Anoreksia ja buliimia: põhjused ja ravi

Anoreksia ja buliimia on tõsised psüühikahäired, mis kujunevad liialdatud mure tõttu kehakaalu ja figuuri pärast. Need ei ole lihtsalt range dieet ega kapriis — tegemist on seisunditega, mis nõuavad professionaalset abi ja mõistmist.

Miks anoreksia ja buliimia tekivad?

Söömishäired on viimastel aastakümnetel muutunud kõige levinumaks vaimse tervise probleemiks noorte naiste seas. Meestel esineb neid oluliselt harvem. Häire algab tavaliselt nooruses — kõige sagedamini 14–18-aastaselt.

Anoreksia esineb eriti sageli inimestel, kelle elukutse või harrastus eeldab kõhnust: modellid, baleriinid, iluuisutajad, võimlejad. See pole juhus — väliskeskkond kujundab suhtumist oma kehasse juba varasest east peale.

Paljud söömishäiretega noored on kasvanud tulemustele orienteeritud ja kõrgeid nõudmisi esitavas perekonnas. Nad on tublid, usinad ja hästi käituvad — ning varjavad oma negatiivseid tundeid. Täiuslikkusepüüdlus ja teatav jäikus on märgatavad sageli juba enne haigestumist. Buliimia all kannatajad on aga rohkem väljapoole suunatud, avalikumalt viha ja impulsiivsust näitavad.

Lapsepõlves kogetud turvatunde puudumine, seksuaalne ärakasutamine ja teised psühhiaatriliste häirete teket soodustavad tegurid esinevad söömishäiretega inimeste eluloos sagedamini kui tervetel. Kaksikute uuringud viitavad ka pärilikule soodumusele.

Kultuuril on samuti oma osa. Meedias kordub sageli sõnum, et sale naine on edukas, õnnelik ja armastatud. Ligikaudu 80% tervetest noortest naistest ütleb, et ei ole oma kaaluga rahul, ja paljud püüavad seda aktiivselt reguleerida.

Umbes 50%-l anorektikutest esinevad ka liigsöömisperioodid — sümptom, mis on iseloomulik buliimikutele. Need kaks diagnoosi ei välista teineteist: paljud buliimia all kannatavad inimesed on varem põdenud anoreksiahäiret.

Anoreksia ja buliimia sümptomid

Anoreksia peamine tunnus on kehakaalu hoidmine vähemalt 15% alla vanusele ja pikkusele ettenähtud minimaalsest normkaalust. Sellega kaasnevad tugev hirm kaalus juurde võtta ning moonutatud kehapilt — inimene tunneb end paksuna isegi siis, kui on ohtlikult alakaaluline.

Mõtlemine koondub üha enam toidule. Meeleolu muutub labiilseks, tekivad ärrituvus ja masendus, sotsiaalne elu tõmbub kokku. Naiste puhul on iseloomulik vähemalt 3 järjestikuse menstruaaltsükli puudumine. Keelitamine, preemiad ega ähvardused ei aita — isegi kui inimene lubab nälgimise lõpetada.

Buliimia avaldub liigsöömishoogudes: lühikese ajaga söödakse suur kogus toitu. Sellele järgneb süütunne ja kompensatsioon — tahtlik oksendamine, lahtistite kasutamine, range dieet või ülemäärane füüsiline koormus. Liigsöömisele järgneb tavaliselt masendus ja enesehalvustamine. Buliimiahaiged on enamasti normkaalulised, mistõttu häire jääb tihti märkamata.

Ravivõimalused ja prognoos

Anoreksia ravi eesmärgid on: alatoitumusest ülesaamine, söömiskäitumise normaliseerimine ja inimese ettevalmistamine igapäevaellu naasmiseks. Raskelt haiged, kes oma seisundit eitavad, vajavad sageli haiglaravi. Buliimia korral ei ole haiglaravi enamasti vajalik, sest haiged on raviks paremini motiveeritud.

Mõlema häire ravis on tõhusaim kognitiiv-käitumuslik psühhoteraapia. Selle lähtekohaks on arusaam, et äärmuslikud dieedipiirangutest tekivad liigsöömishood, mis omakorda tugevdavad häire sümptomeid. Hästi teostatud uuringute põhjal kõrvaldab kognitiiv-käitumuslik raviprogramm buliimia sümptomid 70–80%-l inimestest ning paranenud seisund püsib pikalt umbes pooltel ravitutest.

Noorematele patsientidele sobib hästi ka pereteraapia. Ravimid aitavad peamiselt siis, kui anoreksiale lisandub depressioon. Buliimia korral on antidepressantidest küll kasu, kuid nende mõju jääb alla psühhoteraapia tulemuslikkusele.

5–10 aasta jälgimisuuringute põhjal vabanevad sümptomitest püsivalt ligikaudu pooled korralikult ravitud buliimiahaigeid. 30%-il jätkub häire perioodiliselt ja 20%-il pidevalt. Alkoholi ja ravimite kuritarvitamine viivad halvale prognoosile. Oluline on teada: paranemisi on toimunud isegi pärast 12 aastat kestnud rasket häiret. Lootust ei tohi kunagi kaotada.

KKK

Kas anoreksia võib tabada ka mehi?

Jah, kuigi meestel on söömishäired palju harvemad kui naistel. Häire algab tavaliselt nooruses ja võib kõigil juhtuda, sõltumata soost.

Mis vahe on anoreksial ja buliimial?

Anoreksia puhul on inimene alakaaluline ja keeldub söömast. Buliimia puhul vahelduvad liigsöömishood kompenseeriva käitumisega ning kaal on tavaliselt normis. Mõlemad häired võivad esineda samaaegselt.

Kuhu pöörduda, kui kahtlustan söömishäiret?

Esimene samm on perearst, kes suunab edasi psühhiaatri või psühhoterapeudi juurde. Varajane ravi parandab prognoosi märkimisväärselt — abi otsimine on jõu, mitte nõrkuse märk.

Autor: M.M.

Allikas: WHO – kehaline aktiivsus.