Kõrge vererõhk: kas süüdi on ainult sool?

Kõrget vererõhku seostatakse sageli liigse soolatarbimisega. Seos on teaduslikult hästi tõestatud, kuid sool ei ole ainus tegur. Vererõhku mõjutavad korraga kehakaal, liikumine, toitumine, alkohol, uni, stress, pärilikkus, neerude töö, kasutatavad ravimid ja ainevahetuse seisund.

Seetõttu ei pruugi üksnes soolast loobumine vererõhku normi viia. Samas oleks ekslik järeldada, et soola kogus pole oluline või et kõrge vererõhuga inimene võiks julgelt soolavett juua.

Naatrium mõjutab vererõhku ka siis, kui inimene pole soolatundlik

Keedusool koosneb peamiselt naatriumkloriidist. Naatrium on organismile vajalik: see osaleb vedelikutasakaalu säilitamises ning närvi- ja lihastöös. Tänapäevase toitumise puhul ei ole probleem tavaliselt naatriumipuudus, vaid selle liig – eriti valmistoidust, lihatoodetest, juustust, leivast, kastmetest, snäkkidest ja kiirtoidust.

Naatriumi vähendamine langetab vererõhku keskmiselt kogu elanikkonnas, kuid mõju tugevus on inimestel erinev. Uuringute põhjal võib soolatundlikkus esineda ligikaudu:

• 25–30 protsendil normaalse vererõhuga inimestest;
• umbes pooltel kõrgvererõhktõvega inimestest.

Soolatundlikkus on sagedasem vanemas eas ning ülekaalu, diabeedi, metaboolse sündroomi ja neeruhaiguse korral. Seda ei saa igapäevase vereanalüüsiga usaldusväärselt kindlaks teha ning praktikas hinnatakse soola mõju enamasti toitumise ja korduvate vererõhumõõtmiste põhjal. Soolatundlikkus ei tähenda aga, et ülejäänud inimesed võiksid naatriumi piiramatult tarbida.

Maailma Terviseorganisatsioon soovitab täiskasvanutel jääda alla 2000 milligrammi naatriumi päevas, mis vastab ligikaudu viiele grammile ehk veidi vähem kui ühele teelusikatäiele soolale. Arvesse tuleb võtta kogu toidust saadavat soola, mitte üksnes seda, mida lisatakse toiduvalmistamisel. Sama, alla 2 grammi naatriumi päevas soovitus sisaldub ka Euroopa 2024. aasta kõrgvererõhu ravijuhendis. (WHO, Euroopa Kardioloogide Selts)

Kas hommikusele joogiveele tuleks lisada soola?

Tervel inimesel, kes sööb tavapäraselt ja ei ole kaotanud palju vedelikku, puudub tõenduspõhine vajadus hommikusele veele soola lisada. Öine söömata ja joomata olek ei tähenda automaatselt märkimisväärset vedeliku- või naatriumipuudust. Sool ei „juhata vett õigesse kohta” – vedeliku ja elektrolüütide jaotust reguleerivad neerud, hormoonid ja rakumembraanid.

Ka Keldi, Himaalaja või meresool ei ole vererõhu seisukohalt tavalisest soolast oluliselt parem. Nende mineraalainete sisaldus on väike ning põhikomponent on endiselt naatriumkloriid.

Täiendav naatrium võib olla põhjendatud erandolukorras, näiteks:

• pika ja intensiivse vastupidavustreeningu ajal;
• väga rohke higistamise korral;
• kuumas kliimas või pikaajalisel füüsilisel tööl;
• vedelikukaotusega kulgeva haiguse korral;
• arsti tuvastatud naatriumipuuduse puhul.

Ka siis sõltub vajadus treeningu kestusest, higistamise määrast, ilmast ja inimese terviseseisundist. Tavalise lühema jõu- või tervisetreeningu korral piisab enamasti veest ja tavapärasest toidust. Elektrolüütide vajadus on individuaalne ning nende liigtarbimine ei paranda automaatselt vedelikutasakaalu. (American Heart Association)

Kõrge vererõhu, südamepuudulikkuse või neeruhaiguse korral ei ole soolavee regulaarne joomine ilma tervishoiutöötaja soovituseta mõistlik.

Insuliiniresistentsus ja kõrge vererõhk

Insuliiniresistentsuse korral ei reageeri organismi rakud insuliinile piisavalt tõhusalt ning keha toodab veresuhkru kontrollimiseks rohkem insuliini. Sellega võivad kaasneda:

• naatriumi ja vedeliku suurem peetus neerudes;
• sümpaatilise närvisüsteemi aktiivsuse suurenemine;
• veresoonte talitluse halvenemine;
• ülekaal ja krooniline madal põletikutase.

Need muutused võivad soodustada kõrge vererõhu kujunemist ja suurendada soolatundlikkust. Insuliiniresistentsuse ning soolatundlikkuse vahel on teadusuuringutes leitud seos, kuid see ei tõesta, et insuliiniresistentsus oleks enamiku inimeste kõrge vererõhu ainus põhjus. (Teadusülevaade)

Samuti ei saa probleemi taandada väitele „liiga palju süsivesikuid”. Olulisemad on süsivesikute kvaliteet, toidu kogus, kehakaal ja kogu menüü. Täisteratooted, kaunviljad, köögiviljad, marjad ja puuviljad võivad kuuluda vererõhku toetavasse toitumisse. Vähendada tasub eelkõige magusaid jooke, maiustusi, rafineeritud teraviljatooteid ja liigset energiatarbimist.

