Treeningu psühholoogia: kuidas ennast ületada?
Mõtteviisid, mis võivad ka sinul aidata ennast ületada…
1. Kujutle niigi raske eesmärk veelgi ebareaalsemalt (mõõdukalt) raskemaks. Lähed kangi alla ja sul on vaja 120 kg-ga viiene seeria suruda, kuid on alust arvata, et isegi hea keskendumisega läheb selle viiese seeria tegemine väga raskeks. Mida teha? Kujuta ette, nii ehedalt, kui suudad, et lähed selle 120 kg-ga hoopis kaheksast tegema, pead tegema kaheksase seeria. Selline vaimne häälestus enne kokkuvõtmist nõudvat rasket seeriat on mind korduvalt hädast välja aidanud. Kui suudad nii sisse elada, et tulebki kaheksane teha on lootust ka algselt kardetud viiene ära teha väga suur.
Või teine variant on, et lähete oma viiest tegema, kuid kujutate ette, et kangil ei ole mitte 120 kg, vaid 100 kg. Elate sellesse nii tõemeeli sisse, et “Mis asi see on, ainult 100 kg on peal, sellega olen alati viiese ära teinud”…
2. Jagatud kannatus. Toimib hästi pikkade seeriate korral. Tehes pikka seeriat, näiteks 30, 50 ja enamgi kordust seerias jagage see oma mõtetes osadeks ja tehke seda pikka seeriat osade kaupa. Õppige kasutama kahte teadvust. Üks on see, kus on ikkagi fikseeritud, et lähete tegema 50 kordust, sest 50 kordust peab tehtud saama. Teine teadvus on see, kus peate arvet tehtud osade peale. Näiteks, kui teete 50 korduselist seeriat jalapressil on teil seda seeriat teha tunduvalt kergem, kui jagate selle seeria näiteks viieks kümnekorduseliseks fragmendiks, 2 x 25 või 3 x 15 ja veel viis peale. Pikka seeriat tehes on vaimselt lihtsam seda seeriat teha osade kaupa. Ma ei kujuta ette, et oleksin oma 104 kükki 100 kg-ga ära teinud hakates lugema 1, 2, 3, 4, 5…27, 28, 29…63, 64, 65, 66…90, 91, 92, 93 jne. Nii võib hulluks minna! Sellises stiilis ei olekski ma suutnud seda vägitegu teoks teha.
3. Fantaseeri ennast võistlustele. Mind on aidanud enne rasket seeriat ennast kokku võtta kujutelm, et olen võistlustel, kõik teised võistlejad on oma katse teinud ja algab minu viimane sooritus, millest sõltub, millisele kohale lõpptulemusena platseerun. Pean oma programmi järgi tegema näiteks kaheksase lõuatõmbe seeria lisaraskusega, kuid see on viimane viies seeria ja see kaheksane ei pruugi ära tulla. Fantaseerin, et olen võistlustel ja enne mind tegi just eelviimane võistleja päeva parima tulemuse 7 kordust ning tõusis selle tulemusega liidriks. Minu viimasest seeriast sõltub kõik. Kui tahan võistlust võita, pean vähemalt kaheksa kordust ära tegema. Selline fantaasia on mind aidanud.
4. Minu lähedaste heaolu sõltub minust. Kujutle, et sinu pika seeria ärategemisest või ebaõnnestumisest sõltub sinu lähedaste ja sulle oluliste inimeste heaolu. Jalatreening on lõppenud, kõik harjutused on tehtud ja äkki tuleb mõte teha lõpetuseks 90 kg-ga 30 kükki. Hakkan tegema ja 17 korduse peal on väga raske, nii raske, et kaalun seeria katkestamist ja ilmselt ei jõua üle 20 korduse. Aga ma kujutan endale ette, et selle seeria lõpuni pingutamisest sõltub minu laste hea käekäik. Kui ma suudan selle seeria lõpuni teha, siis minu lastel läheb elus hästi, nendega ei juhtu midagi. See sõltub ainult minust, minu kokkuvõtmisest ja pingutamisest siin ja praegu. Ka selline mõtteviis on mind aidanud.
5. Tutvu raskusega. Nii mõnedki rekordi üritused ebaõnnestuvad seetõttu, et uus rekord ja ainuüksi mõtte uue rekordi tegemisest põletab psühholoogiliselt läbi. Meil tekib teatud numbrite ees mingi aukartus ja see põletab psühholoogiliselt läbi. Olgu selleks 100 kg lamades surumisel, kükk 200 kg-ga jne. Mõelda vaid, kaua aega olen teinud tööd, läbinud mitmeid programme, et alistada surumisel 100 kg. Olen kaua 90-95 kg peal kinni istunud ja see 100 kg ei ole tahtnud kuidagi ära tulla. Ainuüksi see number, see teadmine, 100 kg, midagi nii ilusat, nii kaua on selle nimel tööd tehtud, selle poole püüeldud. Tekib aukartus või isegi mingit moodi hirm selle ihaldusväärse raskuse ees. Mul on olnud olukordi, kui olen selgelt tundnud, et uus plaanitav rekord on füüsiliselt mul sees olemas, kuid vaimselt on selle uue numbri ees hirm ja tõrge, mis põletab mind juba eos läbi. Need on korrad, kui mingis mõttes juba enne katset olen alla andnud. Programm on läbi, jõunäitajad on head ja üleval, kuid vaim kardab uut, kauaihaldatud ja maagilist tulemust. Tean, et jõutõstjad tegelevad nende hirmudega juba treeningul. Seda võikski ehk nimetada raskusega kohanemiseks või tutvumiseks. Küki korral võetakse suur raskus pukilt turjale, minnakse küki lähteasendisse, püsitakse hetke ja pannakse siis kang pukkidele tagasi. Lamades surumise korral võiks selleks analoogiaks olla suure raskuse võtmine pukkidelt ja selle hoidmine, aga ka negatiivid suure raskusega. Ühesõnaga, niimõnelgi korral tekib olukord, kui keha on füüsilises mõttes valmis uut rekordit tegema, kuid vaim kardab ja seetõttu jääb see tegemata.
Loomulikult on eelnevatest lähenemistest võimalik abi saada, kui ei minda päris utoopiasse. Seatud püüdlused peavad olema piiripealsed, väga hea pingutusega saavutatavad ning ennast tuleb tunda. Me teame, mis on platseeboefekt. Tavaliselt räägitakse sellest efektist meditsiinis ja erinevate rohtude manustamise korral. Me usume, et kui mingi rohi peaks meid aitama, siis see suure tõenosusega ka toimib ja aitab ehkki pärast tuleb võib-olla välja, et raviva pulbri koostiseks oli manna ja tuhsuhkru segu. Ka jõusaalis oleme platseeboefekti tundnud. On olnud trenne, kui valitud tööseeria raskus on juhtunud kogemata raskem. Tundub võib-olla küll tavapärasest pisut raskem, kuid mõtleme, et ehk on siis täna halb päev, jõudlus veidi kehvem, aga pingutame ikka ära. Pärast tuleb välja, et ei olnudki paha päev, vaid olime hoopis programmi tööseeria raskuse kogemata 10 kg võrra raskemaks pannud. Selliseid olukordi ei ole tihti, aga neid on ette tulnud. Minu eelnevad psühholoogilised meetodid eneseületamiseks ongi mingis mõttes justkui teadlikult ja tehislikult konstrueeritud platseeboefekti avaldumise olukorrad. Mida paremini oskate sisse elada, seda enam on eelnevatest võtetest abi. Proovige ehk aitavad minu kogemused teidki!
Autor: Janar Rückenberg