Fitness: naiste võistluslava põhitõed

Body gymnastic naiste body gymnastic naiste body gymnastic naiste body gymnastic naiste body gymnastic naiste fitness’i’i’i’i’i on laval palju rohkem kui ilus vorm: kohtunik vaatab proportsioone, hoiakut, liikumist ja seda, kas kogu pakett töötab. See ülevaade selgitab, kuidas naiste kulturism, gymnastic fitness ja body fitness erinevad ning mida võistleja ettevalmistuses päriselt jälgitakse.

Fitness ja naiste võistlusalade taust

EUROOPA KULTURISMI JA FITNESS’I FÖDERATSIOONI rahvusvahelisel kursusel juhendajatele, treeneritele ja kohtunikele Budapestis, Ungaris, Mai 2004, käsitles Andrew Michalak, M.Sc, EBFF kohtunike komitee liige, naiste kulturismi, fitness’i ja body fitness’i arengut. See tekst on ajastu dokument, kuid põhitõed aitavad ka täna aru saada, mida laval hinnatakse.

Naised on alati tahtnud tugevat ja vormis keha. Jõusaalis muutus see laiemaks liikumiseks 1970. aastatel, kui naised hakkasid treenima sageli kogenud meeskulturistide kõrval. Nad nägid kiiresti, et keha reageerib jõutreeningule samamoodi: lihas kasvab, vorm muutub ja enesekindlus paraneb.

Sealt tuli loogiline järgmine samm: võistelda ja võrrelda saavutusi. Esimesed naiste maailmameistrivõistlused toimusid 1979. aastal Los Angeleses. Esimene Ms Olümpia krooniti 1980. aastal Philadelphias, Pennsylvania osariigis. Nii oli naiste võistluskulturismil selle kursuse ajaks juba ligikaudu 25 aastat kogemust.

Idee levis kiiresti IFBB rahvuslike föderatsioonide seas. 1980. aastate alguses korraldas üha rohkem riike oma naiste meistrivõistlusi. Tänapäevaks oli osalejate hulk kasvanud nii suureks, et naiste kulturismi ja fitness’i maailmameistrivõistlustel osales 3040 rahvuslikku võistkonda.

Naiste kulturismi algne eesmärk oli arendada keha tasakaalu, sümmeetriat, lihaste kuju, lihaste tihedust, separatsiooni ja reljeefi. Lihtne tõde: hinnati tugevat, proportsionaalset ja laval veenvat keha.

Esimesed 15 aastat treenisid paljud naised üsna samamoodi nagu mehed ning neid hinnati sarnase loogika järgi. Aja jooksul muutusid naiskulturistid järjest raskemaks ja lihaselisemaks. Võistluskaal võis ulatuda 6070 kilogrammini ning hooajavälisel ajal 8090 kilogrammini. 1990. aastate tippnaiskulturistid olid nii arenenud, et varasemad võistlejad näisid nende kõrval palju väiksemad.

Seda mõjutas ka kontrolli areng. IFBB rakendas dopingukontrolli 1986. aasta meeste kulturismi maailmameistrivõistlustel ning samal ajal hakati kontrollima ka parimaid naissoost amatöörkulturiste. Professionaalsetele kulturistidele seda samal viisil ei rakendatud, välja arvatud diureetikumide test. Nii liikusid amatöör- ja profisport eri suunas.

1990. aastatel arutati IFBBs palju, kuidas muuta hindamist nii, et lihasmassi kasvatamise võidujooks ei läheks liiga kaugele. Üha rohkem naiskulturiste ütles otse, et nad ei taha oma keha üle arendada. Nad tahtsid jõusaalist tugevat ja kaunist kehakuju, mitte tingimata äärmuslikku massi. Sellest arutelust kasvas välja uus spordiala: fitness.

Kuidas fitness laval erineb?

