Hüppeliiges: sidemete vigastus ja ravi

Hüppeliiges on väike liiges, aga kannab igal sammul suurt tööd: keharaskus liigub selle kaudu pöiale ja tasakaal püsib paigas. Kui jalg läheb viltu trepil, libedal tänaval või hüppelt maandudes, võivad hüppeliigest toetavad sidemed venida või rebeneda. Siit saad selge ülevaate, kuidas vigastus tekib, mida esimestel minutitel teha ja millal tuleb arsti poole pöörduda.

Miks hüppeliiges nii kergesti viga saab?

Hüppeliigese sidemed ehk ligamendid hoiavad liigest õiges asendis. Need töötavad nagu tugevad tugiribad, mis ei lase jalal liiga kaugele sisse- või väljapoole vajuda. Sidemed paiknevad nii liigese seesmisel kui ka välimisel küljel, kuid sagedamini saavad kannatada just välimised sidemed.

Tüüpiline olukord on tuttav: astud äärekivilt valesti maha, maandud korvpallis või võrkpallis kellegi jalale, libised märjal lehel või võtad trepil liiga suure hoo. Jalg väänab alt ära ja valu tuleb kohe. Mõnikord tundub alguses, et „küll läheb üle”, aga turse ja verevalum räägivad sageli teist keelt.

Vigastus võib olla osaline, kus rebeneb ainult osa sidemekiududest, või täielik, kus side kaotab oma toe. Kõige raskem variant on luumurd koos sidemete rebendiga. Seda ei tasu kodus ära arvata. Kui jalale toetamine ei õnnestu või turse tekib kiiresti, on vaja kontrolli.

Hüppeliiges ja esimesed sümptomid

Esimene märk on enamasti valu. See võib olla terav ja kohene või muutuda tugevamaks siis, kui proovid uuesti kõndida. Mõne minuti kuni tunni jooksul võib vigastuse piirkonda tekkida turse ja verevalum. Mida kiiremini see tekib, seda tõsisemalt tasub olukorda võtta.

Kergema sidemete rebendi korral saab jalale toetada, kuigi see on valus. Raskema vigastuse korral ei lase valu jalale üldse raskust panna. Siin on lihtne tõde: kui lonkad tugevalt, jalg läheb kiiresti paiste või valu ei lase kõndida, ära suru edasi.

Diagnoos algab tavaliselt vaatlusest ja katsumisest. Arst hindab turset, valukohta ja liigese liikuvust. Sageli tehakse röntgenülesvõte, et välistada luuvigastus. Vajadusel kasutatakse ka stressröntgenit, mis aitab hinnata sidemete vigastuse ulatust.

Mida teha kohe pärast vigastust?

Esimestel minutitel on eesmärk turset ja valu kontrolli all hoida. Pane vigastatud kohale külmakott umbes 30 minutiks. Külm ei pea olema otse naha vastas; õhuke rätik vahele on parem. Jalale tuleb anda rahu ja jäse tõsta kõrgemale, eriti istudes või pikali olles.

Kui verevalum tekib minutitega, valu on tugev või jalale toetamine pole võimalik, pöördu arsti poole. Sama kehtib siis, kui labajalg tundub tuim, kuum, väga pinges või ebaloomulikus asendis. Ausalt öeldes on hüppeliigese puhul parem üks kontroll liiga palju kui liiga vara trenni tagasi minna.

Kergemad hüppeliigese sidemete rebendid ravitakse sageli toe ehk ortoosiga. Raskemal juhul pannakse jalg kipslahasele või kasutatakse keerukamat ortoosi, näiteks käigusaabast. Esimestel päevadel võivad abiks olla kargud või küünarvarre kepid, et vigastatud jalga mitte üle koormata.

Kui tegemist on ainult sidemete rebendiga, kestab kipsravi 2-3 nädalat. Valu ja turse leevendamiseks võib arst soovitada põletikuvastaseid tablette. Neid ei tasu võtta lihtsalt „igaks juhuks”, eriti kui sul on mao-, neeru- või vererõhuprobleeme. Küsi vajadusel apteekrilt või arstilt üle.

Taastumine: millal hüppeliiges koormust talub?

Pärast kipsi eemaldamist on jalg sageli kange. See ei tähenda, et midagi oleks valesti; liiges on olnud mõnda aega piiratud liikumises. Just siis tuleb mängu ravivõimlemine. Harjutused aitavad taastada liikuvust, jõudu ja tasakaalu, et vigastus ei hakkaks korduma.

Kipsi ei tohi ise varem eemaldada kui ette nähtud. Hingedega käigusaapa kasutamisel on liigesejäikus tavaliselt väiksem, kuid ka siis ei pääse harjutustest. Sidemete paranemine vajab aega, mitte ainult valu kadumist.

Pärast ravi lõppu ei tohi hüppeliigest olenevalt vigastuse raskusastmest tugevalt koormata 8-12 nädalat. See ei tähenda täielikku paigal istumist. Ujumine ja jalgratta väntamine on sageli head valikud, sest need hoiavad liikumist, kuid ei vääna hüppeliigest samamoodi nagu jooks, hüpped või pallimängud.

Kuidas hüppeliigese vigastust vältida?

Igapäevaelus algab ennetus jalanõudest. Konts ei tohiks olla väga kõrge ja tald peaks sobima pinnasega. Eesti talv ja märg sügis on hüppeliigesele karm kombinatsioon: libe kõnnitee, kiirustamine ja väsimus teevad oma töö kiiresti ära.

Treeningul loeb soojendus. Enne jooksu, jõusaali või pallimängu tee rahulikult liigeseid soojaks, lisa kerged hüpped, sääretõsted ja tasakaaluharjutused. Venitused võivad olla osa rutiinist, kuid ainult venitamisest ei piisa. Hüppeliiges vajab ka jõudu ja reaktsioonikiirust.

Kui oled hüppeliigest juba varem vigastanud, ära ignoreeri ebakindlustunnet. Toetav ortoos, teipimine ja järk-järguline treeningusse naasmine võivad olla mõistlikud. Kõige kehvem plaan on minna kohe tagasi sama koormuse juurde ja loota, et seekord veab.

KKK: hüppeliiges ja sidemete rebend

Kas hüppeliigese sidemete vigastus paraneb ise?

Kergem venitus võib paraneda rahu, külma ja toe abil. Kui tekib suur turse, verevalum või jalale toetamine on võimatu, tuleb vigastus lasta üle vaadata.

Millal võib pärast hüppeliigese vigastust trenni teha?

Tagasitulek sõltub vigastuse raskusest. Tugevat koormust tuleks vältida 8-12 nädalat, kuid kergem liikumine, näiteks ujumine või rattasõit, võib sobida varem.

Kas kipsi võib ise varem ära võtta?

Ei. Kips või käigusaabas on osa ravist ning liiga varane eemaldamine võib paranemist pikendada või muuta liigese hiljem ebastabiilseks.

Autor: M.M.

Allikas: WHO – kehaline aktiivsus.