Insuliinitundlikkust aitavad parandada kehakaalu vähendamine vajaduse korral, regulaarne aeroobne ja jõutreening, piisav uni ning 10–15-minutiline jalutuskäik pärast söömist. Toidulisandit ei tohiks käsitleda nende meetmete ega arsti määratud ravi asendajana.

Kaalium aitab naatriumi mõju tasakaalustada

Kaalium toetab veresoonte normaalset tööd ja soodustab naatriumi eritumist neerude kaudu. Kõrge vererõhu puhul on oluline mitte ainult naatriumi kogus, vaid ka naatriumi ja kaaliumi tasakaal.

WHO soovitab täiskasvanutel saada toidust vähemalt 3510 milligrammi kaaliumi päevas. Head kaaliumiallikad on:

• kartul ja bataat;
• oad, herned ja läätsed;
• tomat ning rohelised köögiviljad;
• banaanid, tsitrusviljad ja teised puuviljad;
• avokaado;
• naturaalne jogurt ja teised piimatooted;
• kala;
• pähklid ja seemned.

Kõige turvalisem on suurendada kaaliumitarbimist mitmekesise toiduga. Kaaliumirikkam ja vähem töödeldud menüü suurendab tavaliselt ka kiudainete, magneesiumi ja teiste südamele kasulike toitainete saamist. (WHO kaaliumisoovitus)

Kaaliumilisand ei sobi kõigile

Kaaliumilisand ei ole tavapärane esimene valik kõrge vererõhu iseseisvaks ravimiseks. Liigne kaalium võib põhjustada hüperkaleemiat ja ohtlikke südamerütmihäireid.

Eriti ettevaatlikud peavad olema inimesed, kellel on:

• neeruhaigus või vähenenud neerutalitlus;
• südamepuudulikkus;
• diabeediga kaasnev neerukahjustus;
• varasemalt esinenud kõrge kaaliumitase;
• kasutusel AKE inhibiitor, angiotensiini retseptori blokaator, kaaliumi säästev diureetikum või mõni muu kaaliumitaset mõjutav ravim.

Sellisel juhul tuleb kaaliumilisandite ja kaaliumiga rikastatud soola kasutamine arstiga kooskõlastada.

Kuidas kaaliumitaset mõõdetakse?

Kuigi suurem osa keha kaaliumist paikneb rakkudes, mõõdetakse kliinilises praktikas kaaliumitaset eelkõige vere seerumist või plasmast. See on standardne uuring, mille abil hinnatakse südamele ja lihastele ohtlikku kaaliumipuudust või -liigsust.

Erütrotsüütidest ehk punalibledest tehtav mineraalainete analüüs ei ole tavapärane ega kõrgvererõhu korral üldiselt vajalik meetod organismi „kaaliumivarude” hindamiseks. Ükski kaaliumitest ei näita otseselt, kas inimene sööb pikema aja jooksul piisavalt kaaliumirikkaid toite. Tulemust tuleb hinnata koos neerutalitluse, ravimite, sümptomite ja teiste analüüsidega. (MedlinePlus, Johns Hopkins Medicine)

Mis aitab vererõhku tegelikult langetada?

Tõenduspõhine lähenemine hõlmab mitut samal ajal rakendatavat sammu:

1. Mõõda vererõhku kodus korrektselt ja pea tulemuste kohta päevikut.
2. Vähenda valmistoitude, töödeldud lihatoodete, soolaste snäkkide ja kastmete tarbimist.
3. Söö rohkem köögivilju, puuvilju, kaunvilju ja teisi loomulikke kaaliumiallikaid.
4. Liigu regulaarselt ning ühenda aeroobne ja jõutreening.
5. Vähenda ülekaalu korral kehakaalu – ka mõõdukas kaalulangus võib vererõhku parandada.
6. Piira alkoholi ja loobu suitsetamisest.
7. Hoolitse une eest ning lase vajaduse korral uurida uneapnoe võimalust.
8. Kontrolli koos arstiga veresuhkrut, vere rasvasisaldust, neerutalitlust ja kasutatavaid ravimeid.
9. Võta määratud vererõhuravimeid järjepidevalt ega muuda ravi omal käel.

Kokkuvõte

Sool ei ole kõrge vererõhu ainus põhjus, kuid selle rolli ei tasu pisendada. Eriti tugevalt reageerivad naatriumile soolatundlikud inimesed, kelle hulka kuulub ligikaudu pool kõrgvererõhktõvega patsientidest.

Kõige kasulikum ei ole soola kartmine ega soolavee propageerimine, vaid tervikpildi parandamine: vähem naatriumirikast töödeldud toitu, rohkem kaaliumirikkaid toiduaineid, regulaarne liikumine, tervislik kehakaal, hea uni, mõõdukas alkoholitarbimine ning vajaduse korral meditsiiniline ravi.

Püsivalt kõrget vererõhku ei tohiks püüda ravida üksnes dieedi, soola, kaaliumilisandi või veresuhkrut mõjutava toidulisandiga. Koduste mõõtmiste keskmise tulemuse korral alates ligikaudu 135/85 mmHg tasub pöörduda perearsti poole. Määratud vererõhuravi ei tohi toitumismuudatuste tõttu omal käel katkestada.

Artikkel on üldinformatiivne ega asenda arsti või muu kvalifitseeritud tervishoiutöötaja nõuandeid.

Idee/autor: Frillice.com