Fitness koosneb kahest suurest osast: keha sportlikust arengust ja keha sportlikust võimekusest. Võistlejal peab olema proportsionaalne keha, kuid sellest üksi ei piisa. Ta peab esitama ka vabakava, kus paistavad välja tugevus, osavus ja painduvus.

IFBB aktsepteeris fitness’i ametlikult 1995. aasta rahvusvahelisel kongressil. Esimesed amatööride võistlused peeti 1996. aastal. Ala alustas edukalt ja jagunes hiljem selgemateks suundadeks.

Sel ajal eristati kahte liiki fitness’it: GYMNASTIC FITNESS ja BODY FITNESS. Gymnastic fitness sisaldab vabaseise ning vabakava esitamist 1,5 minuti vältel. Body fitness sisaldab vabaseise, kuid ei nõua võimlemiskava samal kujul.

BODY FITNESS oli uus spordiala, mille IFBB rakendas 2002. aastal. Selle mõte oli anda võimalus naistele, kellel on ilus kehaehitus ja jõusaalitaust, kuid kellel puudub võimlemisalane kogemus või oskus teha keerukat vabakava. Huvitav on, et fitness’i tulekuga arvati alguses naiskulturismi hääbumist. Seda ei juhtunud. Naiste amatöörkulturismile jäid oma sportlased ja fännid.

Mida kohtunikud kehalt otsivad?

Kohtuniku pilk liigub esmalt üldpildile. Kas õlad on piisavalt laiad, vöökoht kitsas ja jalgade suhe kehapikkusega proportsionaalne? Kas käed, kael, pea ja jalad sobivad tervikusse? Need on keha proportsioonid.

Tasakaal tähendab, et lihasgrupid on arendatud ühtlaselt. Ükski kehaosa ei tohiks jääda selgelt maha. Sümmeetria on veel täpsem: parem ja vasak biitseps peaksid olema sarnase massi ja kujuga.

Lihasmassi puhul vaadatakse, kui suured, tihked ja massiivsed lihased on. Seda ei hinnata vaakumis, vaid koos skeleti struktuuriga. Lihaste kuju kirjeldab lihase kumerust algusest lõpuni. Geneetika mängib siin suurt rolli, aga õige treening saab pilti parandada.

Lihaste tihedus tähendab küpsust ja tugevat treenituse muljet. Separatsioon on eraldusjoon lihasgruppide vahel, näiteks sügavad vertikaalsed jooned reielihaste vahel. Reljeefne lihas on kõva ja detailne; nahk on õhuke ning naha all ei ole liigset rasva ega vett.

Naisvõistlejate puhul lisandub naiselikkus. Eesmärk ei olnud leida lihtsalt kõige suuremat keha, vaid parim ideaalne naiselik füüsis: lihaseline, kuid siiski naiselik.

Fitness, body fitness ja kulturism reeglites

Naiste kulturismis oli kolm kaaluklassi: kuni 52 kg, kuni 57 kg ja üle 57 kg. Kui võistlejaid oli rohkem kui 15, toimus valikvoor. Seejärel tulid poolfinaal ja finaal. Kõikides voorudes kandsid võistlejad kaheosalisi bikiine ja olid paljajalu. Bikiinide alumine osa pidi katma kaks kolmandikku tuharatest. Prille, käekella ega ehteid ei tohtinud kanda, kuid kreeme ja kehaõlisid võis kasutada.

• Poolfinaalis esitati neli kohustuslikku poosi viieses grupis, numbrilises järjekorras.
• Poolfinaalis esitati viis kohustuslikku poosi kõrvutamiseks.
• Finaalis esitati vabakava 60 sek.
• Finaalis esitati viis kohustuslikku poosi ühes grupis.
• Finaalis toimus posedown 60 sek.

Kulturismis loeb üldine kehakuju ja harmooniline klassikaline füüsis. Hea rüht, korrektne anatoomiline struktuur, laiad õlad, kõrge rind, sirged jalad ja proportsioonid annavad tugeva aluse. Naha toonus peab olema hea. Laval tuleb liikuda graatsiliselt. Vabakava peab näitama füüsist muusika saatel ning olema sujuv, koreograafiliselt selge ja hästi esitatud.

