushindamine on halb nii õpetajale kui õpilasele.

Teiseks peab hinne olema seotud eesmärgiga. Kui eesmärk on vastupidavus, siis mõõdame vastupidavust. Kui eesmärk on tehnika, siis hindame tehnikat. Kui eesmärk on osalemine ja koostöö, siis ei peaks tulemus sentimeetrites olema ainus otsustaja.

Kolmandaks ei tohiks ülekaalu või kehva vormi automaatselt vabanduseks muuta. See on tundlik teema ja sellest peab rääkima väärikalt. Aga elustiilist tekkinud kehv kehaline seis mõjutabki jooksmist, hüppamist ja üldist vastupidavust. Seda ei saa täielikult hindamisest välja lõigata, kui aine eesmärk on tervis ja liikumisvõime.

Samas ei tohi õpetaja olla külm tabelilugeja. On tervisemuresid, kiire kasvu perioode, vigastusi ja muid päris põhjuseid, mida tuleb arvestada. Vahe on selles, kas räägime põhjendatud erandist või lihtsalt soovist pingutusest mööda minna.

Lapsevanema jaoks on parim küsimus mitte „miks mu laps sellise hinde sai?“, vaid „mida ta peaks järgmiseks tegema?“. Hea hindamine annab sellele vastuse. Näiteks: harjuta kaks korda nädalas jooksu ja kõndi vaheldumisi, tee kodus kolm seeriat kätekõverduste lihtsamat varianti või tööta hüppetehnika kallal. Siis muutub hinne tööriistaks, mitte templiks.

Kokkuvõttes ei pea kehalises kasvatuses olema üksainus hindamismuster. Mõne arvestuse puhul sobib eakohane norm. Mõne puhul on kõige ausam võrrelda õpilast tema varasema tulemusega. Mõnes tegevuses piisabki aktiivsest osalemisest ja tahtest kaasa teha. Tähtis on, et õpilane saaks aru, miks hinne selline tuli ja mida ta saab järgmisel korral paremini teha.

Hindamine: KKK

Kas kehalises kasvatuses peab üldse hindeid panema?

Kui kool kasutab hindamist, peab see olema selge ja põhjendatud. Hinne ei tohiks mõõta ainult sportlikku annet, vaid ka arengut, osalemist ja konkreetse ülesande eesmärki.

Kas normid on õpilaste suhtes ebaõiglased?

Normid võivad olla ebaõiglased, kui neid kasutatakse üksinda ja jäigalt. Õigesti kasutades annavad need aga vajaliku tausta, mille kõrval saab hinnata ka lapse arengut ja olukorda.

Kuidas peaks õpetaja arvestama nõrgema vormiga õpilast?

Õpetaja peaks eristama tervisemuret, ajutist takistust ja lihtsalt vähest harjutamist. Nõrgem vorm ei tähenda, et õpilast peab häbistama, kuid see ei pea automaatselt tähendama ka kõrget hinnet.

Autor: Janar Rückenberg