Kulturism kui kunst: keha on elav skulptuur

Kulturism ei ole ainult sport. Kui vaatad treenitud keha laval valgusvihu all, näed midagi, mis sarnaneb skulptuuriga — proportsioonid, varjud, jooned. Selles loos vaatame, kuidas kulturism ja kunst omavahel põimuvad ning miks paljud kulturistid räägivad oma kehast kui aastatepikkusest loometööst.

Kulturism kui visuaalne kunstivorm

Klassikalises kunstis on lõuend, marmor või pronks. Kulturistil on lihased, nahk ja sümmeetria. Erinevus on selles, et keha kuulub talle endale ja muutub iga trenniga. Skulptor saab oma teose ühel hetkel valmis ja paneb postamendile. Kulturist ei saa kunagi öelda, et töö on lõpetatud — kui sa nädala trenni vahele jätad, hakkab “skulptuur” muutuma.

Esteetika on siin teadlik valik. Õlgade laius võrreldes vööga, säärte ja reie suhe, õlavarte joon — kõik see ei teki juhuslikult. Treeningprogramm koostatakse nii, et nõrgemad lihasgrupid kasvaksid kiiremini ja keha tervikuna mõjuks tasakaalus. Sellepärast räägivadki kogenud kulturistid sümmeetriast ja proportsioonidest sama tõsiselt, nagu maalikunstnik räägib kompositsioonist.

Keha kui lõuend: kuidas kulturism vormib esteetikat

Päris töö käib kööki ja jõusaali vahel. Lihasmass tuleb järjekindlast jõutreeningust ja piisavast valgust toidust. Definitsioon — see, mis paneb lihased “pildilt välja hüppama” — tuleb madalast kehakaalu protsendist, mis omakorda nõuab kuude- või aastatepikkust toitumise jälgimist.

Mis siis tegelikult juhtub? Treeningus tekitad lihases mikrokahjustusi, mille keha söögi ja une vahel taastab. Iga taastumistsükkel jätab lihase pisut suuremaks. See on aeglane protsess. Aasta järjekindlat tööd annab silmnähtava muutuse, kolm aastat juba päris teise figuuri. Kiirteed siin pole — ja just see järjekindluse nõue muudab kulturismi kunsti sarnaseks. Maalimine ühe õhtuga ei õnnestu kummalgi.

Lavalt vaadatuna: poseerimine ja etendus

Võistluslaval kestab esinemine vaid mõni minut. Kogu aastatepikkune töö tuleb selle aja jooksul kohtunikele näidata. Poseerimine ei ole lihtsalt seismine — see on liikumiskunst, kus iga lihas tuleb õigel hetkel pingutada, õlad õigesse asendisse keerata ja näoilme rahulikuna hoida.

Hea poseerija oskab varjata nõrkusi ja rõhutada tugevusi. Sama keha võib eri pooside vahel näha välja täiesti erinev. Lavavalgustus võimendab seda — ülevalt langev valgus tõmbab lihastevahelised piirid teravamaks. Sellepärast harjutavad kulturistid poose peeglis sama palju kui ise tõstmist jõusaalis.

Fotograafia on omaette peatükk. Treeningute tulemusi jäädvustatakse tihti stuudios, kus valgus, taust ja kompositsioon on hoolega valitud. Hea pilt suudab lihasstruktuuri näidata viisil, mida elus kohtumisel ei märkagi. Just siit kasvab see kunsti ja sportlikkuse piir, mis muudab kulturismi rohkem kui lihtsalt jõuspordiks.

Eneseväljendus: miks see oluline on

Paljude jaoks pole kulturism eelkõige võistlemine. See on viis enda üle kontrolli saada. Kui muud asjad elus on segased, siis trenniplaan ja toidulaud on miski, mida saad ise juhtida. Tulemused on nähtavad — peeglist, fotodelt, riiete istumisest. Sellest kasvab pühendumus, mis kestab kümneid aastaid.

Algajale piisab kahest-kolmest treeningust nädalas, et juba poole aastaga keha kuju nähtavalt muutuks. Vaja pole võistluslava — piisab sellest, kui näed peeglis edasiminekut.

KKK: kulturism ja kunst

Kas kulturism on tõesti kunst või lihtsalt sport?

See on mõlemat. Sportlik pool on selge — jõud, vastupidavus, distsipliin. Kunsti pool tuleb sisse siis, kui hakkad keha teadlikult vormima esteetilise tulemuse nimel. Võistlustel hinnataksegi just seda esteetilist kvaliteeti.

Kui kaua võtab nähtava muutuse saavutamine aega?

Esimesed muutused märkad ise kuue kuni kaheksa nädalaga. Kõrvalseisja näeb erinevust umbes poole aasta pärast. Tõsisem ümberkujunemine võtab kaks kuni kolm aastat järjekindlat tööd.

Kas pean võistlema, et kulturismiga tegeleda?

Ei pea. Suurem osa harrastajaid ei astu kunagi lavale. Eesmärk võib olla lihtsalt enda keha kuju ja tervis — see ei tee tegevust vähem väärtuslikuks.

Toimetanud: Arnold Tokko