Naiste gymnastic fitness’is oli kaks pikkusklassi: kuni 164 cm ja üle 164 cm. Kui võistlejaid oli rohkem kui 15 võistlejat, kasutati valikvooru. Seejärel hinnati kolme vooru.

1. voorus kanti kaheosalisi bikiine ja kõrge kontsaga kingi. Pool tuharatest pidi olema kaetud. Kõikides voorudes oli G stringide kandmine rangelt keelatud. Võistlejad esitasid 4 veerandpööret kellaosuti suunas viieses grupis, numbrilises järjekorras, ning kohtunikud võisid paluda kõrvutamist.

2. voor oli vabakava, mille pikkus oli 1,5 minut. Riietus oli võistleja enda valikul. Lubatud oli teatud määral sädelus, kuid lavale ei tohtinud jääda ainet ega õli. Kehaõli oli keelatud. Võistlejad võisid olla paljajalu või võimlemissussides.

3. voorus kanti taas kaheosalisi bikiine ja kõrge kontsaga kingi nagu 1. voorus. Esitati neli veerandpööret ühes grupis. Lisaks näidati vabakava, kuid seda osa ei hinnatud. 1. ja 3. voorus hinnati veerandpöördeid ning vajadusel kõrvutamist.

Fitness’is ei otsita kulturismile omast äärmuslikku lihaselisust, soonelisust ega sügavat reljeefi. Sportlast hinnatakse tervikuna: sportlik välimus, kandvus, tasakaal, enesekindlus, soeng, näoilme ja lavaolek. Füüsis peab olema sümmeetriline, lihased ümarad ja tugevad, rasva vähe, kuid keha ei tohi olla liiga lihaseline ega liiga kõhn.

2. voorus hinnatakse vabakava, mitte füüsist. Kava peab sisaldama jõuelemente, näiteks kätekõverdused ja V press, painduvuselemente, näiteks spagaadid ja sillad, ning osavuselemente, näiteks saltod ja hüpped. Oluline on ka lavaolek, sarm ja karisma. Kava peab sobima muusikaga.

Naiste body fitness’is oli samuti kaks pikkusklassi: kuni 164 cm ja üle 164 cm. Body fitness’is on kolm vooru, kuid vabakava ei ole. Kõik voorud on füüsise hindamise voorud ning igas voorus esitatakse neli veerandpööret päripäeva. Riietus muutub voorude vahel ja see mõjutab üldmuljet.

• 1. voor: lihtsad mustad kaheosalised bikiinid, mis ei läigi ja millel ei ole kaunistusi.
• 1. voorus pidid bikiinid katma ½ äärmisest tuharalihasest.
• 2. voor: üheosaline trikoo, mille värvi, materjali ja tekstuuri valis võistleja ise.
• 3. voor: kaheosalised bikiinid, mille värvi, materjali ja tekstuuri valis võistleja ise.

Body fitness’is pööratakse tähelepanu sportlikule üldmuljele, lihaskonna tasakaalule, sümmeetriale, naha seisundile, enesekindlusele ja graatsilisusele. Lihasgrupid peavad olema ümarad ja tugevad ning keharasva vähe. Füüsises ei tohi olla selget lihaste separatsiooni ja/ega sooni. Nägu, juuksed ja make-up peavad täiendama kogu paketti.

Praktiline ettevalmistus võistluslavaks

Kõigi kolme ala põhi on sarnane: jõusaalitreening, aeroobika ja dieet. Kulturism lisab sellele 5 kohustuslikku poosi ja vabakava. Gymnastic fitness lisab osavuse, võimlemise, venitust treeningu ja vabakava. Body fitness keskendub rohkem füüsisele, riietusele ja lavalisele esitlusele.

Kulturist peab harjutama kohustuslikke poose ja vabakava enda valitud muusika saatel. Selleks kulub mitu nädalat. Fitness’is võib vabakava harjutamiseks minna mitu kuud, sest lisaks poosidele tuleb paika panna muusika, eriefektid, riietus, jõu- ja painduvuselemendid ning koreograafia.

Naiskulturistide peamine eesmärk on arendada lihasmass kõrgtasemeni. Tavaliselt treenitakse 56 päeva nädalas. Ühe treeningu ajal ei tehta rohkem kui 12 kehaosa. Ühele kehaosale tehakse 34 harjutust ja ühte harjutust 34 korda. Kordused jäävad vahemikku 8 kuni 12. Palju kasutatakse vabakaalu ja Weideri treeninguprintsiipe, nagu progresseeruv vastupanu, püramiid ja sunnitud kordus.

Aasta jooksul kasutatakse treeningutsükleid. Peamised tsüklid on jõutsükkel, lihase ehitamise tsükkel ja töötlus tsükkel. Lisaks tehakse aasta jooksul ja võistluseelses tsüklis aeroobikat, suurem osa ajast mitte rohkem kui 3 korda nädalas 3040 minutit. Võistluseelses töötlus tsüklis suurendatakse aeroobika koormust 56 tunnini nädalas ja treeningute aega pikendatakse 60 minutini.

Fitness’i ja body fitness’i treeningutel on teistsugune eesmärk. Lihasmassi ei ole vaja viia üle aktsepteeritavate piiride, välja arvatud juhul, kui mõni kehaosa vajab sümmeetria parandamiseks lisatööd. Üldine siht on püsida aasta läbi sale, tugevate lihastega ja väiksemate kehakaalu kõikumistega.

Enamik fitness’i võistlejatest kasutab kahte tsüklit: lihas toonus tsükkel ja võistluseelne töötlus tsükkel. Fitness’is on lisaks veel kolm praktilist eesmärki: jõud, energia ja võime esitada vabakava väga dünaamiliselt 1,5 minuti jooksul. Body fitness’is seda probleemi samal kujul ei ole.

Fitness’i võistlejad treenivad jõusaalis tavaliselt neli päeva nädalas. Levinud süsteem on kaks päeva treeninguid, kaks päeva vaba ja kaks päeva treeninguid. Mõnikord kasutatakse rütmi: 3 päeva treeningut, üks päev vaba ja üks päev treeninguid. Tehakse 45 harjutust kehaosale ja ühte harjutust 34 korda. Korduste arv on 1215 kordust ning koormused moodustavad 70% kulturistide kasutatavatest jõusaalikoormustest. Tempo on kiirem ja dünaamilisem ning pausid harjutuste vahel lühemad.

Aeroobikas treenitakse terve aasta jooksul 56 korda nädalas 60 minutit päevas. Võistluste eelses töötlus tsüklis võib koormus tõusta kahe korrani päevas ja 7 päevani nädalas. See kõlab karmilt, aga lavavorm ei sünni juhuslikult. See tuleb plaanist, järjekindlusest ja oskusest õigel hetkel hoog maha võtta.

Fitness KKK

Kas fitness tähendab sama mis naiste kulturism?

Ei. Naiste kulturism keskendub rohkem lihasmassile, reljeefile ja kohustuslikele poosidele. Fitness hindab lisaks sportlikku võimekust, vabakava, painduvust, osavust ja üldist lavaolekut.

Miks body fitness loodi?

Body fitness loodi naistele, kellel oli tugev ja proportsionaalne keha, kuid kellel puudus võimlemise või keeruka vabakava taust. Ala annab võimaluse keskenduda füüsisele, lavalisele hoiakule ja üldmuljele.

Mida peaks algaja võistleja esimesena õppima?

Kõigepealt tasub selgeks teha oma ala reeglid: voorud, riietus, pöörded, poosid ja hindamise rõhuasetused. Treeningplaanist üksi ei piisa, sest laval hinnatakse tervikut.

Autor: EBFF

Allikas: WHO – kehaline aktiivsus.